Ei teagi kohe, millest alustada. Väga keeruline film. Mis mulle ühest küljest meeldib, sest tekib emotsioon ja järellainetus. Film jääb pikalt meelde. Minu õde, kes pole veel emaduserõõme/muresid kogenud, kostis, et noh tore film, aga mis see point oli? Mina nägin lausa mitut pointi.
Kõigepealt - emadus on raske. Kohutavalt. Isegi, kui sul on tugi ja oskused ning laps on oodatud. See on ikkagi metsikult raske. Ja raskeks teevad selle eelkõige ootused emadusele. Palju kriitikat sai hiljuti printsess Kate Middleton, kui paar tundi pärast sünnitust roosa ja rõõsana piltnike ees kekutas. Mitte, et see oleks võimatu (ma oleks võinud ka seda 2-4 sünnituse järel teha, kui minu käsutuses oleks olnud armee jumestajaid, juuksureid ja disainereid. Ise omal jalal kõndisin sünnitustoast perepalatisse. Samal päeval võtsin katsikulisi vastu. No big deal. Ainult esimene, 18 tundi kestev sünnitus, oli selline, et ma veel kaks nädalat peale seda ei suutnud istudagi ja nägin välja nagu kassiokse.), aga lihtsalt see loob ebareaalsed standardid nö tavalistele (normaalsetele) emadele. Tsitaat filmist: "Jah, ma mäletan, et üheksas kuu on raske. Ma vaevalt jõudsin jõusaali." Ja kui nad ei suuda seda, siis hello depression!
Mina põdesin esimesest kuni kolmanda pojani sünnitusjärgset depressiooni. Peaasjalikult ilmselt nendesamade napakate standardite pärast. Naine/ema peab olema ilus, hoolitsetud, valmistama 7 käigulist gurmee-öko-vegan-mida-iganes lõuna ja õhtusööki, kõik pinnad peavad olema steriilselt puhtad ja poleeritud, pesu tärgeldatud ning viigitud, voodis metskiisu, lugema lastele Dostojevskit ja laulma Võluflöödi aariad, jne. Nagu peategelane ütles ka "Ma ei oska abi vastu võtta." Mina ka ei osanud. Mulle pakuti abi, ma keeldusin. Piinlik oli. Kord nõustusin, et tuttav tuleb ja aitab koristada. Kui ta kohale jõudis, olin just koristamise lõpetanud, sest ma ei tahtnud, et ta näeb mu segamini elamist.
Ja ma kordan. Minu lapsed olid suhteliselt ideaalsed. Esmasündinuga oli pikemalt mingi jama ja ta ei jäänud õhtuti magama, aga see ei kestnud rohkem kui mõni kuu ja see polnud ka iga õhtu. Teistega ei olnud suuremaid probleeme. Viimasega oli ka periood, kus ma lõpetasin imetamise ja palusin poiste isal teda magama kussutada, sest ma ei saanud seda oma piimalõhnalise torsoga teha. Minu meelest ei kestnud see ka hirmus kaua, kuigi mäletan, et mees oli minu peale pikalt solvunud, et ta pidi titega jändama, kuna tema käis ju tööl ja tahtis õhtuti arvutit mängida. Tema oli ju ometi selle ära teeninud.
Ma mõtlen, et iga ema, kes on suutnud oma lapsed elus hoida (see kõlab karmilt, ma tean) on juba kangelannad. Äkki see ongi "Tully" point? Märgata rohkem emasid japakkuda abi peale suruda. "You can't fix the parts without treating the whole."
Film oli võrdlemisi räige. Veidi rõve. Ropp. Segadust tekitav, aga see läheb üle. Lõpp seob kenasti kõik lahtised otsad kokku.
Kõigepealt - emadus on raske. Kohutavalt. Isegi, kui sul on tugi ja oskused ning laps on oodatud. See on ikkagi metsikult raske. Ja raskeks teevad selle eelkõige ootused emadusele. Palju kriitikat sai hiljuti printsess Kate Middleton, kui paar tundi pärast sünnitust roosa ja rõõsana piltnike ees kekutas. Mitte, et see oleks võimatu (ma oleks võinud ka seda 2-4 sünnituse järel teha, kui minu käsutuses oleks olnud armee jumestajaid, juuksureid ja disainereid. Ise omal jalal kõndisin sünnitustoast perepalatisse. Samal päeval võtsin katsikulisi vastu. No big deal. Ainult esimene, 18 tundi kestev sünnitus, oli selline, et ma veel kaks nädalat peale seda ei suutnud istudagi ja nägin välja nagu kassiokse.), aga lihtsalt see loob ebareaalsed standardid nö tavalistele (normaalsetele) emadele. Tsitaat filmist: "Jah, ma mäletan, et üheksas kuu on raske. Ma vaevalt jõudsin jõusaali." Ja kui nad ei suuda seda, siis hello depression!
Mina põdesin esimesest kuni kolmanda pojani sünnitusjärgset depressiooni. Peaasjalikult ilmselt nendesamade napakate standardite pärast. Naine/ema peab olema ilus, hoolitsetud, valmistama 7 käigulist gurmee-öko-vegan-mida-iganes lõuna ja õhtusööki, kõik pinnad peavad olema steriilselt puhtad ja poleeritud, pesu tärgeldatud ning viigitud, voodis metskiisu, lugema lastele Dostojevskit ja laulma Võluflöödi aariad, jne. Nagu peategelane ütles ka "Ma ei oska abi vastu võtta." Mina ka ei osanud. Mulle pakuti abi, ma keeldusin. Piinlik oli. Kord nõustusin, et tuttav tuleb ja aitab koristada. Kui ta kohale jõudis, olin just koristamise lõpetanud, sest ma ei tahtnud, et ta näeb mu segamini elamist.
Ja ma kordan. Minu lapsed olid suhteliselt ideaalsed. Esmasündinuga oli pikemalt mingi jama ja ta ei jäänud õhtuti magama, aga see ei kestnud rohkem kui mõni kuu ja see polnud ka iga õhtu. Teistega ei olnud suuremaid probleeme. Viimasega oli ka periood, kus ma lõpetasin imetamise ja palusin poiste isal teda magama kussutada, sest ma ei saanud seda oma piimalõhnalise torsoga teha. Minu meelest ei kestnud see ka hirmus kaua, kuigi mäletan, et mees oli minu peale pikalt solvunud, et ta pidi titega jändama, kuna tema käis ju tööl ja tahtis õhtuti arvutit mängida. Tema oli ju ometi selle ära teeninud.
Ma mõtlen, et iga ema, kes on suutnud oma lapsed elus hoida (see kõlab karmilt, ma tean) on juba kangelannad. Äkki see ongi "Tully" point? Märgata rohkem emasid ja
Film oli võrdlemisi räige. Veidi rõve. Ropp. Segadust tekitav, aga see läheb üle. Lõpp seob kenasti kõik lahtised otsad kokku.
Kommentaarid
Postita kommentaar