Saladuskatte all reedan, et mul on plaanis käesoleva aasta kevadel teha üks väike reis suure lombi taha. Jalutada pisut Central Parkis ja korraks teeselda, et olen üks neljast vallalisest kurikuulsast tütarlapsest. Ah, saite aru küll. Igal juhul, long story short, mu õe (kes mind sellel rännakul saadab) südamesõber läks ühtäkki hoogu ja hakkas internetis tuulama. No ja siis ta leidis seal igasugust põnevat lugemismaterjali. Ning hoolitseva inimesena, jagas oma leidu mu õega. Sellised armsad asjad - tee kindlustus, sest arstiabi on kallis, pane ennast välisministeeriumi kodulehel kirja jms.
Kui õde sellest mulle rääkis, läksin täiesti endast välja. Sest, no elab kusagil üks Mees, kes arvab, et me õega oleme kaks lolli bimbot, kes lähevad pikale reisile, ilma igasuguse ettevalmistuseta. Hea küll, mind see inimene ei tunne, aga mu õde on pool Euroopat läbi reisinud ja teeb alati kodutöö ära. Absoluutselt mitte mingit alust pole eeldada, et ta seekord asjasse väiksema tõsidusega suhtub. Ja lisaks, eks ole, oleme ikkagi kahekesi ja mõlemad koguvad teineteise võidu nii palju infot kui vähegi võimalik. Aga ei, see Mees arvas, et tema püha kohus on meie silmad avada ja rääkida sellest, kuidas päriselt asjad käivad.
Loomulikult pole asi üldse selles reisis, ega ka mitte PMSis (millele õde läbinägelikult tähelepanu juhtis), vaid selles, et mulle ei meeldi, kui minu intelligentsust solvatakse. See on alati nii olnud ja viimastel aastatel on see ainult süvenenud.
Hea küll, testide järgi ja muidu targemate inimestega suheldes, saan ma aru küll, et minu intellektuaalsus on selline harju keskmine, päris Forrest Gump ei ole, Einstein ammugi mitte. Mis mind asja juures ärritab, on see, et suur osa meestest, kellel on minuga samaväärne IQ, käituvad nagu nad oleksid jumalad. Vaatavad mind haletseva pilguga, patsutavad pealage ja kasutavad sõnu nagu transformaator ja generaatoririhm. See, et nad on kaks pikka sõna ära õppinud ja pildi pealt üles leiavad, ei tee neid minust tegelikult targemaks. Ma tean ka igasuguseid väljendeid. Noh, Molotovi-Ribbentropi pakt, näiteks.
Võta näiteks üks tavaline müüriladuja. Lähed tema juurde oma katkise Playstation 3-ga ja ta kujutab ette, et tal on vajalikud oskused/teadmised sünniga kaasa antud, ainult seetõttu, et tal on see reeturlik neljakümnekuues kromosoom pisut nihkes. No iseenesest pole see probleem. Ikka veel eeldatakse, et kõik laiema puusakondiga inimsoo esindajad on imelised superpagarid ja meisterlikud sokimustri loojad. Jamaks läheb minu meelest asi siis, kui sedasama Playstationi tuleb parandama patsiga poiss, kes on tegelikult hoopis tüdruk.
Mul on üks tuttav tütarlaps, kes on lõpetanud automehaaniku eriala. Et seda lõpetad, tuli tal teha praktikat. Praktikale sai ta ilma vaevata. Tööle aga teda ei võetud. Muidugi ei tea ma loo tagamaid. Võib-olla ei olnud tal piisavalt järjekindlust või huvi antud ametikohal karjääri teha. Tema jaoks lahenes asi siis, kui ta otsustas eriala vahetada ja valis ettenägelikult veidi naiselikuma tee - raamatupidamine, kui ma ei eksi. Autotöökojad pakuvad aegajalt ka naistele tööd - assistendile, raamatupidajale ja autosalongi puhastusteenindajale. Sest nende ülesannetega saavad ullikesed ehk kõrvalise abiga kuidagimoodi isegi hakkama.
Ma olen korduvalt üritanud vaadata seriaali "Pöörased" (Mad Men) ja ma pole suutnud. Ma ei saa üle sellest, kui väga mind tolleaegne stereotüüpne ühiskond ärritab. Tõenäoliselt tol ajal selline suhtumine naisi niivõrd ei ärritanud. Praeguseks oleme harjunud, et kõigil peaksid olema võrdsed võimalused. Aga kas ikka on? Tulles kasvõi tagasi selle sama IQ testi juurde. Üldiselt saavad mehed selles kõrgema punktiskoori. Teate miks? Sest see on meeste poolt ja meestele koostatud. Niisiis juba eos peavad naised ennast palju rohkem tõestama, et olla meestega "võrdsed". Ma ei saa sinna parata, et see minu õiglustunnet riivab. Vaata kuidas tahad, ikka on see maailm meestekeskne. Neil on justkui sünnipärane õigus olla kõiges suurepärane.
