Juhtus nii, et BitterSweetStunner astus läbi. No oli vaja otsustada, et mis on tuleva nädala trendikaimad sokimustrid ja isuäratavamad hapukapsa retseptid ehk alltoodu:
Kui sõbranna lõpuks koju hakkas minema, siis otsustasin teda saata, sest minu kullakallis Fitbit teatas, et mul on päevasest eesmärgist veel 2586 sammu puudu. Pealegi, mis võõrustaja ma muidu oleks, kui saadaks külalise, aasta kõige pimedamal ööl, ilma ühegi külmrelvata Mustamäe narkarite meelevalda?
Vaevalt jõudsime Szolnoki peatusesse, kui lähenes meile pealtnäha korralik ja veel mitte väga ebakaine meeskodanik. Küsis, et kas "võ pa russki gavarite?"
Sõbranna vastas, et ei, me ei räägi vene keelt.
Mees pööras seejärel pilgu minule ja küsis, et kas me ikka kohe üldse ei räägi või lihtsalt ei räägi.
Ma siis vastasin, et me ikka kohe üldse ei räägi vene keelt. Aga, siiskohal pean ma selgitama, et kuigi ma ei räägi kuigi hästi vene keelt, siis mul on suurepärane venekeele aktsent, sest, noh, isa, eksole.
Härra kummardus mu kohale, vaatas sügavalt silmadesse ja küsis uuesti, et kas me ei räägi üldse vene keelt või põhimõtteliselt ei räägi vene keelt?
Ütlesin, et me põhimõtteliselt ei räägi temaga vene keelt.
Mees kõndis minema.
Ei läinud poolt minutitki mööda, kui meie juurde tuikus tunduvalt ebakainem meeskodanik. Härral oli näpuotsas kinkekott ja teises käes õlleklaas (jah, mu daamid ja härrad, klaas!, bussipeatuses, õllega (või noh, ma eeldan, et õllega, mingi kuldkollane vahuga vedelik see igatahes oli)). Tuli meie juurde, vabandas viisakalt tülitamise pärast, kummardas ja ütles, et on Peterburist külas ja pisut eksinud. Kui ma nüüd tagantjärele mõtlen, siis väga vapper temast, arvestades, et me olime alles valju häälega deklameerinud, et me põhimõtteliselt pa russki ei gavarju. Küsis, et kuidas Prisma juurde saaks. Ütlesin, et pangu otse minema ja küll see Prisma talle ka varsti vastu tuleb. Tema jälle vastu, et talle oli öeldud, et istugu trolli peale ja mingu Sääse peatuses maha. No jah, ka nii saab. Aga tekib küsimus, et kui ta seda infot juba omas, siis milleks üldse küsida? Või kas tunduvad bussipeatuses kaks võhivõõrast, itsitavat tütarlast võõramaalasele usaldusväärsemad teejuhid, kui tema kohalikud võõrustajad?
 |
| Mees teatas, et elab Peterburis fontääni juures, sest neid on seal ju ainult üks |
Omalt poolt soovitasin härral klaas enne trolli sisenemist tühjaks juua, sest muidu teda sisse ei lubata. Mees noogutas kõiketeadvalt, et jah ja jõuab samas ka suitsu ära teha. No vot, kaks kärbest ühe hoobiga. Itsitasime sõbrannaga veidra vahejuhtumi üle ja jätkasime oma pooleliolevat sokimustri teemat.
Peagi naases meesisik meie juurde, juba koos pooliku paberossiga ja hakkas rääkima, et kuigi ta venemaalane on, siis ei tähenda see automaatselt, et ta Putinit armastab. Ahah. Et tema lausa vihkab Putini propagandat ja talle on kohutavalt oluline, et meie ei arvaks, et kõik venelased lollid on. No jah, ega ma polegi nii mõelnud, aga kui sul selle ütlemisest nüüd kergem hakkas, siis kena...
Õnneks saabus sõbranna buss ja sõitsin ka igaks juhuks peatusekese kaasa, kõrvus peterburilase hüüe: Elagu Ukraina!
Vot nii siis, lähed samme tegema ja kui hoolikalt ette ei vaata, pead lastele jälle uut issit tutvustama.
Kommentaarid
Postita kommentaar