Laupäeva varahommikul, kui ma olin just oma esimese kohvi valmis vaaritanud ja üritasin oma Netflixi parooli meelde tuletada (seda oli vaja uuendada, mingi tarkvara värk, ühesõnaga), käis telefonis Messengeri kõll. Sõbranna kirjutas, et oli jõudnud elumuutva avastuseni. Nimelt, on hakanud teda köitma mehed, kes armastavad oma tööd, kuigi nad välimusega silma ei torka. Vaadake, tema oli oma esimese kohvi jõudnud juba manustada ja ilmselt ei pidanud ka oma unesegaseid ajurakke tehnikavidinate peenhäälestamise peale kulutama ja sai selle asemel tegeleda palju tähtsamate teemadega.
Mis mul siis üle jäi, kiitsin takka ja ütlesin, et eks mehe puhul see liiga ilus välimus ongi pisut hirmuäratav. Ma olen veel suhteliselt šovinistlik ka ja leian, et naine peab ikka ilusam olema kui mees.
Pühapäeva õhtul, kui ma olin just oma trenni lõpetanud, sain samalt sõbrannalt uue sõnumi. Tema oli nüüd omadega jalgpalli võistlusel ja vesistas silmad peast kenade treenerite peale. No jah. Küsisin, et alles 36 tundi tagasi rääkisid sa mulle sisemisest ilust ja nüüd jooksed ikkagi mingite lihaste järgi? Ta vastas: "Sisemine ilu puhkab täna." Siis me veel tükk aega arutasime, et kust maalt füüsiline/visuaalne kujutis võtab üle selle, mida inimesel on intellektuaalselt pakkuda. Noh, stiilis, et väike õllekõht ja kiilaspea on ok, aga kui põlved on ka juba pekised, siis enam pole ok.
Selle jutu peale meenus, et mul on mitte väga kauges minevikus olnud vestlusi tuttavate vallaliste meestega, kes on endale pähe võtnud, et kui ma ise tervislikult toitun ja trenni teen, siis järelikult ootan ma ka potentsiaalselt peigmehe kandidaadilt punnis lihaseid ja salati järamist. Püüdsin neid veenda, et ma ikkagi nii pinnapealne pole, aga ega nad mind uskuma ei jäänud.
Teadagi hakkasin ma seda teemat pühapäeva õhtul oma peas analüüsima ja jõudsin päris huvitavatele järeldustele. Nimelt, jah, minu jaoks ikkagi välimus loeb. Aga normaalsuse piirides. Minu jaoks näitab mehe füüsiline olukord, tema intelligentsuse taset. Mul on raske ennast veenda selles, et sumomaadleja kehakaaluga mehemürakas (kes nimetatud spordialaga ei tegele) kuigi tark on. Sest erinevalt naistest, peavad mehed palju rohkem vaeva nägema, et ülekaaluline olla. Neil ei ole iga kuu hormonaalseid kõikumisi, mis tingivad kontrollimatud ihad šokolaadi, krõpsude ja veini järele. Nemad ei kaota järglasi saades igasugust kontrolli oma keha üle. Lisaks, nad juba puhkeolekus põletavad tunduvalt rohkem kilokaloreid, kui keskmine naine. Niisiis, kui mees on suutnud ennast kõigi eelnimetatud eeliste kiuste siiski põrsaks süüa, siis ei saa ta just kuigi tark olla.
Hea küll, ehk see on liiga julm. Ütleme, et ta ikkagi on tark. Professor lausa. Ja ikkagi tüse. Siis see kõneleb igasuguse enesekontrolli puudumisest. Ja kas ma sellist meest enda kõrvale tahan? Kui ta ei suuda ise enda eest hoolt kanda, siis mis alust on mul eeldada, et ta suudab hoolitseda minu ja meie võimalike tulevaste laste eest? Sorry, aga see on minu jaoks absoluutne turn-off. Sest, kui mees paneb ennast teadlikult olukorda, kus ta tervis on ohus, siis mul on sellist inimest väga raske austada. Enamik inimesi saab aru sellest, miks naine ei taha siduda end alkohoolikuga. Minu jaoks on ülesööja joodikuga samal pulgal.
Rääkimata sellest, et kui ma tahan ka edaspidi saledapoolne olla, siis seda on kordades tõenäolisem saavutada, kui minu elukaaslane samu põhimõtteid väärtustab. Ma ei hakka ju elama kokku mehega, kellega mul on totaalselt erinev maitse muusika, raamatute, filmide ja lavastuste vastu. Miks peaksin ma siis seda tegema mehega, kellega ma ei saa ilma suurema vaidluseta ühtegi einet nautida? Või kellele ma pean nädalast nädalasse põhjendama oma treeningkülastusi? Statistiliselt on kõige õnnelikumad ja jätkusuutlikumad need suhted, kus partnerid on võimalikult sarnased (vanus, sissetulek, taust, väärtushinnangud, usk). Ütleme nii, mina ei taha Elizabeth Taylorit teha.
