Reis USAsse oli hämmastavalt sujuv. Olime nii palju igasuguseid hirmulugusid kuulnud ja osa veel omalt poolt juurde mõelnud, et oli lausa imelik kui hästi kõik läks. Lennuk oli supermugav ja 8 tundi kulges väga kiiresti. Kohale jõudes oli passikontrolli järjekord megapikk. Jõudsime mõelda, et miislite vastu meil vaktsiin tegemata ja mis põhjuseid veel leiaks, miks meid kohe koju tagasi saadetakse. Lõpuks kui me ühe ladina perekonnanimega ametniku juurde jõudsime, siis käis kõik väga kähku. Isegi ESTAt ei küsinud. Lihtsalt tempel passi ja welcome.
Edasi hakkasime otsima, et kuidas sealt nüüd peatumiskohta saaks. Siin ma pean tunnistama, et minu poolt oli eeltöö täielikult tegemata. Teadsin sihtkohta, aga seda kuidas sinna saada, polnud õrna aimugi. Õe sõber oli uurinud ja mingeid märksõnu öelnud, aga noh, kes see neid pärast sellist pikka ning emotsionaalset reisi siis enam mäletas. Aga suu on peas ja hakkasime küsima. Esiteks üks mustanahaline naine, kes meid takso peale juhatas, mis asusid sealsamas. Ei, me oleme endise idabloki vaesed turistid, me ei sõida taksoga, paluks rongi või midagi muud soodsamat. Pööritas silmi ja suunas rongidele. Teenindajad on vist igal pool samasugused suhtumisega, et ärge palun tülitage, meil siin jutt pooleli.
Seejärel järgmine mustanahaline teenindaja. Oli õnneks sõbralikum ja saime veidi targemaks. Saime lennujaamast välja ja leidsime veel ühe infotöötaja. Ääretult abivalmis. Sõitsime järgmisesse peatusesse, seal oli ilusate hammastega turske noor politseinik, kellelt jälle juhiseid küsisime. Kahjuks oskas tema ainult naeratada, aga juhendada mitte. Ostsime oma piletid ja jooksime esimese rongi peale, sest nimi sellel kõlas tuttavalt, keegi juhatajatest oli justkui seda nimetust maininud. Seisime seal vahekäigus ja mõtlesime, mis nüüd siis saab. Õde luges rongi seinalt peatuse nimesid ja tundis ühe ära. Sõitsime õiges suunas. Tulime siis selles kohas maha ja teadsime, et edasi peaks bussiga saama. Aga kus peatuvad bussid ja mis peatuses maha tulla? Siis nägime tuttavat ajakirjastendi ja pöördusime selle kõrval sõbralikult naeratavalt naiste poole. Ütlesime, et oleme Eestist ja meil oleks vaja sinna ja tänna saada. Saime instruktsiooni ja kilepontšod, sest vahepeal oli jubedalt sadama hakanud (hiljem kuulsime, et tol päeval oli tornaado olnud). Meie buss tuli kohe. Uurisime juhilt, et kus me peaks väljuma, et oma koduni jõuda. Teda huvitas ainult, put won dolla in hiir. Aga hakkasime siis kaasreisijatelt küsima. Ja saime vastuse. Üks proua jalutas koos meiega ja juhatas tänavaotsani välja. Tahtsime, talle tänuks väikse martsipani kinkida, aga ta keeldus, ütles lihtsalt et God is good ja tal oli endal ka raske koju saamisega.
Niisiis, God bless America. Kohale saime. Päeva lõpuks oli vaid üks mõte: vähemalt oleme elus. Spoilerina mainin, et seda lauset kasutasime päris mitmel õhtul kodus tenniseid jalast sikutades.
Edasi hakkasime otsima, et kuidas sealt nüüd peatumiskohta saaks. Siin ma pean tunnistama, et minu poolt oli eeltöö täielikult tegemata. Teadsin sihtkohta, aga seda kuidas sinna saada, polnud õrna aimugi. Õe sõber oli uurinud ja mingeid märksõnu öelnud, aga noh, kes see neid pärast sellist pikka ning emotsionaalset reisi siis enam mäletas. Aga suu on peas ja hakkasime küsima. Esiteks üks mustanahaline naine, kes meid takso peale juhatas, mis asusid sealsamas. Ei, me oleme endise idabloki vaesed turistid, me ei sõida taksoga, paluks rongi või midagi muud soodsamat. Pööritas silmi ja suunas rongidele. Teenindajad on vist igal pool samasugused suhtumisega, et ärge palun tülitage, meil siin jutt pooleli.
Seejärel järgmine mustanahaline teenindaja. Oli õnneks sõbralikum ja saime veidi targemaks. Saime lennujaamast välja ja leidsime veel ühe infotöötaja. Ääretult abivalmis. Sõitsime järgmisesse peatusesse, seal oli ilusate hammastega turske noor politseinik, kellelt jälle juhiseid küsisime. Kahjuks oskas tema ainult naeratada, aga juhendada mitte. Ostsime oma piletid ja jooksime esimese rongi peale, sest nimi sellel kõlas tuttavalt, keegi juhatajatest oli justkui seda nimetust maininud. Seisime seal vahekäigus ja mõtlesime, mis nüüd siis saab. Õde luges rongi seinalt peatuse nimesid ja tundis ühe ära. Sõitsime õiges suunas. Tulime siis selles kohas maha ja teadsime, et edasi peaks bussiga saama. Aga kus peatuvad bussid ja mis peatuses maha tulla? Siis nägime tuttavat ajakirjastendi ja pöördusime selle kõrval sõbralikult naeratavalt naiste poole. Ütlesime, et oleme Eestist ja meil oleks vaja sinna ja tänna saada. Saime instruktsiooni ja kilepontšod, sest vahepeal oli jubedalt sadama hakanud (hiljem kuulsime, et tol päeval oli tornaado olnud). Meie buss tuli kohe. Uurisime juhilt, et kus me peaks väljuma, et oma koduni jõuda. Teda huvitas ainult, put won dolla in hiir. Aga hakkasime siis kaasreisijatelt küsima. Ja saime vastuse. Üks proua jalutas koos meiega ja juhatas tänavaotsani välja. Tahtsime, talle tänuks väikse martsipani kinkida, aga ta keeldus, ütles lihtsalt et God is good ja tal oli endal ka raske koju saamisega.
Niisiis, God bless America. Kohale saime. Päeva lõpuks oli vaid üks mõte: vähemalt oleme elus. Spoilerina mainin, et seda lauset kasutasime päris mitmel õhtul kodus tenniseid jalast sikutades.
 |
| Lennukitoit. Mulle meeldis. Lihtne ja hea. |
Kommentaarid
Postita kommentaar