Tule, ma tutvustan sulle oma luukeresid

Miks meid huvitavad teiste inimeste salajased elud? Nende varjatud mõtted ja südamesoovid? Kõige loetumad blogid on need, milles autor avab lugejale oma kõige salajasemad tegemised, tunded ja unistused. Need on jõhkralt ausad, vahetud ja tõmbavad meid meeletu magnetina.

Ma arvan, et see on nii, sest meil kõigil on vahel mõtteid, mida valju häälega ei julge välja öelda. Teod, mida ma soovime teiste eest varjata. Inimene on oma loomult karja loom. Ükskõik, mida mõned suured individualistid ka ei väida. Me loome enda ümber turvavõrgustiku inimestest, kes mõtlevad meiega sarnaselt. Sest, siis me tunneme, et kuulume kuhugi. Et, me oleme normaalsed. Aga, mis on normaalsus? Kes seda otsustab? Alates 1960nendatest on normaalsuse mõiste kaotanud igasuguse pidepunkti. Normaalne on see, mille enamus heaks kiidab. Aga ammu juba pole populaarne midagi või kedagi hukka mõista. See ei ole normaalne.

Need, kes hoiavad kinni traditsioonidest, ei ole normaalsed. Nad on tagurlikud, vanamoodsad ja halvimal juhul lausa kitsarinnalised. Kõikelubavus on normaalne. See on heaks kiidetud. Kõik on isiksused ja kõik nõuavad ning eeldavad enda õigusi. Kõik on lubatud ja samas on kõik tabu. Sa oled kõige parem kodanik, kui sa oled nähtamatu, ei paista millegagi silma. Ja samas on see halb, sest siis sa pole unikaalne, ainulaadne ega meeldejääv.

Ja see tekitab segadust. Inimesed on tänapäeval rohkem eksinud ja üksildased, kui eales varem. Nad on justkui osa kõigest ja samas ei kuulu õieti kuhugi. Aga kuhugi kuulumine on inimese põhivajadus. Seda ei saa ignoreerida. Ja siis kõik need eksinud, üksikud, segaduses ja katkised hinged otsivad meeleheitlikult midagi või kedagi, kellega samastuda. Ja nad leiavad. Leiavad lõpuks ikkagi mõne sellise, kes julgeb avalikult välja öelda needsamad tunded ja mõtted, käitumismustrid, mis neidki painavad.

Ma arvan, et kõik emad on ühel või teisel hetkel oma elus tundnud, et ei salli oma last. Kasvõi sekundiks. Ma usun, et kõik koos elavad paarikesed soovivad ühel või teisel hetkel, et oleksid vallalised. Kasvõi sekundiks. Ja, et kõik vallalised tahavad, et oleksid suhtes, kasvõi planeedi kõige nõmedama inimesega, sest üksi on nii neetud raske olla. Kasvõi sekundiks. Kõik me kardame võõrast. Võõrast keelt, nahavärvi ja kultuuri. Kasvõi sekundiks. Aga keegi ei julge seda tunnistada. Sest seda ei peeta normaalseks.

Ja nii need luukered sinna kappi kogunevad. Üks õudsem kui teine. Ja kas pole tore, kui mõni ehe inimene oma luukered kõik kapist välja mängima lubab ning meidki seda mängu laseb kõrvalt piiluda. Selleks hetkeks tunneme, et need luukered polegi äkki nii hirmsad, kui me siiani arvanud oleme ja mõni on sinna kappi luku taha täiesti ebaõiglaselt sattunud. Me tunneme, et oleme normaalsed.