Appi kuidas oleks tahtnud, et selle aasta esimene raamat mida loen oleks olnud selline tõeline maiuspala. Pärl. Nauding. Ja ma ei hakka üldse pikalt põdema, et meil on praegu juba suur kevad käes ja see alles esimene raamat. Mul selle lugemisega on selline lugu, et ma võin kuude kaupa mitte lugeda (ehk loen ainult ajakirju, lasteraamatuid või artikleid) ja siis jälle loen nädalas mitu raamatut. Aasta keskmine on ehk raamat nädalas.
Igatahes, Katrin Pautsi Hiiumaa põnevik "Hull hobune" on minu 2018 aasta esimene päris raamat. Lugesin sellepärast, et väidetavalt toimub sündmus Hiiumaal (ema on mul tollelt saarelt pärit ja suure osa lapsepõlvest veetsin seal, Soonlepa külas, Mäe talus. Sellepärast lähengi alati hirmus ähmi täis, kui keegi Hiiumaad mainib, ikkagi mingi side on selle killukesega Läänemere lainete vahel). Pärast lugemist pean tõdema, et Hiiumaal see nüüd tegelikult ei toimunud. Kohakirjeldused, mida lootsin leida, olid parimal juhul pinnapealsed. Võib-olla on siin tegemist igipõlise saarlaste ja hiidlaste omavahelise vägikaika vedamisega ja autor pole oma jalgagi Heltermaast kaugemale tõstnud, aga olustiku kirjeldus oleks sama hästi kõlvanud ükskõik millise Eesti rannikuala kohta. Oleks võinud kasvõi Google mapsist järele vaadata ja teksti sisse põiminud kohanimesid, ohvripaikasid, talunimesid, midagigi, mis oleks Hiiumaaga päriselt seostunud. Igatahes mulle jäi mulje, et kuidagi, ehteestlaslikult ja passiiv-agressiivselt pani kirjanik hiidlastele ära. Noh, et pole piisavalt olulised, et neist üldse kirjutada.
Pettumust valmistas ka dialoog. Kõik teavad sellest, et saarlastel on omamoodi eristuv kõnelemisstiil. Vähem teatakse sellest, et ka hiidlastel on oma "keel". Teatud väljendid, mida ainult seal maal kasutatakse. Miks ei võinud autor veidikenegi kodutööd teha ja seda sinna sisse põimida? Saksakeelseid sõnu suutis küll leida, aga hiidlaste murrakuga ei vaevunud. Piinlik ja kurb.
Loomulikult olen ma Pautsi eelmisi põnevikke ka lugenud ja need meeldisidki mulle just sellepärast hirmsasti, et ma kujutasin end kadakate vahele, nägin rästiku teed kivil ja tundsin võrsuva ristiku lõhna. Nägin kuidas tiine udu roomas mere poolt mööda heinamaad elumajade poole. Kuulsin puude monotoonset uimastavat kohinat, mis mõjus ühtmoodi ähvardavalt ja turvaliselt. Tundsin kastepiiskade jäist värskust oma paljastel varvastel, kui hommikul lakast alla tulin ja saunakööki viljakohvi jooma lippasin. Maitsesin pooltoorete tikrite kirbet hapusust oma huulil, kui neid iga päev proovimas käisin, sest ei mallanud nende küpsemist ära oodata. Just seda äratundmisrõõmu lootsin leida ka selle teose lehekülgede vahelt.
Stoori ise? Oli ja polnud ka. Reeglina on selliste krimkade puhul vähem rohkem. Vähem karaktereid, lihtsamad lahendused. Mida rohkem tegelasi, kohti, liine, seda igavam lõppkokkuvõttes. Minu meelest. Ma lihtsalt nii vana inimene juba, et pole vaja mind asjatult nõidade, juutide ja natsidega segadusse ajada, eks. Lugu peab minu jaoks olema sellevõrra reaalne, et ma vähemalt korraks juurdleks, aga äkki oligi nii. Antud teoses, liiga palju "õnnelikke kokkusattumusi". Lugu ei lahendata päriselt. Lahendused tulevad tegelaste juurde ise, sest nad satuvad õigel ajal olema õiges kohas. Kogu. Aeg. Ei, ei ole tõenäoline.
