"Lady Bird"

Kinos käin ma tegelikult päris palju. Keskmiselt korra nädalas tuleb ära. Paraku pole nähtu tavaliselt erilist muljet avaldanud või on isegi piinlik tunnistada, et mingi jama peale sai aega ja raha raisatud. Üle pika aja nägin kinos filmi, mis pani mõtlema ja kirjutama. Viie Oscari nominent ja Kuldgloobuse võitja.

Lugu siis ühe seitsmeteistaastase tütarlapse keskkooli viimasest aastast. Lugu sõprusest, armumisest, suhetest vanematega, koolist, tulevikust, pettumustest. Ma ütleks, et täiesti tavalise teismelise elu. Ei olnud tegemist erakordselt võimeka või kauni noore neiuga. Nimikarakter polnud ka eriliselt kuldse südamega või muul moel silmapaistev. Tavaline. Normaalne. Aga mingil põhjusel selline lihtsus ja normaalsus mõjusid kinolinal nii kutsuvalt. Nii värskelt.

Mis mulle endale filmi juures kõige suuremaks mõttekohaks sai, oli jant kolledži ümber. Ilmselt siin on mingi kultuuride erinevus, aga üldse nende Ameerika filmide ja seriaalide põhjal on jäänud mulje, et kolledžisse minek on seal maal kuidagi väga üles puhutud teema. Ikka käib mingi tants selle ümber, et kas ja millisesse ja siis ollakse hullult solvunud, kui laps ei vali oma (vana)vanemate poolt soovitatud haridusasutust. Või siis mis eriala ja kui palju see kõik võiks maksma minna ja kas sellest lõpuks ka mingit tolku on. Minu jaoks tundub see nii võõras teema. Võib-olla sellepärast, et meil Eestis on hariduse taotlemine nii normaalne, et mis sellest ikka nii väga hõisata? Või elan ma mingis oma mullis?

Igatahes pani see mind mõtlema. Mul ju esmasündinu lõpetab põhikooli sel kevadel. Üldiselt on ta juba aastaid rääkinud oma unistusest arhitektiks õppida. Isiklikult mulle tundub see mõte väga sümpaatne. Arvestades, et ta õpib koolis, mis on reaalkallakuga ja tal on antud eriala vastu huvi ning teatud soodumus. Lisaks õpetatakse arhitektuuri Tallinnas päris mitmes haridusasutuses ja poiss ei pea kodust tingimata kaugele kolima (kui üldse), selleks et õpinguid jätkata. Aga see mis mulle tundub üsna aktsepteeritav ja tervitatav, tekitab sugulastes ja tuttavates üsna teistsuguseid emotsioone. Nojah.

Nr kahega on meil hariduse teemal palju rohkem tuliseid vaidlusi olnud. Tema nimelt on endale pähe võtnud, et jube äge oleks pärast põhikooli lõpetamist hoopis tööle minna. Vaadake, poiste isa on just nii oma elus toimetanud ja üldiselt päris hästi ka hakkama saanud. Poisid võtavad seda nagu näidiselu ja on veendunud, et elu ongi nii lihtne. Kui ma nüüd ütleks, et ma olen selle pärast veits närvis, siis see oleks understatement of the century. Mitte, et ma arvaks, et kõik inimesed peavad tingimata kõrgelt haritud olema (see oleks minust äärmiselt silmakirjalik, arvestades, et ma ise olen ka vaid keskharitud ja paar aastat kutset omandanud). Aga mingi eriala võiks olla, või vähemalt keskharidus. Sest vaadake milliseid töökohti pakutakse põhihariduse baasil. Tööandjale ei lähe korda, mis eriala sa ülikoolis õppisid või kas sa selle üldse lõpetasid. See, et sul oli nii palju tahtejõudu ja enesedistsipliini, et ülikooli astuda ja seal vähemalt mõnada aega nimekirjas figureerida, on tööandjale juba märk sellest, milline töötaja sa võiksid olla. Sest, kui sul seda pole, siis millega sa eristud?

Minu eksmehel on selleks supervõimeks keeled. Ta oskab vabalt suhelda kõigis Skandinaavia keeltes, lisaks veel inglise ja soome keel väga heal tasemel. Aga kui minu lapsed ei oska emakeeleski kirjandeid vigadeta kirjutada, millest me siis räägime. Minu lapsed on nagu see tütarlaps filmis, täiesti keskpärased. Loomulikult on nad selle põlvkonna esindajad, kes arvavad, et tööandjad peaksid juba puhtalt nende nägemisest neile tuhandeid eurosid palka maksma ja olema vaimustuses nende olemasolust maakerakesel. Ja kuidas sa lapsevanemana õpetad oma võsukestele päris maailma karmi reaalsust, ilma et sa samal ajal nende enesehinnangut ei põrmustaks?

Stseen filmist

Tundsin filmi vaadates peategelase emale väga kaasa. Emana on sul nii suur vastutus oma laste ees. Kuidas neid innustada olla nende parim võimalik mina, samal ajal tunnustades neid sellena, kes nad juba on? Kuidas motiveerida neid nii, et see ei mõjuks kamandamise ja nende eest otsuste tegemisena? Kuidas armastada oma last siis, kui ta käitub risti vastupidiselt sellele, mida sina õigeks pead? Kuidas aktsepteerida seda, et kui sinu laps valib endale alternatiivse elutee, siis see ei tähenda tingimata, et ta sind ei armastaks või poleks sulle tehtud ohverduste eest tänulik? Või kuidas panna oma last mõistma, et kui sa oled oma elus teinud lapse nimel valikuid või ohvreid, siis ühest küljest sa tahad, et ta mõistaks seda ja hindaks, aga teisalt tema ei ole nende eest vastutav ega pea elu lõpuni sulle nende eest tänuvõlglane olema?

Sellised mõtted mul seoses filmiga. Aga arvan, et igaüks leiab filmist midagi endale. Sedavõrd mitmetahuline ja mõtlemapanev. Hoiatan, et on f-sõnu ja seksi.