Räägiks komöödiatest, tõsiselt

Mulle meeldivad komöödiad. Olen kord juba selline lihtsakoeline maakas, kes leiab, et maailm meie ümber on juba niigi üks lõputu hädaorg ja milleks seda draamat veel meelelahutuseks vaadata. Tahaks ikka, et meelelahutus oleks midagi tavaelust täiesti erinevat, mis paneb pooleteiseks tunniks unustama argielu halli reaalsuse ja laseb kasvõi korraks uskuda, et kõik inimesed on ilusad ja head.

Ometi vaatan ma aasta-aastalt aina enam just draamasid. Mitte, et mu maailmavaade oleks drastiliselt muutunud, või et ma oleksin eaga muutunud küpsemaks ja peenetundelisemaks. Ei, ma olen ikka veel see kes ma olen, juuksevärvist ja sünnikuupäevast ID-kaardil hoolimata. Häda on nimelt selles, et see, mida praegusel ajal komöödia pähe maha üritatakse müüa, ei ole seda minu arusaamise järgi teps mitte.

Kohutavalt piinlik on kinno minna mõnda nn komöödiat vaatama. Need nõretavad roppustest, moraalitusest ja vulgaarsustest. Kunagi, kui kinodes jooksis noortekomöödia "Kuum pirukas", mõtlesin ma, et tegemist on mõne eksperimentaalse linateosega, mis vaikitakse tulevaste põlvede poolt maha, kui midagi häbiväärset. Aga kus sa sellega. Praeguseks on sellest filmist vändatud kokku 8 pirukat ja üheksas on eelküpsemas.

Aga hea küll, võib-olla see ongi teatud eas, teatud põlvkonna jaoks normaalne. Palun siis selgitage, miks keskealistele mõeldud komöödiad on oma olemuselt sama arulagedad? Miks on kinosaalid täis 40+ inimesi, kes vaatavad rõvedaid jante? Kas inimesed tõesti arvavadki, et see on huumor? Sest, kui on nii suur pakkumine, siis järelikult on selle järele ka nõudlus. Ja see ongi asi, millest ma aru ei suuda saada. Miks?

Loomulikult, ise olin loll, et läksin sellist saasta vaatama. Ma ei vaidle vastu. Ega ma ei arvanudki, et ma lähen mingisugust meistriteost vaatama. Mind siiralt hämmastab, et miks inimesed seda naljakaks peavad. Ei ole ju võimalik, et neid, keda selline jama õõvastama paneb, on karjuv vähemus?

Lisaks ei mõisata ma ka neid näitlejaid, kes alanduvad sellistes filmides rolle sooritama. Ma saan teatud määral aru sellest, et kui sa veel pole ennast näitlejana tõestanud, siis oled õnnelik igasuguste rollide üle, mida sulle pakutakse. Aga kui sa oled juba endale nime teinud, siis miks ometi peaksid sa enda mainet ise vabatahtlikult rikkuma? Mida see sulle annab?

Jah, ma olen mures ja pahane. Miks ei paku kinod "raha tagasi garantiid"? Nad müüvad ju toodet. Kui nad reklaamivad mulle komöödiat ja ma tunni ning 45 minuti jooksul naersin ainult reklaamide peale, mis enne filmi näidati, kas pole mul siis õigust raha tagasi nõuda? Mulle ju müüdi praaki.

Lisaks kõigele eeltoodule, on mul kohutavalt kurb, et mu lapsed peavad üles kasvama ühiskonnas, kus ei osata nalja teha. Vahel mulle tundub, et meie kodu turvaliste seinte vahel, saab päriselt nalja. Me paneme kõik helesiniselt helendavad ekraanid kinni ja suhtleme. Need pärlid mis sealt lendavad, on vapustavad. Ja kui ma siis pisarsilmil naerust kõveras põrandal väänlen, vaatavad pojad mind kõrvalt, kehitavad õlgu ja küsivad, et miks see naljakas oli. Ausalt, nii küsivadki. Nad ei saagi aru, kui naljakad nad on, sest nende arusaam huumorist on juba väärastunud.

Millal teie viimati head komöödiat nägite? Võib-olla ma lihtsalt valin valed filmid? Palun, palun, pliiiis, soovitage häid filme. Või teatritükke, ma pole pirtsakas (või noh, just selgus, et olen, aga saate aru ju küll). Võivad olla ka vanemad ekraniseeringud, ehk ma Netflixist leian.