Ma tahaks öelda, et ma olen igasuguse ebausu suhtes immuunne. Näiteks, et ma ei karda purunenud peegleid ega musti kasse. Horoskoope ammugi mitte. Ausalt, praegu kirjutades ei tulegi meelde erinevad uskumused, mida inimesed kipuvad uskuma. Minu jaoks on see läinud ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Mõnikord mõni vanem inimene teeb kohkunud nägu, kui ma midagi ütlen või teen. Vahel on nad öelnud, et see on halb enne. Kehitan kõigest õlgu. Kui ma ei tea, et see on halb enne, kas see siis tähendab mulle erilist ebaõnne või kaitseb mind teadmatus?
Seda öeldes, on asju mida ma siiski usun. Kui tahate, öelge siis ended nende kohta.
Näiteks oma mehega abielusõrmuseid valides tahtsime, et sõrmuses oleks kolm kivi (loe: tsirkooni). Igal kivil oli oma eesmärk. Meie abielus pidi olema nii mees, naine kui Jumal. Igaühel oma kivi. Andke andeks, kui see kohutavalt imal tundub, aga me olime ju ka mingid 18 aastased ja hullult armunud. Sellised sõrmused siis lasimegi teha. Valgest kullast kolme valge kiviga.
Abikaasa kivid kukkusid üsna kiiresti välja. Esiteks kivi, mis sümboliseeris mind, siis Jumala oma ja peagi oli ka ta enda kivi kadunud. Seega, justkui oli abielus ja sõrmust kandis, aga tegelikult oli see tühi kest. Minu sõrmusest kadus ka üks kivi. Üritasin seda mitu korda tagasi panna, kuni lõpuks loobusin ja lasin sõrmuse ümber teha. Ilmselt see oligi see mehe kivi, mis muudkui plehku pani ja mida mina tagasi tuua ei saanud. No ja lõpptulemust te teate.
Kui mu mees uuesti abiellus, siis olid neil ka mingid tähendusega sõrmused. Kuna ma tol ajal juba eksiga eriti ei suhelnud, ei oska ma täpsemalt kirjeldada, millist tähendust sõrmused kandsid. Küll kuulsin ma aga seda, et peagi pärast abielu sõlmimist kaotas mees oma sõrmuse. Ja ei läinud kaua, kui ta ka oma naise kaotas.
Nii, et jah. Selline lugu paneb mõtlema. Kantakse ju abielusõrmust märgina teistele, et inimene on võetud ja ehk endalegi meeldetuletuseks kunagi sõlmitud liidust. Ja kui selle sümboliga siis midagi juhtub.... Ilmselt ei ole mingit teaduslikku alust uskumaks, et see on tingimata ettekuulutus tulevastest sündmustest. Aga äkki see, et see juhtus ei olnud ikkagi nii juhuslik? Äkki alateadvuses on tehtud otsus, mis väljendub hoolimatuses sümboli vastu ja millele hiljem järgneb ka vastav tegu, mis viib alustatu lõpule?
Mina müüsin pärast lahutust nii kihla kui abielusõrmuse pandimajas maha. Ostsin saadud raha eest kleidi, mida ma kordagi ei kandnud. Ja kinkisin selle edasi. Ei tahtnud mingit seost enam selle sümboliga.
Kuidas teil on, kas usute endeid ja toimite nende järel või on see teie meelest kõik üks vanade naiste plära?
Seda öeldes, on asju mida ma siiski usun. Kui tahate, öelge siis ended nende kohta.
 |
| Paljudes kultuurides on erinevad ebausuga seotud kombed suures aus. |
Näiteks oma mehega abielusõrmuseid valides tahtsime, et sõrmuses oleks kolm kivi (loe: tsirkooni). Igal kivil oli oma eesmärk. Meie abielus pidi olema nii mees, naine kui Jumal. Igaühel oma kivi. Andke andeks, kui see kohutavalt imal tundub, aga me olime ju ka mingid 18 aastased ja hullult armunud. Sellised sõrmused siis lasimegi teha. Valgest kullast kolme valge kiviga.
Abikaasa kivid kukkusid üsna kiiresti välja. Esiteks kivi, mis sümboliseeris mind, siis Jumala oma ja peagi oli ka ta enda kivi kadunud. Seega, justkui oli abielus ja sõrmust kandis, aga tegelikult oli see tühi kest. Minu sõrmusest kadus ka üks kivi. Üritasin seda mitu korda tagasi panna, kuni lõpuks loobusin ja lasin sõrmuse ümber teha. Ilmselt see oligi see mehe kivi, mis muudkui plehku pani ja mida mina tagasi tuua ei saanud. No ja lõpptulemust te teate.
Kui mu mees uuesti abiellus, siis olid neil ka mingid tähendusega sõrmused. Kuna ma tol ajal juba eksiga eriti ei suhelnud, ei oska ma täpsemalt kirjeldada, millist tähendust sõrmused kandsid. Küll kuulsin ma aga seda, et peagi pärast abielu sõlmimist kaotas mees oma sõrmuse. Ja ei läinud kaua, kui ta ka oma naise kaotas.
 |
| Väga äge soovitus baptistide kiriku seinal. Mind on alati ärritanud peiedel valitsev silmakirjalikkus. |
Nii, et jah. Selline lugu paneb mõtlema. Kantakse ju abielusõrmust märgina teistele, et inimene on võetud ja ehk endalegi meeldetuletuseks kunagi sõlmitud liidust. Ja kui selle sümboliga siis midagi juhtub.... Ilmselt ei ole mingit teaduslikku alust uskumaks, et see on tingimata ettekuulutus tulevastest sündmustest. Aga äkki see, et see juhtus ei olnud ikkagi nii juhuslik? Äkki alateadvuses on tehtud otsus, mis väljendub hoolimatuses sümboli vastu ja millele hiljem järgneb ka vastav tegu, mis viib alustatu lõpule?
Mina müüsin pärast lahutust nii kihla kui abielusõrmuse pandimajas maha. Ostsin saadud raha eest kleidi, mida ma kordagi ei kandnud. Ja kinkisin selle edasi. Ei tahtnud mingit seost enam selle sümboliga.
Kuidas teil on, kas usute endeid ja toimite nende järel või on see teie meelest kõik üks vanade naiste plära?
Mina olen kuulnud, et abielu sõrmusel ei tohi olla ei kive ei muid kaunistusi (mis küll tänapäeval eriti moes on), sest need on mõrad liidus. Et sõrmus peab olema lihtne ja ühtne (kullast) sõrmus. Sinu postitus pani sellele kohe ekstra mõtlema. Mul endal on jäänud pulmadeni vähem kui kuu ja sõrmused lasime teha just seda silmas pidades, et ei oleks mõrasid abielus :)
VastaKustutaKuidagi on aga muid uskumusi ka. Igapäevaelu ei sega, aga selline vaikimisi reaktsioon sisse kodeeritud. Et redeli alt ei lähe läbi ja musta kassi ei tahaks lasta üle tee joosta :) Naisterahvana oma käekotti ei aseta kunagi põrandale ning lauda ei pühi palja käega.
P.S jeerum, kuidas mulle su blogi meeldib ;)
Nii armas kommentaar! Aitäh Sulle ja palju õnne minu poolt abiellumise puhul!
KustutaKusjuures ma polnudki kuulnud seda, et sõrmuses ei tohiks kive ega kaunistusi olla. Aga saime idee ühelt teiselt paarilt, kes aasta enne meid paari heitsid ja nad on ikka veel õnnelikult koos, 19 aastat juba.