"Minu Ameerika 1.osa. Reportaaže ja pihtimusi 2003 -2006"
Epp Petrone
2007, Kirjastus Petrone Print
238 lk
"Minu Ameerika 2.osa. Ülestähendusi unelmatemaalt"
Epp Petrone
2010, Kirjastus Petrone Print
264 lk
"Minu Ameerika 3.osa. Kriis"
Epp Petrone
2011, Kirjastus Petrone Print
400 lk
Piinlik tunnistada, aga polegi varem Epp Petrone kirjutisi lugenud. Tema eksmehe omi küll ja eks mul sealt oli välja kujunenud ka teatud eelarvamus Epu kohta. Aga siin pean tunnistama, et ütlus: "igal lool on mitu tahku" peab täielikult paika. Huvitav oli lehekülgedel jälgida Epu teekonda maalähedase elustiili juurde ja iseäranis seda, kuidas elu Ameerikas teda selleni juhatas.
Esimesed lookesed olid pisut jäigavõitu ja ma arvasin, et ei suudagi raamatuid läbi lugeda, sest mulle näis, et milleks kirjutada Lähis-Ida kriisist aastal 2004, kui meil on juba 2018? Kuidas see mõjutab praegust maailmapilti? Teisalt. Lähis Idas on pidevalt mingi kriis. Juba lapsepõlvest mäletan seda. Ja kui see kedagi mõjutab, siis ikka ameeriklasi. Sest nafta. Aga edasi läks juba ladusamalt. Sain lugeda sellest, mis mind sinnamaile reisijana enam huvitas - eluolust, toitumisest, kultuurist, paksudest, kõnniteedest ja kiirsöögist. Kasulik info. Isegi kui juba üle 10 aasta vana.
Epp võlus mind. Võitis enda poole. Niimoodi tasapisi, eestlaslikul moel (alguses ei saa vedama, pärast ei saa...teate küll), mitte peale pressides. Esimest osa kirjutades oli Epp minust noorem. Aga loo kulgedes jõudis ta saada minu ealiseks. Ja seda oli tore jälgida. Kuidas ta kasvas.
Iseäranis tuttavalt mõjus see, kuidas Epp püüdis säilitada oma rahvuslikku pärandit, identiteeti, uhkust. Või vähemalt mina lugesin seda sellena välja. Sest olen ise elanud koos nn Suure Rahvuse Esindajaga. Ühest küljest, ma ei arva, et Eestis on kõik korras ja suurepärane. Ma ilgun ikka kodumaiste filmide, ilukirjanduse ja muusika kallal. Alatasa on ilm niru ja palk väike, inimesed tuimad ja sada muud häda. Teisest küljest, ma kuidagi leian, et muu rahvuse esindajatel pole õigust selle üle nuriseda. See on iga riigi kodaniku põhiõigus, vinguda OMA kodumaa kallal. See on umbes sama, et kui keegi tuleb mulle külla ja hakkab õiendama, et mul on inetud kardinad ja kõverad seinad. On jah, aga see pole teiste asi. Ma võin ise vabalt nuriseda oma kodu puudujääkide üle. See on minu, kui koduomaniku õigus. Välja teenitud. Aga kes on see teine, kes tuleb kobisema? Mis õigusega?
No ja siis näibki mulle ka läbi Epu kirjelduste, et ta mõtleb minuga ühtemoodi. Mitte, et Ameerika oleks ju hirmus ja kohutav. Seal on omad plussid. Aga kui pidevalt kuulda seda, kui hea on X riik ja toonitada, kui halb on Riik Y (millest sina juhtumisi pärit oled), siis see kasvatab vimma. Hiljem pole isegi vaja, et keegi hakkaks eraldi nimetama, mis kõik Riik Y-is valesti on. Piisab, kui mainida, et Riik X on just selles valdkonnas eeskujulik ja juba lülitubki sisse ürgne instinkt, kaitsta oma kodu. Ning, nagu me kõik ajaloost õppinud oleme, parim kaitse on rünnak. Ja just sellist, eestlasele omast, passiivselt agressiivset rünnakut tajun ma Epu kirjutistest ameeriklaste suhtes.
Ta püüab korduvalt, ikka ja jälle toonitada seda, et kõik ei ole halb, et on ka positiivset ja head ja eeskujulikku. Aga lehekülg lehekülje järel mõjub see aina võltsimalt, ebasiiramalt. Pigem üritades veenda ennast, kui oma lugejaid. Umbes, et kui ütleb, siis ehk hakkab ka lõpuks nii mõtlema ja tundma.
