Öeldakse, et inimese nimi pidi olema tema emakeele kaunima kõlaga sõna. Eks sellepärast vanemad panevadki lapsele nime valides sellele suurt rõhku. Enamasti elavad inimesed ühe nimega terve elu. Ja nimi kannab endas nii palju enamat, kui tiitlit. Kuuled kellegi nime ja sa ei mõtle ainult tähekombinatsioonile. Sa mõtled inimesele selle nime taga. Nimega tekivad emotsioonid. Vaadake kasvõi inimese nägu, kui tema nimi valesti hääldatakse. Emotsioonid.
Mulle tundub, et ma olen oma nimelugu varem ka juba kirja pannud. Aga kuna osad kodanikud on ikka veel segaduses, et kuidas mind siis ikkagi kutsuda ja miks ma kurjustan, kui nad kuidagi teisiti mind nimetavad, siis ma püüan korra veel selgitada.
Ema ja isa panid mulle sündides nimeks Jekaterina. Jotiga. Mul on alles nõukogudeaegne roheliste kaantega sünnitunnistus ja täiesti Jekaterina. Ei ole Ekaterina. Päriselt. Ega mind lapsena keegi muidugi Jekaterinaks ei kutsunudki. Katiks kutsuti ja Katjaks, erilisematel puhkudel Katarinaks. Vanaemale meeldis ikka rääkida lugu, kuidas ta oli koos minuga läinud hambaarsti juurde ja öelnud mu pärisnime ning mina olin vastu vaielnud, et mis Katarina ma olen, ikka Kati. Ma ei oska öelda kui vana ma siis olla võisin, aga ilmselt koolis veel ei käinud. Kui ma kooli läksin, siis vanemad kuulutasid pidulikult, et kui ma edaspidi oma nime vihikutele või õpikutesse kirjutan, siis mitte Kati vaid see teine nimi.
Koolis mul selle nimega lihtne ei olnud. Mitte ainult olin ma Jekaterina vaid lausa Jekaterina Ivanova. Oli just laulva revolutsiooni aeg. Oi, jah. Kui ma olin neljateistaastane, siis ma lugesin "Tuulest viidud". Pärast seda hakkasin vihikutele Kati asemel Katie kirjutama. Tundus parem. Meeldis mulle rohkem. Hääldus oli ikka Kati, aga minu meelest oli nii kuidagi unikaalsem ja ilusam. Teised nägid mind kohe läbi ja ütlesid otse, et nende jaoks olen ma ikka Kati edasi, kirjutagu ma mida tahes. Ema oli ka segaduses ning solvunud.
Selle Katie'ga elasin päris kaua. Kuni 2012 aastani. Siis juhtus teadagi mis. Kuna ma elu eest enam oma neiupõlve nime tagasi ei tahtnud võtta, siis jäin ikka Kuismaks. Lisaks on minu meelest veidi kohtlane, kui emal on lastest erinev perenimi. Aga mingi sisemine vajadus nime muuta ikkagi oli. Olin ma ju teinud lõpu ühele eluetapile ja liikunud edasi. Ja nii kuidagi loomulikult ja iseenesest sain ma Jekaterinaks.
Nüüd need inimesed, kes mind teavad rohkem kui viis aastat, neil on raske. Emal on ka raske. Et, kuidas sind siis nüüd kutsuma peaks. Osad saavad lausa pahaseks ja ütlevad, et nemad kutsuvad mind ikkagi edasi Katiks, neid ei huvita. Mõned isegi nagu kiusu pärast, et näha kuidas ma reageerin.
Ma olen suure südamega inimene. Kutsuge siis mind kuidas tahate, kasvõi Madliks. Aga paberite järgi olen ma Jekaterina. Ma eelistan seda varianti. Jah, ma mõistan, et see on pikk ja lohisev ja ei lähe mu näoga kokku. Aga mis sa teed. See meeldib mulle. Ja mulle tundub, et antud elujärgus see ka sobib. See on minu nimi. Minu jaoks, eesti keele kõige kaunim sõna.
Mulle tundub, et ma olen oma nimelugu varem ka juba kirja pannud. Aga kuna osad kodanikud on ikka veel segaduses, et kuidas mind siis ikkagi kutsuda ja miks ma kurjustan, kui nad kuidagi teisiti mind nimetavad, siis ma püüan korra veel selgitada.
Ema ja isa panid mulle sündides nimeks Jekaterina. Jotiga. Mul on alles nõukogudeaegne roheliste kaantega sünnitunnistus ja täiesti Jekaterina. Ei ole Ekaterina. Päriselt. Ega mind lapsena keegi muidugi Jekaterinaks ei kutsunudki. Katiks kutsuti ja Katjaks, erilisematel puhkudel Katarinaks. Vanaemale meeldis ikka rääkida lugu, kuidas ta oli koos minuga läinud hambaarsti juurde ja öelnud mu pärisnime ning mina olin vastu vaielnud, et mis Katarina ma olen, ikka Kati. Ma ei oska öelda kui vana ma siis olla võisin, aga ilmselt koolis veel ei käinud. Kui ma kooli läksin, siis vanemad kuulutasid pidulikult, et kui ma edaspidi oma nime vihikutele või õpikutesse kirjutan, siis mitte Kati vaid see teine nimi.
Koolis mul selle nimega lihtne ei olnud. Mitte ainult olin ma Jekaterina vaid lausa Jekaterina Ivanova. Oli just laulva revolutsiooni aeg. Oi, jah. Kui ma olin neljateistaastane, siis ma lugesin "Tuulest viidud". Pärast seda hakkasin vihikutele Kati asemel Katie kirjutama. Tundus parem. Meeldis mulle rohkem. Hääldus oli ikka Kati, aga minu meelest oli nii kuidagi unikaalsem ja ilusam. Teised nägid mind kohe läbi ja ütlesid otse, et nende jaoks olen ma ikka Kati edasi, kirjutagu ma mida tahes. Ema oli ka segaduses ning solvunud.
Selle Katie'ga elasin päris kaua. Kuni 2012 aastani. Siis juhtus teadagi mis. Kuna ma elu eest enam oma neiupõlve nime tagasi ei tahtnud võtta, siis jäin ikka Kuismaks. Lisaks on minu meelest veidi kohtlane, kui emal on lastest erinev perenimi. Aga mingi sisemine vajadus nime muuta ikkagi oli. Olin ma ju teinud lõpu ühele eluetapile ja liikunud edasi. Ja nii kuidagi loomulikult ja iseenesest sain ma Jekaterinaks.
Nüüd need inimesed, kes mind teavad rohkem kui viis aastat, neil on raske. Emal on ka raske. Et, kuidas sind siis nüüd kutsuma peaks. Osad saavad lausa pahaseks ja ütlevad, et nemad kutsuvad mind ikkagi edasi Katiks, neid ei huvita. Mõned isegi nagu kiusu pärast, et näha kuidas ma reageerin.
Ma olen suure südamega inimene. Kutsuge siis mind kuidas tahate, kasvõi Madliks. Aga paberite järgi olen ma Jekaterina. Ma eelistan seda varianti. Jah, ma mõistan, et see on pikk ja lohisev ja ei lähe mu näoga kokku. Aga mis sa teed. See meeldib mulle. Ja mulle tundub, et antud elujärgus see ka sobib. See on minu nimi. Minu jaoks, eesti keele kõige kaunim sõna.
Kommentaarid
Postita kommentaar