Me kõik oleme kuulnud väljendit, et eestlased ei oska juua. On kaks äärmust, kas minnakse liiale või ollakse täiskarsklased. Hea küll, eks leidub ka neid, kes oskavad jookidega piiri pidada. Nad on kusagil peidus, mingis teises Eestis.
Hiljuti kirjutasin sellest, millise kultuurišoki ma Tallinki laeval sain sellest, kuidas inimesed juua võivad. Hea küll, ma tunnistan, see pole mingi näitaja. Reisil käituvadki inimesed pisut teisiti, kui muidu. Aga paraku pole see ju siiski erand. Meile kõigile on tuttav nn "alkohoolikukõnnak", "alkohoolikunägu" ja "kajakate toitmine". Ja need nähtused ei piirdu vaid eriliste sündmuste või reisielevusega.
Olete vahel kogenud seda, mida tähendab Eestis mitte juua? See on väga raske. Ma pakun, et umbes sama keeruline, kui taimetoitlasel mõnel grillipeol. Kusjuures, taimetoitlasest saadakse veel aru. Aga proovi napsu mitte võtta.
Tervise huvides olen aegajalt alkoholivabu perioode pidanud. See on alati suurt poleemikat tekitanud. Et, mis mul nüüd hakkas ja kas ma ikka natuke ei tahaks võtta. Hakatakse jutlusi pidama alkoholi kasulikkusest ja naeruvääristama kainust. Kusjuures, ma pole ise sellele tähelepanu pööranud, ega neid kes pitsi tõstavad kuidagi mõnitanud. Minul pole probleemi, kui teised klaasi tõstavad, ennast alkoholist loobumise tõttu paremaks inimeseks ei pea. Seega, ma küsin, miks see joojaid näib solvavat, kui mõni otsustab alkoholist loobuda? Sest kui sa ei joo, siis peab sul vähemalt üks kolmest hädast olema: 1) sa oled sedapsi, 2) sa oled sügavalt usklik (loe: endine alkohoolik) või 3) sa viibid parasjagu erakorralise meditsiini osakonnas.
Ühest küljest materdatakse meedias roolijoodikuid, aga teil pole halli aimugi, kui sageli on mind meelitatud seda üht napsi võtma, sest "mis see üks pits ikka teeb, sa ju alles kahe tunni pärast istud rooli taha". Või kui palju on minu tutvusringkonnas inimesi, kes väikse joobega siiski autorooli haaravad. Kord pidin maha keerulise jutuajamise perekonnatuttavaga, kes hommikusöögiks kohvi asemel ühe pindi Alexandrit võttis. Mul oli väga piinlik öelda talle, et ma absoluutselt ei kiida heaks seda, et ta paari tunni pärast minu lastega sõitu läheb. Mul oli häbi. Tundsin ennast viimase mölakana, et kui hiljem kuulsin, et sõit vaatamata minu vastuseisule siiski ette võeti, ja ütlesin, et rohkem oma lapsi sinna külla ei saada. See teema võeti hiljem veel mitu korda üles ja iga kord olin mina pahalane, mitte see kena härra, kes joogisena maanteid mõõtis. How screwed up is that?
Alkohol on pea igal sündmusel asendamatu komponent. Olgu tegemist titevarvaste kastmisega, pulmade või peiedega. Aga, kuna lapsi sünnib meil harva, kõik elavad peaasjalikult vabaabielu ja matustele ei saa ka lootma jääda, siis juuaksegi kogu aeg. Juuakse esmaspäeval, sest kuidagi on ju vaja eelseisev töönädal üle elada. Teisipäeval, sest tõbi hakkab kallale tulema. Kolmapäeval, et tähistada nädala selgroo murdumist. Neljapäeval, sest töö juures sai parasjagu suur projekt edukalt läbi. Juuakse reedel, sest noh, reede ju! Laupäeval, sest sõbranna või sugulased astusid läbi. Juuakse pühapäeval, sest homme on ju juba jälle esmaspäev. Ükski põhjus pole liiga tühine, et seda alkoholiga mitte tähistada.
Ja siis on meil liikumine "Joome poole vähem". Teate mida see tegelikult endast kujutab? See tähendab, et nende jookide asemel, mis esmaspäevast neljapäevani joomata jäetakse, juuakse reede õhtul ennast deliiriumisse. Ja alles pühapäeva pärastlõunat ukerdatakse täis ropsitud voodilinade vahelt välja ja tellitakse Wolti kaudu endale peaparanduseks India karrit või Hesburgeri eine.