Mis mulle Katrini kirjutise juures sümpatiseerib, on see, et lõpuks on selgitus maine. Pole midagi üleloomulikku. Hirmul on suured silmad ja fantaasia tuleb lünkade täitmisel rõõmuga appi. Kuigi minu meelest maainimesed on üsna, kuidas nüüd öelda, kahe jalaga maa peal ja igasugust uina-muinat väga ei usu. Jumalassegi eriti ei usu. Nad usuvad ilma. Usuvad vihma ja tuult. Usuvad kuu mõju ubinatele ja sõnniku mõju kartulile. Linnainimesed on need, kes kõike üleloomulikku hirmsasti uskuma kipuvad. Neil on aega raamatuid lugeda ja telerit vaadata. Siis tulevadki igasugused hullud mõtted pähe, kui inimesed jõude istuvad ja tööd ei tee. Päris tööd. Seda mis toidab. Mis rammestab ihu niivõrd, et vaim ei jõuagi enam jalutama minna. Aga seda arvan mina. Põline linnaplika.
Selliste nõrkade raamatute puhul on endal natuke piinlik. Piinlik tunnistada, et loetud sai. Piinlik, et oma aega millegi lugemisväärsema peale ei kulutanud. Piinlik, sest tekst kubiseb klišeedest. Selline tore hetkeks lugeda, aga midagi päriselt juurde ei anna. Ilus riiulis vaadata, näe eesti autor, viisakas kõvas köites raamatulaadne toode. Oleks ometi ka sisuga pingutatud. Milleks sellist ülejala kirjutatud asja trükki lasta? Pole väärt paberitki, millele ta trükitud on. Aga võib-olla räägib minus kadedus? Kerge on maha teha. Kritiseerida. Lünki leida ja välja tuua. Tee ise siis paremini. Ära kinnista klišeed - kes ei oska, need... ah, teate isegi.
 |
| Pärlid ja maiuspala. |
Igatahes, Katrin Pautsi Hiiumaa põnevik "Hull hobune" on minu 2018 aasta esimene päris raamat. Lugesin sellepärast, et väidetavalt toimub sündmus Hiiumaal (ema on mul tollelt saarelt pärit ja suure osa lapsepõlvest veetsin seal, Soonlepa külas, Mäe talus. Sellepärast lähengi alati hirmus ähmi täis, kui keegi Hiiumaad mainib, ikkagi mingi side on selle killukesega Läänemere lainete vahel). Pärast lugemist pean tõdema, et Hiiumaal see nüüd tegelikult ei toimunud. Kohakirjeldused, mida lootsin leida, olid parimal juhul pinnapealsed. Võib-olla on siin tegemist igipõlise saarlaste ja hiidlaste omavahelise vägikaika vedamisega ja autor pole oma jalgagi Heltermaast kaugemale tõstnud, aga olustiku kirjeldus oleks sama hästi kõlvanud ükskõik millise Eesti rannikuala kohta. Oleks võinud kasvõi Google mapsist järele vaadata ja teksti sisse põiminud kohanimesid, ohvripaikasid, talunimesid, midagigi, mis oleks Hiiumaaga päriselt seostunud. Igatahes mulle jäi mulje, et kuidagi, ehteestlaslikult ja passiiv-agressiivselt pani kirjanik hiidlastele ära. Noh, et pole piisavalt olulised, et neist üldse kirjutada.
Pettumust valmistas ka dialoog. Kõik teavad sellest, et saarlastel on omamoodi eristuv kõnelemisstiil. Vähem teatakse sellest, et ka hiidlastel on oma "keel". Teatud väljendid, mida ainult seal maal kasutatakse. Miks ei võinud autor veidikenegi kodutööd teha ja seda sinna sisse põimida? Saksakeelseid sõnu suutis küll leida, aga hiidlaste murrakuga ei vaevunud. Piinlik ja kurb.
