Paneme plaastri peale

Ütlen kohe ette ära, et järgnev on üks suur enesehaletsus ja melanhoolne memuaar. Lihtsalt kogunes ühtäkki mu sisse ja pidin kirjutama. Lugema ei pea. Las ta jääb.

Aegajalt mu eks kirjutab mulle. Skype'i või sõnumeid. Tavaliselt siis, kui ta veits joogine on, aga mitte alati. Eks ta on kurb. Üksik. Naine jättis ta maha ja nutitelefoni tal pole, et endale Tinder tõmmata. Siis ta ahistabki mind. Tahab suhelda.

Nii ta siis jälle kirjutas mulle. Küsib, et kuidas ta saab mulle heastada selle halva, mis ta teinud on. No mida sa vastad selle peale? Milleks üldse küsida midagi sellist? Mis vastust ta ootab? Saadan talle mingi numbri, et kui selline summa mu kontole laekub, siis on kõik jälle hästi ja oleme sõbrad edasi? Või ütlen, et kui sa teed seda ja seda, siis on kõik jälle vink-vonks?

Päris pikalt ma arvasin, et lahutus tegi mind katki. Aga mõned kuud tagasi hakkasin ma mõtlema, et lahutus ei teinud mind katki. Abielu tegi. 13 aastat psühhoterrorit, tegi mind katki.

Mu mees ei olnud vägivaldne. Ta ei tõstnud kunagi mu vastu kätt. Ta manipuleeris minuga. Pani mind pidevalt tundma end täiesti väärtusetuna. Juba abielludes ei armastanud ta mind. Ma aimasin seda, et ta endiselt armastab oma noorpõlve kallimat, aga ta valetas mulle, eitas seda. Võib-olla ta uskus ise, et on temast üle saanud, aga naine ju teab. Naine teab alati. Minu viga oli see, et ma otsustasin minna vastu oma parema äranägemise järgi ja uskuda seda, mida mulle öeldi selmet mida tundsin.

Vahetult enne teist pulmaastapäeva, siis kui ma ootasin meie esimest last otsustas ta tõde tunnistada. Milleks? Et ma teaks sünnitama minnes, kus on minu koht? Kui sa olid seda kaks aastat varjanud ja igal võimalikul hetkel mulle kinnitanud, et ma olen lihtsalt armukade ja saan asjadest valesti aru, siis milleks valida tõe rääkimiseks hetk, kui naine tunneb ennast niigi kõige haavatavamana? Kes teeb nii? Milline inimene? Oma lapse emale?

Järgnevatel aastatel jätkus see kassi-hiire mäng. Kord ta väitis, et armastab mind. Siis jälle, et seda teist naist. Jättis mind üksi. Kui ma vaevlesin sünnitusjärgses depressioonis, siis ta ütles mulle, et võtku ma ennast kokku ja et ainult nõrgad inimesed põevad depressiooni.  Ja üldse on depressioon mingi väljamõeldud haigus. Kutsus mind bipolaarseks.

Ma ei hakka detailselt kirjeldama seda kuidas ta mind alandas. Ütleme lihtsalt nii, et minu jaoks oli tavaline, kui minu mees näitas mulle alasti naiste fotosid ja ütles, et ma peaksin pingutama ja trenni tegema, et mu keha näeks samasugune välja. Ja et ainuke põhjus, miks ma juba pole selline on selles, et ma olen liiga laisk. Ja nii kord korra järel õpetas ta mind vihkama igat ruuttolli oma kehas.

Ta otseselt ei keelanud mul sõbrannadega suhtlemist, aga mõne aja pärast ma leidsin, et mul on parem seda mitte teha, sest kui ma olin kellegagi koos, siis pidin ma aru andma kõigest millest ma sõbrannaga rääkisin. Kui meil keegi külas käis, siis pärast külaliste lahkumist sain alati teada, kuidas üks või teine minu kommentaar oli teda solvanud. Mul oli lihtsam, kui ma kellegagi ei suhelnud.

Terve abielu jooksul elasin ma teadmisega, et kõik teised naised on paremad, ilusamad ja armastusväärsemad kui mina. Inimene, kes paberite järgi oleks pidanud mind kõige rohkem hindama, väärtustama ja armastama, tegi kõik selleks, et ma tunneksin ennast täiesti väärtusetuna. Ma tundsin, et mul ei ole õigust oma tunnetele, arvamusele ja soovidele. Kui ma vahel julgesin oma muret väljendada, siis mulle rõhutati, et mul on juba vaba voli otsustada millist toitu ma perele valmistan. Jah, selles osas oli mul kogu maailma vabadus. Kas polnud mitte üllas temast?