Miks meil ei pakita ostetud alkoholi reetliku pruuni paberkoti sisse? Sest joomine pole Eestis mingi häbiasi. Hoopis joomisest loobumine on rangelt taunitav.
Hiljuti kirjutasin sellest, millise kultuurišoki ma Tallinki laeval sain sellest, kuidas inimesed juua võivad. Hea küll, ma tunnistan, see pole mingi näitaja. Reisil käituvadki inimesed pisut teisiti, kui muidu. Aga paraku pole see ju siiski erand. Meile kõigile on tuttav nn "alkohoolikukõnnak", "alkohoolikunägu" ja "kajakate toitmine". Ja need nähtused ei piirdu vaid eriliste sündmuste või reisielevusega.
Olete vahel kogenud seda, mida tähendab Eestis mitte juua? See on väga raske. Ma pakun, et umbes sama keeruline, kui taimetoitlasel mõnel grillipeol. Kusjuures, taimetoitlasest saadakse veel aru. Aga proovi napsu mitte võtta.
Tervise huvides olen aegajalt alkoholivabu perioode pidanud. See on alati suurt poleemikat tekitanud. Et, mis mul nüüd hakkas ja kas ma ikka natuke ei tahaks võtta. Hakatakse jutlusi pidama alkoholi kasulikkusest ja naeruvääristama kainust. Kusjuures, ma pole ise sellele tähelepanu pööranud, ega neid kes pitsi tõstavad kuidagi mõnitanud. Minul pole probleemi, kui teised klaasi tõstavad, ennast alkoholist loobumise tõttu paremaks inimeseks ei pea. Seega, ma küsin, miks see joojaid näib solvavat, kui mõni otsustab alkoholist loobuda? Sest kui sa ei joo, siis peab sul vähemalt üks kolmest hädast olema: 1) sa oled sedapsi, 2) sa oled sügavalt usklik (loe: endine alkohoolik) või 3) sa viibid parasjagu erakorralise meditsiini osakonnas.
Ühest küljest materdatakse meedias roolijoodikuid, aga teil pole halli aimugi, kui sageli on mind meelitatud seda üht napsi võtma, sest "mis see üks pits ikka teeb, sa ju alles kahe tunni pärast istud rooli taha". Või kui palju on minu tutvusringkonnas inimesi, kes väikse joobega siiski autorooli haaravad. Kord pidin maha keerulise jutuajamise perekonnatuttavaga, kes hommikusöögiks kohvi asemel ühe pindi Alexandrit võttis. Mul oli väga piinlik öelda talle, et ma absoluutselt ei kiida heaks seda, et ta paari tunni pärast minu lastega sõitu läheb. Mul oli häbi. Tundsin ennast viimase mölakana, et kui hiljem kuulsin, et sõit vaatamata minu vastuseisule siiski ette võeti, ja ütlesin, et rohkem oma lapsi sinna külla ei saada. See teema võeti hiljem veel mitu korda üles ja iga kord olin mina pahalane, mitte see kena härra, kes joogisena maanteid mõõtis. How screwed up is that?
Alkohol on pea igal sündmusel asendamatu komponent. Olgu tegemist titevarvaste kastmisega, pulmade või peiedega. Aga, kuna lapsi sünnib meil harva, kõik elavad peaasjalikult vabaabielu ja matustele ei saa ka lootma jääda, siis juuaksegi kogu aeg. Juuakse esmaspäeval, sest kuidagi on ju vaja eelseisev töönädal üle elada. Teisipäeval, sest tõbi hakkab kallale tulema. Kolmapäeval, et tähistada nädala selgroo murdumist. Neljapäeval, sest töö juures sai parasjagu suur projekt edukalt läbi. Juuakse reedel, sest noh, reede ju! Laupäeval, sest sõbranna või sugulased astusid läbi. Juuakse pühapäeval, sest homme on ju juba jälle esmaspäev. Ükski põhjus pole liiga tühine, et seda alkoholiga mitte tähistada.
Ja siis on meil liikumine "Joome poole vähem". Teate mida see tegelikult endast kujutab? See tähendab, et nende jookide asemel, mis esmaspäevast neljapäevani joomata jäetakse, juuakse reede õhtul ennast deliiriumisse. Ja alles pühapäeva pärastlõunat ukerdatakse täis ropsitud voodilinade vahelt välja ja tellitakse Wolti kaudu endale peaparanduseks India karrit või Hesburgeri eine.
Miks meil ei pakita ostetud alkoholi reetliku pruuni paberkoti sisse? Sest joomine pole Eestis mingi häbiasi. Hoopis joomisest loobumine on rangelt taunitav.
Kommentaarid
Postita kommentaar