Kevad. Loodetavasti peagi ka suvi. Mis tähendab randa ja sellele vastavat vormi. Kunagi üks töökaaslane, selline kelle gravitatsiooniväljas mõned kõhnemad tiirutasid, ütles aprillis, et tänan ei, tema kommi ei võta, kuna tahab suveks vormi saada.
"Mis aastaks?" küsisin talt täiesti siiralt.
Tema pilgust lugesin välja, et minu küsimus oli solvav ja kohatu.
Sellest on nüüd oma mitu aastat juba. Ja teate, võib-olla olen ma loll või lihtsalt harimatu mats (üks ei välista teist), aga ma siiani ei leia, et ma midagi valesti ütlesin. Kas tõesti arvab täiskasvanud inimene aprillikuus, et tal on võimalik 30+ kg juuniks või isegi juuliks maha võtta? Päriselt?
Tänasel päeval olen ma oma vormiga 80% ulatuses rahul. Isegi kaaluga olen rahul. Ma näen seda numbrit hommikul ja naeratan tahtmatult. Ma olen sellega rahul, sest ma olen selle nimel ropult vaeva näinud. Minu maksimaalne kaal on olnud 86 kg, kui ma läksin nr kolme sünnitama. Suurim kaalunumber ebarasedana on olnud 65 kg. Kuna ma olen võrdlemisi väikse kasvu ja kehaehitusega, siis see 65 paistis välja nii noh umbes kümme kilo rohkem. See oli enne, kui ma hakkasin spordiga tegelema.
Kui ma juba spordiga tegelesin, siis püsis kaal 56-58kg vahel, enamasti. Veebruaris 2017 oli see märkamatult tõusnud 63 kiloni ja see pani mind asju ümberhindama. Käisin tol ajal väga regulaarselt trennis ja ikkagi oli mu keha rasvaprotsent 30. Kuigi eratreenerid olid rääkinud, et trennist üksi ei aita, et tervislik kehakaal ja rasvaprotsent tekiks/säiliks, siis ma ei tahtnud seda uskuda. Suurendasin trennide intensiivsust, et jätkata vanu söömisharjumusi. Aga kui numbrid mulle ette loeti, siis lõpuks jõudis kohale (minuga peabki alati numbrite keeles rääkima). Ma hakkasin oma toitumist kontrollima. Teadlikult. Toitumiskava järgi. Tulemused tulid ja püsisid.
See kaal, mida ma täna oma kaalul näen (hea küll, kuigi pole viisakas naistelt vanuse ja kaalu kohta pärida siis 54 kg) on saavutatud pärast aastat ja kolme kuud. Miinus 9 kilo.
Hüva, ma tunnistan, et ma pole väga korralik dieeditaja olnud. Ilmselt olen hoolikamalt näpuga grammidel järge ajanud nii 70% ulatuses. Ikka ostan kooki, ikka armastan rasvast sealiha ja pitsat. Aga suures plaanis hoian ma toitumist kontrolli all. Teen teadlikumaid valikuid ja hoian oma isusid lühikese keti otsas. Osaliselt on põhjus, miks ma kooki ja pitsat söön, selles et kui ma ennast liiga kõvasti piiran, siis võib see tagasilöögi anda. Parem on seda natuke head endale regulaarselt lubada, et ei tekiks söömasööste.
Praegu võin ma öelda, et ma ei pea dieeti, ma sööngi nüüd palju paremini. Ja see ongi põhjus, miks koos spordiga on mul pärast nelja last küllaltki atleetlik keha. Asi pole heades geenides, vedamises või veel mingis imenipis. Ma olen terve elu jälginud oma kaalu. Vahel on see olnud raskem ja teinekord jälle kergem. Paks pole ma tegelikult kunagi olnud. Olen olnud pehmeke ja vormist väljas, aga mitte paks. Mitte päriselt paks. Ja see ongi saladus. Olla järjekindel. Mitte loota, et kui sa paar kuud kommi ei söö ja harrastad kepikõndi, siis voilà, magic!
Mul on aastaid olnud kombeks end iga päev kaaluda ja märkmikusse kaalunumber üles kirjutada. Selleks, et ma saaksin kohe reageerida, kui kaal tõusma hakkab. Lähedased on seda vaadanud, kui märki psühhoosist. Hiljuti sattusin lugema artiklit, milles räägiti uuringust, milles vaadeldi inimesi, kes kaaluvad end iga päev vs need kes seda ebaregulaarselt tegid (kahjuks ei leia seda enam üles, et jagada). Tulemused näitasid, et need, kes ennast iga päev kaaluvad suudavad säilitada normaalse kehakaalu ja seost vaimsete häiretega nendel inimestel polnud.
Nagu näete, siis 56 kg võib treenitud ja treenimata kehal väga erinev paista.
*Pildistas Tatjana Siipan
"Mis aastaks?" küsisin talt täiesti siiralt.