Loomulikult olen ma Pautsi eelmisi põnevikke ka lugenud ja need meeldisidki mulle just sellepärast hirmsasti, et ma kujutasin end kadakate vahele, nägin rästiku teed kivil ja tundsin võrsuva ristiku lõhna. Nägin kuidas tiine udu roomas mere poolt mööda heinamaad elumajade poole. Kuulsin puude monotoonset uimastavat kohinat, mis mõjus ühtmoodi ähvardavalt ja turvaliselt. Tundsin kastepiiskade jäist värskust oma paljastel varvastel, kui hommikul lakast alla tulin ja saunakööki viljakohvi jooma lippasin. Maitsesin pooltoorete tikrite kirbet hapusust oma huulil, kui neid iga päev proovimas käisin, sest ei mallanud nende küpsemist ära oodata. Just seda äratundmisrõõmu lootsin leida ka selle teose lehekülgede vahelt.
 |
| Õppetund - ära hinda raamatut kaante järele. |
Stoori ise? Oli ja polnud ka. Reeglina on selliste krimkade puhul vähem rohkem. Vähem karaktereid, lihtsamad lahendused. Mida rohkem tegelasi, kohti, liine, seda igavam lõppkokkuvõttes. Minu meelest. Ma lihtsalt nii vana inimene juba, et pole vaja mind asjatult nõidade, juutide ja natsidega segadusse ajada, eks. Lugu peab minu jaoks olema sellevõrra reaalne, et ma vähemalt korraks juurdleks, aga äkki oligi nii. Antud teoses, liiga palju "õnnelikke kokkusattumusi". Lugu ei lahendata päriselt. Lahendused tulevad tegelaste juurde ise, sest nad satuvad õigel ajal olema õiges kohas. Kogu. Aeg. Ei, ei ole tõenäoline.
Mis mulle Katrini kirjutise juures sümpatiseerib, on see, et lõpuks on selgitus maine. Pole midagi üleloomulikku. Hirmul on suured silmad ja fantaasia tuleb lünkade täitmisel rõõmuga appi. Kuigi minu meelest maainimesed on üsna, kuidas nüüd öelda, kahe jalaga maa peal ja igasugust uina-muinat väga ei usu. Jumalassegi eriti ei usu. Nad usuvad ilma. Usuvad vihma ja tuult. Usuvad kuu mõju ubinatele ja sõnniku mõju kartulile. Linnainimesed on need, kes kõike üleloomulikku hirmsasti uskuma kipuvad. Neil on aega raamatuid lugeda ja telerit vaadata. Siis tulevadki igasugused hullud mõtted pähe, kui inimesed jõude istuvad ja tööd ei tee. Päris tööd. Seda mis toidab. Mis rammestab ihu niivõrd, et vaim ei jõuagi enam jalutama minna. Aga seda arvan mina. Põline linnaplika.
 |
| Valik Katrin Pautsi romaane ja mõned teised veel. |
Selliste nõrkade raamatute puhul on endal natuke piinlik. Piinlik tunnistada, et loetud sai. Piinlik, et oma aega millegi lugemisväärsema peale ei kulutanud. Piinlik, sest tekst kubiseb klišeedest. Selline tore hetkeks lugeda, aga midagi päriselt juurde ei anna. Ilus riiulis vaadata, näe eesti autor, viisakas kõvas köites raamatulaadne toode. Oleks ometi ka sisuga pingutatud. Milleks sellist ülejala kirjutatud asja trükki lasta? Pole väärt paberitki, millele ta trükitud on. Aga võib-olla räägib minus kadedus? Kerge on maha teha. Kritiseerida. Lünki leida ja välja tuua. Tee ise siis paremini. Ära kinnista klišeed - kes ei oska, need... ah, teate isegi.
Kommentaarid
Postita kommentaar