"Liblikate aed"

"Liblikate aed"
Dot Hutchinson
Kirjastus Pegasus
286 lk
Tõlkija Jüri Kolk

Okei, vau. Lihtsalt vau, mida ma just lugesin. Sõbranna ütles, et nii põnevat raamatut pole ta juba ammu lugenud. Ja kuna tegemist inimesega, keda on väga keeruline vaimustada, siis olin intrigeeritud. Ja tõesti ma ei pidanud pettuma. Tekst oli väga ladus ja tõmbas kaasa. Väga raske oli raamatut käest panna, sest iga peatükk lõppes nii, et tekkis isu enama järele.

Raamat ei ole kronoloogiliselt üles ehitatud, aga sellest hoolimata väga kergesti jälgitav ega tekita segadust. Karaktereid on küllaltki palju ja ikkagi on autor osanud nad sellevõrra isikupäraseks kirjeldada, et nad ei lähe omavahel segi. Eriliselt sümpaatseks tegi raamatu see, et enamasti on kirjeldatud isikud mitmetahulised. Mitte nii, et läbi ja läbi halvad või head. Just nagu päris eluski. Meil kõigil on nii häid kui vähem toredaid iseloomujooni.

Sisu ma väga kirjeldada ei tahaks. See oli rõve. Väga mitmel tasandil rõlge, groteskne, õõvastav. Keelepruuk ise võib mõnel tundlikumal natuuril puna põskedele tuua, aga sellest mõõtmatult hullem on see maailm, mis autor raamatulehekülgede kaudu meieni toob. Selline tunne, et tahaks ennast pesta. Väävelhappega. Ja sellest ikkagi ei piisaks. Sellepärast ma seda soovitada ei julge. Mõtlete veel, et ma olen mingi sadist või vähemalt psühhopaat.

Minu jaoks tekkis seos John Fowelsi romaaniga "Liblikapüüdja". See oli justkui mõtteline järg sellele. "Liblikapüüdjas" sadist röövib tütarlapse ja hoiab teda vangis. Lõpuks kui neiu sureb, rõskusest põhjustatud kopsupõletikku, teeb sadist vangikoopas muudatused, et uus asukas kauem vastu peaks. "Liblikate aed" oleks nagu kolmkümmend aastat hiljem. Kiskja on oma kinnipidamisasutust täiendanud, lihvinud, aga põhjus ja tagajärg on samaks jäänud. Rohkem ma sellest kirjutada ei tahaks.