Muinasjutt kahest õelast kasutütrest

Seitsme maa ja mere taga elas kord ennemuistsel ajal lesknaine kahe tütrega. Lesk oli kaunis nagu hommikupäike ja võrdselt hea südamega. Ta tõusis varavalges, et küpsetada leiba ja keeta teed oma kahele täiskasvanud ärahellitatud tütrele. Tütred elasid ema kulul ja lasid end hommikust ööni teenindada. Peigmehe kandidaadid olid tütarlapsed ära põlanud, sest kumbki neist polnud pärinud ema kaunist välimust ega kuldset iseloomu. Ja nii nad seal kolmekesi elasid, kuni ühel päeval...



Loo kangelanna, nii kolmkümmend aastat tagasi.

Minu ema on lootusetu romantik (see seletab seda, miks mina ikka veel ootan printsi valges Toyotas 😉). Isa surmast on nüüd umbes täpselt viis aastat möödas ja emal on selle aja sees päris mitu peigmeest olnud. Me oleme õega üsna veendunud, et meist kolmest saab tema esimesena (uuesti) tanu alla. Aga siiani on kõik suhtepojakesed emal enneaegset surma surnud. Ta on meil nimelt üsna pirtsakas. Kord on peigmees liiga tüse, liiga pealetükkiv, liiga arg, liiga ... ühesõnaga, saate isegi aru.

Aga siis juhtus midagi. Leidus keegi, kelle puhul neid vabandusi ei toodud. Kuna õde emaga rohkem suhtleb, siis tema valgustas mind. No ja kuna Eesti on väike ja kõik on kellegi lehma lellepojad, siis juhtus nii, et oma tuttavate kaudu tean kõne all olevat meesisikut ka mina. Situatsioon oli muidugi päris naljakas, kui õde hakkas rääkima ja ma umbes teise lause keskel hakkasin oigama, et miks tema ja miks mitte keegi teine. Sest, pange tähele, et kuigi õde on mul 30 ja mina lähenen juba sellele järgmisele kümnendikule, siis oleme hullud eksperdid ja suhtekorraldajad.... oma lihasele emale.

Susserdajad *

Loomulikult arutasime kohe omavahel, et miks too mees ei sobi. Õde ütleb, et igav. Noh, saan aru, samas võib-olla meie emale olekski sellist vaja, sest Jumal taevas näeb, et meie isaga oli tal liiga huvitav. Seega tasakaal. Teine probleem - raudselt mingi kullakaevaja, tahab ema korterit endale. Selle koha pealt julgesin arvata, et selles vanuses inimesel tavaliselt siiski kodu olemas. Ei tea paljusid, kes pärast viiekümnendat eluaastat ikka veel üürikas elaksid. Õde lubas järele uurida. Ühes asjas olime ometi täielikult konsensusel, et kui mees on juba selles eas ja pole veel kellegagi koos elanud ja lapsi teinud, siis peab tal mingi räige defekt olema. Luukere, eksole. Selline suur, kolisevate rasvaste kontidega, mis ei mahu kappi ära vaid istub elutoas tugitoolis ja tema varjamiseks on lina peale visatud. Long story short - ei, lihtsalt ei.

Paar päeva hiljem saadab õde mulle rõõmusõnumi, et korter on mehel tõepoolest enda oma ja õde ilmutas lootust, et äkki tekib mehel dementsus ning ta pärandab oma auto talle. Seega, klassikaline Grimmide muinasjutt tänapäevases võtmes. Kaks keskealist kibestunud vanatüdrukut, kes elavad ema kulul, saboteerivad kõik ema romantilised suhted, et tähelepanu ja manti mitte jagada#. Kui kõigist takistustest hoolimata ema leiab abikaasa, siis hakkavad tolle varandust omavahel jagama.


Susserdis ja susserdatav.

Sest meid ei paistnud vähimatki huvitavat küsimus, et kas see mees teeb ema õnnelikuks, kas ta kohtleks teda hästi, kas ta pakuks talle turvatunnet ja meeldivat seltsi? Või siis usaldada oma ema, et ta teab ise, mis talle parim on ja pakkuda talle samasugust valikuvabadust, mida tema meile on pakkunud. Nimelt mitte sekkuda südameasjadesse ja olla toeks, olenemata sellest millised need valikud kõrvalt võivad paista.

Muinasjutud keskenduvad õelatele kasuemadele ja kurjadele kasuisadele. Vähem on juttu kasutütardest, kes oma kasuisa elu põrguks võivad teha. Aga nagu igas muinasloos on killuke tõtt, siis on ka selles siin. Ja kui nad veel surnud pole, siis saboteerivad oma ema järgnevaid suhteid...

#Väike täpsustus: tegemist ilukirjandusliku liialdusega. Õde ei ole keskealine ega kibestunud ja kumbki meist ema kulul ei ela.

*Pildistas Tatjana Siipan.