Epp Petrone
2007, Kirjastus Petrone Print
238 lk
"Minu Ameerika 2.osa. Ülestähendusi unelmatemaalt"
Epp Petrone
2010, Kirjastus Petrone Print
264 lk
"Minu Ameerika 3.osa. Kriis"
Epp Petrone
2011, Kirjastus Petrone Print
400 lk
Piinlik tunnistada, aga polegi varem Epp Petrone kirjutisi lugenud. Tema eksmehe omi küll ja eks mul sealt oli välja kujunenud ka teatud eelarvamus Epu kohta. Aga siin pean tunnistama, et ütlus: "igal lool on mitu tahku" peab täielikult paika. Huvitav oli lehekülgedel jälgida Epu teekonda maalähedase elustiili juurde ja iseäranis seda, kuidas elu Ameerikas teda selleni juhatas.
Esimesed lookesed olid pisut jäigavõitu ja ma arvasin, et ei suudagi raamatuid läbi lugeda, sest mulle näis, et milleks kirjutada Lähis-Ida kriisist aastal 2004, kui meil on juba 2018? Kuidas see mõjutab praegust maailmapilti? Teisalt. Lähis Idas on pidevalt mingi kriis. Juba lapsepõlvest mäletan seda. Ja kui see kedagi mõjutab, siis ikka ameeriklasi. Sest nafta. Aga edasi läks juba ladusamalt. Sain lugeda sellest, mis mind sinnamaile reisijana enam huvitas - eluolust, toitumisest, kultuurist, paksudest, kõnniteedest ja kiirsöögist. Kasulik info. Isegi kui juba üle 10 aasta vana.
Epp võlus mind. Võitis enda poole. Niimoodi tasapisi, eestlaslikul moel (alguses ei saa vedama, pärast ei saa...teate küll), mitte peale pressides. Esimest osa kirjutades oli Epp minust noorem. Aga loo kulgedes jõudis ta saada minu ealiseks. Ja seda oli tore jälgida. Kuidas ta kasvas.
 |
| Minu moodi pidu. Lugemist ja nosimist. |
Iseäranis tuttavalt mõjus see, kuidas Epp püüdis säilitada oma rahvuslikku pärandit, identiteeti, uhkust. Või vähemalt mina lugesin seda sellena välja. Sest olen ise elanud koos nn Suure Rahvuse Esindajaga. Ühest küljest, ma ei arva, et Eestis on kõik korras ja suurepärane. Ma ilgun ikka kodumaiste filmide, ilukirjanduse ja muusika kallal. Alatasa on ilm niru ja palk väike, inimesed tuimad ja sada muud häda. Teisest küljest, ma kuidagi leian, et muu rahvuse esindajatel pole õigust selle üle nuriseda. See on iga riigi kodaniku põhiõigus, vinguda OMA kodumaa kallal. See on umbes sama, et kui keegi tuleb mulle külla ja hakkab õiendama, et mul on inetud kardinad ja kõverad seinad. On jah, aga see pole teiste asi. Ma võin ise vabalt nuriseda oma kodu puudujääkide üle. See on minu, kui koduomaniku õigus. Välja teenitud. Aga kes on see teine, kes tuleb kobisema? Mis õigusega?
No ja siis näibki mulle ka läbi Epu kirjelduste, et ta mõtleb minuga ühtemoodi. Mitte, et Ameerika oleks ju hirmus ja kohutav. Seal on omad plussid. Aga kui pidevalt kuulda seda, kui hea on X riik ja toonitada, kui halb on Riik Y (millest sina juhtumisi pärit oled), siis see kasvatab vimma. Hiljem pole isegi vaja, et keegi hakkaks eraldi nimetama, mis kõik Riik Y-is valesti on. Piisab, kui mainida, et Riik X on just selles valdkonnas eeskujulik ja juba lülitubki sisse ürgne instinkt, kaitsta oma kodu. Ning, nagu me kõik ajaloost õppinud oleme, parim kaitse on rünnak. Ja just sellist, eestlasele omast, passiivselt agressiivset rünnakut tajun ma Epu kirjutistest ameeriklaste suhtes.
Ta püüab korduvalt, ikka ja jälle toonitada seda, et kõik ei ole halb, et on ka positiivset ja head ja eeskujulikku. Aga lehekülg lehekülje järel mõjub see aina võltsimalt, ebasiiramalt. Pigem üritades veenda ennast, kui oma lugejaid. Umbes, et kui ütleb, siis ehk hakkab ka lõpuks nii mõtlema ja tundma.
Kommentaarid
Postita kommentaar