Reeglina on ikka nii, et kui räägitakse meeleheitest, siis silme ette kerkib ettekujutus hallist hiirekesest, kes on lasknud sõbrannal kunstküüned, -ripsmed ja juuksepikendused külge liimida. Ostnud push-up rinnahoidja ja 12 cm kõrgused kontsakingad. Surunud ennast kitsasse ümber-minisse ja läheb reede õhtul Hollikasse, lootusega mõni isane sealt rihmapidi koju tirida. Nõksutab baarileti ääres õrnalt puusa ja libistab näljase pilgu, potentsiaalse ohvri otsingul, üle tantsuplatsi. Ja kui lõpuks saabub prints, kes pakub, et teeb joogi välja, siis on neiu valmis sealsamas ja kohe talle igavest truudust vanduma. See on meeleheite võrdkuju.
Aga täna tahan ma kirjutada hoopis meestest, kes on kaaslase otsinguil vähemalt samavõrra, kui mitte kraadivõrra meeleheitlikumad.
Hirm üksinduse ees pole meestele üldse mitte võõras. Minu kogemuse põhjal on mehed kaaslase tagaajamise seisukohalt tunduvalt aktiivsemad kui naised. Naine võib olla üksik ja seetõttu õnnetu, aga ta võtab endale kaks kassi, pudeli veini ja vaatab DVD pealt "Love Actually" ning elab edasi. Mida teeb mees samas olukorras? Ta otsib, igalt poolt. Ta paneb lehte kuulutuse, teeb Flirticusse konto, käib ühe õhtu jooksul läbi kõik 5 kilomeetri raadiuses olevad öölokaalid ja teeb välja igale 4le*. Kammib läbi oma sõprade sotsiaalmeedia kontakte ning saadab võhivõõrastele sõbrakutseid. Vahib Maxima kassajärjekorras psühhopaadipilguga kassapidajat ja kostitab teda ilaste komplimentidega (endise kassapidajana ütlen hoiatuse: mida iganes te sel hetkel ei mõtle või ei tunne - vältige silmsidet ja suruge alla kiusatus kliendile naeratada, need hullud võtavad seda kui lubadust kohtama minna).
Arvestades, et meil on teatud east alates vallalisi naisi rohkem, kui mehi, siis on hämmastav, et kuulutusi, milles mees otsib naist on kordades rohkem, kui vastupidiseid. Ja see pole nii ainult vanema põlvkonna esindajate seas. Ka populaarne kohtinguäpp Tinder on pigem meeste mänguväljak ja naisena on seda äppi äärmiselt keeruline hallata, sest meestepoolset tähelepanu tuleb kontrollimatult. Kui veebis on meestelt meestele nõuanded kohtinguäppide kasutamiseks, siis naisel pole oma profiilile vaja isegi pilti või tutvustust lisada, ikka aetakse teda taga. Tiba kõhe. Sisuliselt käivad mehed ringi T-särgis kirjaga "Suunake mind lähima ovuleeriva emaka poole!"
Mul endal on olnud lugematuid kogemusi meestega, kellega pole tekkinud vähimatki keemiat, aga kes sellest hoolimata üritavad mingit liini ajada. Ka pärast seda, kui olen öelnud, et olen hoopis armunud nende parimasse sõbrasse, et mul on kodus 4 alaealist last ja et ma üldse olen suhtelist keeruline isiksus.
Ja siis öeldakse, et naised on meeleheitlikud! Alatu ja õigustühine sildistamine. Isiklikult leian, et meeleheide on ühtviisi eemaletõukav ja inetu nii naiste kui meeste poolt ilmutatuna. Kui mõni tuttav meesterahvas hakkab väsimatult enda kõrvale kaaslast otsima, siis vaadatakse sellele teatud härdameelsusega. Umbes nagu pimedat kutsikat, kes peaga vastu seina taarub ja ümber kukub. Kui naine julgeb samale tasemele laskuda, siis on see paha-paha. Miks on samaväärne käitumine meeste puhul aktsepteeritav ja naiste puhul meditsiinilist sekkumist eeldav? Tahame küll võrdset kohtlemist ja võrdseid palku, aga niikaua kui me ei suuda isegi meeleheite definitsioonis konsensuseni jõuda, siis millest me üldse räägime?
* 4 tähistab siin kontekstis punktisummat, mis mehed naisterahva välimusele annavad. Punktisüsteemi arvestatakse 10 palli skaalal, milles 10 tähistab maksimaalset võimalikku atraktiivsust. Tavapärane naisterahvas jääb 4 - 6 palli vahemikku. Alates 8 punktist peetakse naisterahvast juba kaunitariks. 9 ja 10 punkti saavad need vähesed naissoo esindajad, kes lisaks füüsilistele atribuutidele hiilgavad ka oma intelligentsi, huumorimeele ja üleüldise meeldiva olekuga. Seega, kui meesterahvas läheneb 4le, siis on alati lootus, et see, mis preilil jääb puudu välimuses, kompenseeritakse meeldivate isikuomadustega ja nii võib õhtu lõpuks 4st saada 7. Kui naine on juba 7 või 8, siis on alati oht, et: 1) ta on sellest teadlik ja ei võta tavapärast meesterahvast jutule, 2) on sellest teadlik ja on isikuna äärmiselt ebameeldiv või 3) meeleheitel meeskodanik on 5 lihtsalt 8ks joonud.