Ma sooviks, et mehed võiks mitte eeldada, et naised on rumalamad. Jah, ma olen nõus, et on asju milles mehed on loomupoolest naistest üle. Sama võib ka naiste kohta väita, muide. Aga naised ei käi mööda maailma ringi deklameerides, et kõik mehed on lollid. Nad võivad väita, et kõik mehed on sead, aga see on juba ühe teise postituse teema.
Kui õde sellest mulle rääkis, läksin täiesti endast välja. Sest, no elab kusagil üks Mees, kes arvab, et me õega oleme kaks lolli bimbot, kes lähevad pikale reisile, ilma igasuguse ettevalmistuseta. Hea küll, mind see inimene ei tunne, aga mu õde on pool Euroopat läbi reisinud ja teeb alati kodutöö ära. Absoluutselt mitte mingit alust pole eeldada, et ta seekord asjasse väiksema tõsidusega suhtub. Ja lisaks, eks ole, oleme ikkagi kahekesi ja mõlemad koguvad teineteise võidu nii palju infot kui vähegi võimalik. Aga ei, see Mees arvas, et tema püha kohus on meie silmad avada ja rääkida sellest, kuidas päriselt asjad käivad.
Loomulikult pole asi üldse selles reisis, ega ka mitte PMSis (millele õde läbinägelikult tähelepanu juhtis), vaid selles, et mulle ei meeldi, kui minu intelligentsust solvatakse. See on alati nii olnud ja viimastel aastatel on see ainult süvenenud.
Hea küll, testide järgi ja muidu targemate inimestega suheldes, saan ma aru küll, et minu intellektuaalsus on selline harju keskmine, päris Forrest Gump ei ole, Einstein ammugi mitte. Mis mind asja juures ärritab, on see, et suur osa meestest, kellel on minuga samaväärne IQ, käituvad nagu nad oleksid jumalad. Vaatavad mind haletseva pilguga, patsutavad pealage ja kasutavad sõnu nagu transformaator ja generaatoririhm. See, et nad on kaks pikka sõna ära õppinud ja pildi pealt üles leiavad, ei tee neid minust tegelikult targemaks. Ma tean ka igasuguseid väljendeid. Noh, Molotovi-Ribbentropi pakt, näiteks.
Võta näiteks üks tavaline müüriladuja. Lähed tema juurde oma katkise Playstation 3-ga ja ta kujutab ette, et tal on vajalikud oskused/teadmised sünniga kaasa antud, ainult seetõttu, et tal on see reeturlik neljakümnekuues kromosoom pisut nihkes. No iseenesest pole see probleem. Ikka veel eeldatakse, et kõik laiema puusakondiga inimsoo esindajad on imelised superpagarid ja meisterlikud sokimustri loojad. Jamaks läheb minu meelest asi siis, kui sedasama Playstationi tuleb parandama patsiga poiss, kes on tegelikult hoopis tüdruk.
Mul on üks tuttav tütarlaps, kes on lõpetanud automehaaniku eriala. Et seda lõpetad, tuli tal teha praktikat. Praktikale sai ta ilma vaevata. Tööle aga teda ei võetud. Muidugi ei tea ma loo tagamaid. Võib-olla ei olnud tal piisavalt järjekindlust või huvi antud ametikohal karjääri teha. Tema jaoks lahenes asi siis, kui ta otsustas eriala vahetada ja valis ettenägelikult veidi naiselikuma tee - raamatupidamine, kui ma ei eksi. Autotöökojad pakuvad aegajalt ka naistele tööd - assistendile, raamatupidajale ja autosalongi puhastusteenindajale. Sest nende ülesannetega saavad ullikesed ehk kõrvalise abiga kuidagimoodi isegi hakkama.
Ma olen korduvalt üritanud vaadata seriaali "Pöörased" (Mad Men) ja ma pole suutnud. Ma ei saa üle sellest, kui väga mind tolleaegne stereotüüpne ühiskond ärritab. Tõenäoliselt tol ajal selline suhtumine naisi niivõrd ei ärritanud. Praeguseks oleme harjunud, et kõigil peaksid olema võrdsed võimalused. Aga kas ikka on? Tulles kasvõi tagasi selle sama IQ testi juurde. Üldiselt saavad mehed selles kõrgema punktiskoori. Teate miks? Sest see on meeste poolt ja meestele koostatud. Niisiis juba eos peavad naised ennast palju rohkem tõestama, et olla meestega "võrdsed". Ma ei saa sinna parata, et see minu õiglustunnet riivab. Vaata kuidas tahad, ikka on see maailm meestekeskne. Neil on justkui sünnipärane õigus olla kõiges suurepärane.
Ma sooviks, et mehed võiks mitte eeldada, et naised on rumalamad. Jah, ma olen nõus, et on asju milles mehed on loomupoolest naistest üle. Sama võib ka naiste kohta väita, muide. Aga naised ei käi mööda maailma ringi deklameerides, et kõik mehed on lollid. Nad võivad väita, et kõik mehed on sead, aga see on juba ühe teise postituse teema.
Kommentaarid
Postita kommentaar