Mehele paistab minu väide - ma ei aja taga muskleid, vaid ajurakke - vasturääkiv. Mina, oma naiseliku loogikaga, näen et asi on päevselge. Ja minu alateadvus, on kogu selle pika teksti koondanud väga lihtsaks: sul on võimalus mulle meeldida ja ma aktsepteerin sind, kui sa oled normaalkaalus. Kui su kaal muutub eluohtlikuks, kaob minu austus sinu vastu ja ma asetan sind sõbratsooni. Loogiline?
Pühapäeva õhtul, kui ma olin just oma trenni lõpetanud, sain samalt sõbrannalt uue sõnumi. Tema oli nüüd omadega jalgpalli võistlusel ja vesistas silmad peast kenade treenerite peale. No jah. Küsisin, et alles 36 tundi tagasi rääkisid sa mulle sisemisest ilust ja nüüd jooksed ikkagi mingite lihaste järgi? Ta vastas: "Sisemine ilu puhkab täna." Siis me veel tükk aega arutasime, et kust maalt füüsiline/visuaalne kujutis võtab üle selle, mida inimesel on intellektuaalselt pakkuda. Noh, stiilis, et väike õllekõht ja kiilaspea on ok, aga kui põlved on ka juba pekised, siis enam pole ok.
 |
| Sama mees - hot or not? |
Selle jutu peale meenus, et mul on mitte väga kauges minevikus olnud vestlusi tuttavate vallaliste meestega, kes on endale pähe võtnud, et kui ma ise tervislikult toitun ja trenni teen, siis järelikult ootan ma ka potentsiaalselt peigmehe kandidaadilt punnis lihaseid ja salati järamist. Püüdsin neid veenda, et ma ikkagi nii pinnapealne pole, aga ega nad mind uskuma ei jäänud.
Teadagi hakkasin ma seda teemat pühapäeva õhtul oma peas analüüsima ja jõudsin päris huvitavatele järeldustele. Nimelt, jah, minu jaoks ikkagi välimus loeb. Aga normaalsuse piirides. Minu jaoks näitab mehe füüsiline olukord, tema intelligentsuse taset. Mul on raske ennast veenda selles, et sumomaadleja kehakaaluga mehemürakas (kes nimetatud spordialaga ei tegele) kuigi tark on. Sest erinevalt naistest, peavad mehed palju rohkem vaeva nägema, et ülekaaluline olla. Neil ei ole iga kuu hormonaalseid kõikumisi, mis tingivad kontrollimatud ihad šokolaadi, krõpsude ja veini järele. Nemad ei kaota järglasi saades igasugust kontrolli oma keha üle. Lisaks, nad juba puhkeolekus põletavad tunduvalt rohkem kilokaloreid, kui keskmine naine. Niisiis, kui mees on suutnud ennast kõigi eelnimetatud eeliste kiuste siiski põrsaks süüa, siis ei saa ta just kuigi tark olla.
 |
| Vana tõde on see, et mulle kohutavalt meeldivad mehed ülikondades. No ja olgem ausad, hästiistuvat ülikonda õmmeldakse kuni teatud suurusteni. |
Hea küll, ehk see on liiga julm. Ütleme, et ta ikkagi on tark. Professor lausa. Ja ikkagi tüse. Siis see kõneleb igasuguse enesekontrolli puudumisest. Ja kas ma sellist meest enda kõrvale tahan? Kui ta ei suuda ise enda eest hoolt kanda, siis mis alust on mul eeldada, et ta suudab hoolitseda minu ja meie võimalike tulevaste laste eest? Sorry, aga see on minu jaoks absoluutne turn-off. Sest, kui mees paneb ennast teadlikult olukorda, kus ta tervis on ohus, siis mul on sellist inimest väga raske austada. Enamik inimesi saab aru sellest, miks naine ei taha siduda end alkohoolikuga. Minu jaoks on ülesööja joodikuga samal pulgal.
Rääkimata sellest, et kui ma tahan ka edaspidi saledapoolne olla, siis seda on kordades tõenäolisem saavutada, kui minu elukaaslane samu põhimõtteid väärtustab. Ma ei hakka ju elama kokku mehega, kellega mul on totaalselt erinev maitse muusika, raamatute, filmide ja lavastuste vastu. Miks peaksin ma siis seda tegema mehega, kellega ma ei saa ilma suurema vaidluseta ühtegi einet nautida? Või kellele ma pean nädalast nädalasse põhjendama oma treeningkülastusi? Statistiliselt on kõige õnnelikumad ja jätkusuutlikumad need suhted, kus partnerid on võimalikult sarnased (vanus, sissetulek, taust, väärtushinnangud, usk). Ütleme nii, mina ei taha Elizabeth Taylorit teha.
Mehele paistab minu väide - ma ei aja taga muskleid, vaid ajurakke - vasturääkiv. Mina, oma naiseliku loogikaga, näen et asi on päevselge. Ja minu alateadvus, on kogu selle pika teksti koondanud väga lihtsaks: sul on võimalus mulle meeldida ja ma aktsepteerin sind, kui sa oled normaalkaalus. Kui su kaal muutub eluohtlikuks, kaob minu austus sinu vastu ja ma asetan sind sõbratsooni. Loogiline?
Kommentaarid
Postita kommentaar