Üks asi millega ta mind veel kontrollis oli raha. Nimelt ei soovinud ta, et ma tööle läheksin. Põhjendas ta seda sellega, et tema on nii harjunud, et mees peab raha teenima ja naine kodu ja laste eest hoolitsema. Hiljem, kui pere kasvas, siis ühest sissetulekust siiski ei piisanud. Kuigi ma olin sekretäri kogemuse ja ka väljaõppega, siis mu abikaasa eelistas, et ma teeksin lihtsamaid töid - koristaja, degustaator, lehekandja. Ta ütles, et ma ei saaks sekretärina hakkama. Ja tegelikult oleks see kõik täiesti norm olnud, kui ta poleks minu väikest panust minu vastu kasutanud. Meil oli tavaline, et iga kuu sai kumbki x summa raha nö isiklikeks kulutusteks. Minu isiklikud kulud olid laste riided, enda riided, enda hügieeni ja kosmeetika tarbed. Tema riided ostsime pere ühise raha eest. Põhjendus - aga tema teenib ju selle raha. Ma ei unusta vist kunagi, kuidas ma sain temalt sõimu selle eest, kui kaltsukast poiste tuppa ühe õnnetu 25 eurose vaiba ostsin. Samal kuul tellis tema endale Inglismaalt salli ja mütsi 109 euro eest + postikulu. See oli minu normaalsus.

Kõike seda hoidsin ma enda sees. Keegi ei teadnud. Isegi mu oma ema ei teadnud. Tuttavad nägid seda, mida nad tahtsid näha. Õnnelikku perekonda. Mu mees oskas teiste ees väga hästi käituda. Armastava abikaasana. Kui me omavahel olime, siis veetis ta 90% ajast üksi oma toas (ma tean kuidas see kõlab, et täiskasvanul mehel on oma tuba, aga nii oli) ja nii üksik, kui ma olin abielus olles pole ma ei varem ega hiljem kunagi olnud. Ma tundsin ennast alatasa süüdi, et ma pole parem abikaasa. Armastusväärsem.

Tagantjärele vaadates, ma arvan, et minu jaoks saigi otsustavaks see hetk, kui mu abikaasa mulle raseduse viimases otsas teatas, et armastab kedagi teist. Meie teisel abieluaastal. Pärast seda ma lihtsalt ootasin, kui ta lõpuks mu juurest lahkub. Ja kui ta lõpuks lahkus, siis loomulikult tegi see haiget, aga see polnud ligilähedanegi sellele õudusele, mida olin abielus olles kannatanud.

Kui tema enda käest küsida, siis räägiks ta mingit teist lugu. Sellest, kuidas mina tegin tema elu põrguks, kui isekas ma olin ja ebastabiilne. Ta ütleks, et kõik halvad sõnad oli tegelikult nali. Või, et ta kasvatas mu iseloomu. Ja see oli tema viis mind motiveerida olla minu parim võimalik mina. Aga mina lihtsalt olen nii rumal, et ma ei saa naljast aru, ei ole arenemisvõimeline ja ei tunne mentorit ära.

Nii, et mida siis talle öelda? Kuidas ta saab selle kõik mulle heastada? Olematuks teha? Millega? Ja mis peamine, ma ei usu hetkekski, et see tema küsimus üldse siiras on. Ma tajun, et selle taga on taas tema mingi haige vajadus mind kontrollida ja mulle valu põhjustada. Sest, kui uskuda tema jutte, et ma nii hirmus ja kohutav inimene olin, siis mille pärast tal üldse peaks mingid süümekad olema? Mida tal oleks heastada, kui mina tingisin kõik negatiivse?

*Ma ei taha väita, et mul oli läbi ja läbi traagiline elu. Vahel oli head ka. Ja ma tean, et paljud naised kannatavad kordades hullemaid asju. Ma lihtsalt ütlen, et see mida ma üle elasin ja kogesin on hävitanud täielikult mu usu endasse, igasuguse eneseväärikuse ja lootuse, et keegi võiks mind üldse armastusväärseks pidada. Ja sel pole vähimatki pistmist sellega, mida ma saavutanud olen, kuidas ma välja näen või millise mulje endast jätan. Ma mõtlen, et kui ta oleks mind füüsiliselt karistanud, siis see oleks võib-olla isegi kuidagi kergem olnud. Sinikad oleksid lõpuks ikka paranenud ja haavad tervenenud. Aga kuidas sa oma hinge parandad ja valu ravid?