Aga täna tahan ma kirjutada hoopis meestest, kes on kaaslase otsinguil vähemalt samavõrra, kui mitte kraadivõrra meeleheitlikumad.
Hirm üksinduse ees pole meestele üldse mitte võõras. Minu kogemuse põhjal on mehed kaaslase tagaajamise seisukohalt tunduvalt aktiivsemad kui naised. Naine võib olla üksik ja seetõttu õnnetu, aga ta võtab endale kaks kassi, pudeli veini ja vaatab DVD pealt "Love Actually" ning elab edasi. Mida teeb mees samas olukorras? Ta otsib, igalt poolt. Ta paneb lehte kuulutuse, teeb Flirticusse konto, käib ühe õhtu jooksul läbi kõik 5 kilomeetri raadiuses olevad öölokaalid ja teeb välja igale 4le*. Kammib läbi oma sõprade sotsiaalmeedia kontakte ning saadab võhivõõrastele sõbrakutseid. Vahib Maxima kassajärjekorras psühhopaadipilguga kassapidajat ja kostitab teda ilaste komplimentidega (endise kassapidajana ütlen hoiatuse: mida iganes te sel hetkel ei mõtle või ei tunne - vältige silmsidet ja suruge alla kiusatus kliendile naeratada, need hullud võtavad seda kui lubadust kohtama minna).
Arvestades, et meil on teatud east alates vallalisi naisi rohkem, kui mehi, siis on hämmastav, et kuulutusi, milles mees otsib naist on kordades rohkem, kui vastupidiseid. Ja see pole nii ainult vanema põlvkonna esindajate seas. Ka populaarne kohtinguäpp Tinder on pigem meeste mänguväljak ja naisena on seda äppi äärmiselt keeruline hallata, sest meestepoolset tähelepanu tuleb kontrollimatult. Kui veebis on meestelt meestele nõuanded kohtinguäppide kasutamiseks, siis naisel pole oma profiilile vaja isegi pilti või tutvustust lisada, ikka aetakse teda taga. Tiba kõhe. Sisuliselt käivad mehed ringi T-särgis kirjaga "Suunake mind lähima ovuleeriva emaka poole!"
Mul endal on olnud lugematuid kogemusi meestega, kellega pole tekkinud vähimatki keemiat, aga kes sellest hoolimata üritavad mingit liini ajada. Ka pärast seda, kui olen öelnud, et olen hoopis armunud nende parimasse sõbrasse, et mul on kodus 4 alaealist last ja et ma üldse olen suhtelist keeruline isiksus.
Ja siis öeldakse, et naised on meeleheitlikud! Alatu ja õigustühine sildistamine. Isiklikult leian, et meeleheide on ühtviisi eemaletõukav ja inetu nii naiste kui meeste poolt ilmutatuna. Kui mõni tuttav meesterahvas hakkab väsimatult enda kõrvale kaaslast otsima, siis vaadatakse sellele teatud härdameelsusega. Umbes nagu pimedat kutsikat, kes peaga vastu seina taarub ja ümber kukub. Kui naine julgeb samale tasemele laskuda, siis on see paha-paha. Miks on samaväärne käitumine meeste puhul aktsepteeritav ja naiste puhul meditsiinilist sekkumist eeldav? Tahame küll võrdset kohtlemist ja võrdseid palku, aga niikaua kui me ei suuda isegi meeleheite definitsioonis konsensuseni jõuda, siis millest me üldse räägime?
* 4 tähistab siin kontekstis punktisummat, mis mehed naisterahva välimusele annavad. Punktisüsteemi arvestatakse 10 palli skaalal, milles 10 tähistab maksimaalset võimalikku atraktiivsust. Tavapärane naisterahvas jääb 4 - 6 palli vahemikku. Alates 8 punktist peetakse naisterahvast juba kaunitariks. 9 ja 10 punkti saavad need vähesed naissoo esindajad, kes lisaks füüsilistele atribuutidele hiilgavad ka oma intelligentsi, huumorimeele ja üleüldise meeldiva olekuga. Seega, kui meesterahvas läheneb 4le, siis on alati lootus, et see, mis preilil jääb puudu välimuses, kompenseeritakse meeldivate isikuomadustega ja nii võib õhtu lõpuks 4st saada 7. Kui naine on juba 7 või 8, siis on alati oht, et: 1) ta on sellest teadlik ja ei võta tavapärast meesterahvast jutule, 2) on sellest teadlik ja on isikuna äärmiselt ebameeldiv või 3) meeleheitel meeskodanik on 5 lihtsalt 8ks joonud.
Kommentaarid
Postita kommentaar