Kui teil peaks juhtumisi olema madal enesehinnang või teile pole ammu komplimente tehtud, siis minge Ameerikasse. Kuuldavasti saab ka Itaalias ja Egiptuses komplimente, aga nende kohta mul isiklik kogemus puudub.
USAs seevastu saab egolaksu vist igaüks kätte. Meil ei möödunud ühtegi päeva, kui meile poleks hästi öeldud. Juba hommikul hõigati tänava peal, et hommikust kaunitarid.
"You have the most beautiful eyes!"
"Really?"
"Yes!"
"Hmm. By the way, my eyes are up here."
Või siis "Oye mamacita!" Vilistati. Lasti autost signaali. Ja kui te nüüd arvate, et me olime kuidagi eriliselt riietatud ja mehed olid meie kehavõludest oimetud, siis te eksite. Esiteks nägin mina enamasti üldse nagu viimane paadialune välja, sest ma ei viitsinud seal juukseidki pesta, üles vuntsimisest rääkimata. Riietus oli mul ka selline, millega Tallinnas ei julgeks öösel prügigi välja viia. Alltoodud videos näete, kuidas ma Ameerikas vihmase ilmaga ringi tšillisin. Nagu käsilane.
Ja komplimente ei teinud ainult mehed. Tehti väga siiraid märkusi juuksevärvi, soengu ning isegi eesti keele kohta. Kõik naiste poolt. See kõik mõjus nii loomulikult. Eestis ütlevad heal juhul tuttavad sulle midagi hästi. Või siis võhivõõrad joobes isikud (siis arvutad endamisi, et kas ta on ennast alles julgeks joonud või juba minu ilusaks). Ja kui öeldaksegi kenasti, siis enamasti jääb mulje, et nad üritavad sult midagi saada või on lihtsalt sarkastilised. "Sa oled väga ilus naine. Sellisel maskuliinsel moel." (Ei, mulle ei öeldud. Ilmselt oleks ta sel juhul mõne stomatoloogi väga õnnelikuks teinud.)
Minu õde ütles kunagi ühele võõrale tütarlapsele, et tal on ilus kleit. Pakkuge, mida too vastas? Saatis per**e. Nunnu, kas pole? Nii, et jah. Tihti on tunne, kui näed kedagi ilusat, et wow, peaks midagi ütlema. Aga hoiad ennast tagasi, sest imelik ju. Ja siis jõllitadki nagu imbetsill ja loodad, et suudad märkamatuks jääda. Ohver ilmselt mõtleb, et tal on rõve plekk riidel ja sellepärast vahid. Eesti normaalsus.
USAs seevastu saab egolaksu vist igaüks kätte. Meil ei möödunud ühtegi päeva, kui meile poleks hästi öeldud. Juba hommikul hõigati tänava peal, et hommikust kaunitarid.
"You have the most beautiful eyes!"
"Really?"
"Yes!"
"Hmm. By the way, my eyes are up here."
 |
| Nii ilus, nagu põõsas puude vilus. |
Ja komplimente ei teinud ainult mehed. Tehti väga siiraid märkusi juuksevärvi, soengu ning isegi eesti keele kohta. Kõik naiste poolt. See kõik mõjus nii loomulikult. Eestis ütlevad heal juhul tuttavad sulle midagi hästi. Või siis võhivõõrad joobes isikud (siis arvutad endamisi, et kas ta on ennast alles julgeks joonud või juba minu ilusaks). Ja kui öeldaksegi kenasti, siis enamasti jääb mulje, et nad üritavad sult midagi saada või on lihtsalt sarkastilised. "Sa oled väga ilus naine. Sellisel maskuliinsel moel." (Ei, mulle ei öeldud. Ilmselt oleks ta sel juhul mõne stomatoloogi väga õnnelikuks teinud.)
 |
| Vot sellised karmid mutid. (Pilt tehtud kogemata selfiepulgalt. Täiesti poseerimata.) |
Minu õde ütles kunagi ühele võõrale tütarlapsele, et tal on ilus kleit. Pakkuge, mida too vastas? Saatis per**e. Nunnu, kas pole? Nii, et jah. Tihti on tunne, kui näed kedagi ilusat, et wow, peaks midagi ütlema. Aga hoiad ennast tagasi, sest imelik ju. Ja siis jõllitadki nagu imbetsill ja loodad, et suudad märkamatuks jääda. Ohver ilmselt mõtleb, et tal on rõve plekk riidel ja sellepärast vahid. Eesti normaalsus.
Kommentaarid
Postita kommentaar