Tema pilgust lugesin välja, et minu küsimus oli solvav ja kohatu.
 |
| Minu tavaline hommikusöök koos Netflixiga. 28 gr pudruhelbeid, 0,5 banaani, 2 spl marju, 1 spl kookoshelbeid, 75 gr maitsestamata kohupiima või jogurtit ja veidi kaneeli. |
Sellest on nüüd oma mitu aastat juba. Ja teate, võib-olla olen ma loll või lihtsalt harimatu mats (üks ei välista teist), aga ma siiani ei leia, et ma midagi valesti ütlesin. Kas tõesti arvab täiskasvanud inimene aprillikuus, et tal on võimalik 30+ kg juuniks või isegi juuliks maha võtta? Päriselt?
Tänasel päeval olen ma oma vormiga 80% ulatuses rahul. Isegi kaaluga olen rahul. Ma näen seda numbrit hommikul ja naeratan tahtmatult. Ma olen sellega rahul, sest ma olen selle nimel ropult vaeva näinud. Minu maksimaalne kaal on olnud 86 kg, kui ma läksin nr kolme sünnitama. Suurim kaalunumber ebarasedana on olnud 65 kg. Kuna ma olen võrdlemisi väikse kasvu ja kehaehitusega, siis see 65 paistis välja nii noh umbes kümme kilo rohkem. See oli enne, kui ma hakkasin spordiga tegelema.
 |
| 2014 aastal kaalun 56 kg. On an unrelated note - appi kui tillukesed mu tibud ikka olid. #timeflies. |
Kui ma juba spordiga tegelesin, siis püsis kaal 56-58kg vahel, enamasti. Veebruaris 2017 oli see märkamatult tõusnud 63 kiloni ja see pani mind asju ümberhindama. Käisin tol ajal väga regulaarselt trennis ja ikkagi oli mu keha rasvaprotsent 30. Kuigi eratreenerid olid rääkinud, et trennist üksi ei aita, et tervislik kehakaal ja rasvaprotsent tekiks/säiliks, siis ma ei tahtnud seda uskuda. Suurendasin trennide intensiivsust, et jätkata vanu söömisharjumusi. Aga kui numbrid mulle ette loeti, siis lõpuks jõudis kohale (minuga peabki alati numbrite keeles rääkima). Ma hakkasin oma toitumist kontrollima. Teadlikult. Toitumiskava järgi. Tulemused tulid ja püsisid.
 |
| London 2015 aprill. Kaal 56 kg. |
See kaal, mida ma täna oma kaalul näen (hea küll, kuigi pole viisakas naistelt vanuse ja kaalu kohta pärida siis 54 kg) on saavutatud pärast aastat ja kolme kuud. Miinus 9 kilo.
Hüva, ma tunnistan, et ma pole väga korralik dieeditaja olnud. Ilmselt olen hoolikamalt näpuga grammidel järge ajanud nii 70% ulatuses. Ikka ostan kooki, ikka armastan rasvast sealiha ja pitsat. Aga suures plaanis hoian ma toitumist kontrolli all. Teen teadlikumaid valikuid ja hoian oma isusid lühikese keti otsas. Osaliselt on põhjus, miks ma kooki ja pitsat söön, selles et kui ma ennast liiga kõvasti piiran, siis võib see tagasilöögi anda. Parem on seda natuke head endale regulaarselt lubada, et ei tekiks söömasööste.
 |
| Tallinn 2016 august. Kaal 56 kg.* |
Praegu võin ma öelda, et ma ei pea dieeti, ma sööngi nüüd palju paremini. Ja see ongi põhjus, miks koos spordiga on mul pärast nelja last küllaltki atleetlik keha. Asi pole heades geenides, vedamises või veel mingis imenipis. Ma olen terve elu jälginud oma kaalu. Vahel on see olnud raskem ja teinekord jälle kergem. Paks pole ma tegelikult kunagi olnud. Olen olnud pehmeke ja vormist väljas, aga mitte paks. Mitte päriselt paks. Ja see ongi saladus. Olla järjekindel. Mitte loota, et kui sa paar kuud kommi ei söö ja harrastad kepikõndi, siis voilà, magic!
 |
| Jägala juga 2017 juuli. Kaal 56 kg. |
Mul on aastaid olnud kombeks end iga päev kaaluda ja märkmikusse kaalunumber üles kirjutada. Selleks, et ma saaksin kohe reageerida, kui kaal tõusma hakkab. Lähedased on seda vaadanud, kui märki psühhoosist. Hiljuti sattusin lugema artiklit, milles räägiti uuringust, milles vaadeldi inimesi, kes kaaluvad end iga päev vs need kes seda ebaregulaarselt tegid (kahjuks ei leia seda enam üles, et jagada). Tulemused näitasid, et need, kes ennast iga päev kaaluvad suudavad säilitada normaalse kehakaalu ja seost vaimsete häiretega nendel inimestel polnud.
 |
| Tallinn 2018 veebruar. Kaal 56 kg.* |
*Pildistas Tatjana Siipan
Kommentaarid
Postita kommentaar