Üldiselt, kui räägitakse rikutusest või labasusest, siis räägitakse meestest. Et mehed on. Et mehed mõtlevad ainult ühest asjast, teevad ühemõttelisi ettepanekuid ja räägivad kahemõttelisi nalju. Mehed ahistavad, on agressiivsed pealepressijad ja maniakaalsed jälitajad. Paraku pean ma tõdema, et hiljutiste sündmuste valguses olen ma ise kordades rohkem rikutud, kui need vaesed mehed, kes minu suhtlemisraadiusse on ära eksinud.
Hiljutised sündmused te küsite? Sattusin jutustamissoone peale ühe ääretult meeldiva ja sarmika meeskodanikuga. Teame teineteist üsna pinnapealselt, aga mingi sümpaatia seal ilmselt on. Selline vaevuaimatav, aga reaalne, mitte ettekujuteldav. Ausalt, ma luban. Aga nagu aru saate, siis kõik on alles selles üliõrnas kompamisfaasis, kus üritatakse arusaada, et kui suur vastastikune meeldimine on ja kas on üldse piisavalt ühiseid pidepunkte, millest võiks midagi areneda. Sest tegemist kahe täiskasvanud inimesega ja nendega on teadagi, keeruline. Haiget saadud, kannavad oma lahtiseid haavasid varrukatel ja ei tormata enam iga ilusa naeratuse peale viisaastaku plaane pidama. Ühesõnaga delikaatne teema. No ja mida siis mina teen? Loomulikult hakkan kohe isikule kirjeldama seda kuivõrd suurt lugu ma pean meestest, kes oma transpordivahendit esinduslikuna hoiavad ja kui ... eem... üllaks, ma neid pean (sõna "üllas" asemel võisin ma kasutada üht teist sõna. Ei, ma ei ütle mis sõna, isegi piinlik on.).
Esimene instinkt on hakata ennast kaitsma, vabandama. Seletama, et ikkagi mehed on süüdi, et ma nii rikutud olen. Nad on ise mind aastakümneid objektiseerinud ja saboteerinud igasugused eeldused, et mind võidakse ka kuidagi teisiti kohelda. Ikka kusagil alateadvuses tiksub teadmine, et ma pole inimene, ma olen desoksüribonukleiinhappe paljundamise agregaat. No ja olengi siis selle rolli sujuvalt enda omaks teinud. Olen selles juba nii edukas, et isegi mu naissoost tuttavad on mind korduvalt liigses sensuaalsuses süüdistanud. Et ma pidavat isegi juustukooki sööma nii, nagu mul oleks plaan sellega pärast linade vahel veidike nahistada.
Aga minu lugu läheb edasi. Õnneks härrasmees väga ära ei kohkunud ja julges minuga edasi vastastikust sümpaatiat avastada (näete, ma ju ütlesin, et ma ei kujuta seda ette), siis sain ma hakkama veelgi ulatuslikuma ämbriga. Me nimelt rääkisime ühest teatud kilesse pakendatud liha subprobuktist ja mina, mõistagi, oma ülimas peenetundelisuses tegin selle baasil eluohtlikult vasakule poole kreeni nalja. (Küsite, miks mul meest pole, siin on vastus: ma ise peletan nad oma groteskse vulgaarsusega teistesse maailmajagudesse.)
Ei ole minu suguvõsas ühtegi meremeest. Ei ole ma üleskasvanud piraatide ja kalameeste keskel. Ei tea, kust minu madrusekõnepruuk* pärit on. Lihtsalt kohutavalt piinlik on. Loen vahel teisi blogijaid ja pööritan nende lauseehituse peale silmi. No ei kujuta ette, et ma teatud teemadel hakkaksin oma nime all postitusi kirjutama. Aga näe, privaatvestlustes ikka tuleb tõeline pale ilmsiks. Eks see on just õige koht küsida:
"Peeglike, peeglike seina peal, kes on labaseim blogija ilma peal?"
"Sina, aguliprintsess. Ja sinust järgmine on Marimell."
*Sellega seoses tuleb meelde paariaasta tagune situatsioonikoomika, kui mul paluti ühele muukeelsele noormehele selgitada, mida tähendab sõna "ahter" ja miks ma seda oma istmiku kirjeldamiseks kasutan. Talk about awkward.
 |
| Sweetheart ehk siis magus süda. |
Hiljutised sündmused te küsite? Sattusin jutustamissoone peale ühe ääretult meeldiva ja sarmika meeskodanikuga. Teame teineteist üsna pinnapealselt, aga mingi sümpaatia seal ilmselt on. Selline vaevuaimatav, aga reaalne, mitte ettekujuteldav. Ausalt, ma luban. Aga nagu aru saate, siis kõik on alles selles üliõrnas kompamisfaasis, kus üritatakse arusaada, et kui suur vastastikune meeldimine on ja kas on üldse piisavalt ühiseid pidepunkte, millest võiks midagi areneda. Sest tegemist kahe täiskasvanud inimesega ja nendega on teadagi, keeruline. Haiget saadud, kannavad oma lahtiseid haavasid varrukatel ja ei tormata enam iga ilusa naeratuse peale viisaastaku plaane pidama. Ühesõnaga delikaatne teema. No ja mida siis mina teen? Loomulikult hakkan kohe isikule kirjeldama seda kuivõrd suurt lugu ma pean meestest, kes oma transpordivahendit esinduslikuna hoiavad ja kui ... eem... üllaks, ma neid pean (sõna "üllas" asemel võisin ma kasutada üht teist sõna. Ei, ma ei ütle mis sõna, isegi piinlik on.).
Esimene instinkt on hakata ennast kaitsma, vabandama. Seletama, et ikkagi mehed on süüdi, et ma nii rikutud olen. Nad on ise mind aastakümneid objektiseerinud ja saboteerinud igasugused eeldused, et mind võidakse ka kuidagi teisiti kohelda. Ikka kusagil alateadvuses tiksub teadmine, et ma pole inimene, ma olen desoksüribonukleiinhappe paljundamise agregaat. No ja olengi siis selle rolli sujuvalt enda omaks teinud. Olen selles juba nii edukas, et isegi mu naissoost tuttavad on mind korduvalt liigses sensuaalsuses süüdistanud. Et ma pidavat isegi juustukooki sööma nii, nagu mul oleks plaan sellega pärast linade vahel veidike nahistada.
 |
| Luban, voodis ma ei söö. Minu jaoks "hommikusöök voodis" ei kõla romantilisena, see kõlab sipelgate, plekkide ja selgakriipiva saiapuru järele. |
Ei ole minu suguvõsas ühtegi meremeest. Ei ole ma üleskasvanud piraatide ja kalameeste keskel. Ei tea, kust minu madrusekõnepruuk* pärit on. Lihtsalt kohutavalt piinlik on. Loen vahel teisi blogijaid ja pööritan nende lauseehituse peale silmi. No ei kujuta ette, et ma teatud teemadel hakkaksin oma nime all postitusi kirjutama. Aga näe, privaatvestlustes ikka tuleb tõeline pale ilmsiks. Eks see on just õige koht küsida:
"Peeglike, peeglike seina peal, kes on labaseim blogija ilma peal?"
"Sina, aguliprintsess. Ja sinust järgmine on Marimell."
 |
| Aye, aye sailorman! |
*Sellega seoses tuleb meelde paariaasta tagune situatsioonikoomika, kui mul paluti ühele muukeelsele noormehele selgitada, mida tähendab sõna "ahter" ja miks ma seda oma istmiku kirjeldamiseks kasutan. Talk about awkward.
Kommentaarid
Postita kommentaar