Oskustepõhine väärtus

Nagu kõik kontorirotid, nii anname ka meie ülemusega esmaspäeva hommikul teineteisele aru, et millega nädalavahetusel aega surnuks lõime. Olles mõlemad keskealised, suurpere eestvedajad ja muidu ka suhteliselt sarnase mõttemaailmaga, siis meie nädalavahetused on suhteliselt samalaadsed. Teeme kodus remonti, käime trennis või võistlustel, jamad lastega ja muu selline. Tavaline eesti elu. Noh, tema käis jälle laupäeval kusagil võistlustel, tuli Eesti meistriks ja lammutas esiku põrandat. Mina käisin kinos, möllasin lastega ja õmblesin voodile katte ning ilupadjad.



Ärge kardinaid vaadake, ma nendeni pole veel jõudnud.

Selle peale kostis ülemus, et vot jah, naist võttes jäi tal see asi silmavahele. Õmblemine nimelt. Küsisin, et mis mõttes, jäi silma vahele? Et nagu võttis nimekirja välja, et mida naine oskama peaks ja hakkas siis linnukesi kastidesse lisama? Ütles, et päris nii polnud, aga elementaarset õmblemist ta naisterahvalt siiski eeldab.

Hoiatasin, et ta valju häälega sellest teistele ei räägiks, muidu hakkavad feministid jälle kusagil foorumis üksteise võidu minestama. Noh, et mis mõttes, eksole, meil on ikkagi võrdõiguslikkus ja miks ta siis ise aknale kardinaid ette ei õmble ja muu selline jura.

Mina tegelikult õmmelda ei oska. Padjakatteid ja voodipesu jah. No see oleks ju päris piinlik, kui ei oskaks masinale niiti peale ja juhet seina panna ning sirget joont lasta. Aga ma pole vist kunagi ühegi lõike järele midagi õmmelnud. Või äkki põhikoolis, sest pidi. Aga ega see mulle ei meeldinud ja ma päris kindlasti sakkisin selles sajaga.

Kangaid on mul kodus igasuguseid, lihtsalt teha ei mõista neist miskit.
Pildil siiski mitte minu kodune varu.

Samuti ei meeldi mulle taimedega möllamine. Jah, ma saan rohimisega hakkama ja isegi istutamisega. Aga ma siiralt imestan, et mul mõni roheline taim ikka veel kodus hingitseb ja mõlemad orhideed, on mul lausa uusi võrseid ajanud ja kaks korda õitsenud. Ma vaevalt mäletan neid kasta. Väetamine tuleb ka vist korra kolme kuu jooksul meelde. No pole minu teetassike.

Korilus, kui selline ei paku mulle vähimatki pinget. Suure hädaga olen mõned aastad kõrvitsat marineerinud, sest keegi arvas, et on hea mõte mulle 10 kg kõrvitsat kinkida. Ajasin näpuga kokaraamatus järge ja sain hakkama. Kõik söödi ära. Järelikult polnud jube. Üldiselt söögitegemine on minu kõige naiselikum oskus. Mulle meeldib ja mul õnnestub. Nii magus, soolane, küpsetamine ja keetmine. Ma ei tee seda piisavalt sageli puhtalt aja puuduse tõttu, mitte sellepärast, et mulle ei meeldiks.

Siin ma midagi tegin. Äkki riis ja vokitud köögiviljad?

Ka koristamisega saan üsna hästi hakkama. Isegi sellevõrra, et mu endine abikaasa oli veendunud, et koristamine oli minu hobi. Imestate ikka veel, miks me lahutasime?

Aga kõige selle juures ei väida ma, et kodus peaksid olema klassikalised naiste ja meeste tööd. Olles üksikema, jääksid mul pooled asjatoimetused sootuks tegemata, kui ma puhtalt sellest lähtuks. Ja nii saan ma hakkama naela seina löömisega, kruvi keeramisega ja isegi saagimisega. Ja need tegevused pakuvad mulle palju suuremat naudingut kui sukanõelumine või pükste paikamine. Oma lapsi olen ma ka õpetanud kõigi koduste töödega ise hakkama saama. Sest minu silmis vahet pole, kas sa oled mees või naine. Süüa teha ja enda järelt nõud pesta peaks iga inimesehing oskama. Samamoodi nagu puldipatareid vahetada ja põrandaliistu kinnitada. Elementaarsed ellujäämisoskused.

Kuidas teil on? Milliseid kodutöid naudite, milliseid põlgate? Kas on midagi, milles olete eriti osav kuigi seda peetakse pigem vastassoo mänguväljakuks? Millised on kaaslase puhul oskused, mida eeldate või mille suhtes olete valmis silma kinni pigistama?