Tean lugu ajast, kui mu isa alles ema üritas ära sebida ja läks lillekioskisse telliskiviga, et seda siis lilleõie vastu vahetada. Müüja sai sellest aru kui ähvardusest klaasid katki lüüa, kui kassas olevat raha talle ei anta ja oli siiralt üllatunud, kui mu isa ei tahtnudki raha, vaid lilli armsamale. Suurest kergendusest oli ikkagi ka paar rublat koos nelkidega pihku surunud ja ka telliskivist vahetuskaubaks loobunud.
Kui ma laps olin ja vahel isaga koos poes või turul käisin oli mul alati kohutavalt piinlik. Sest ta kauples. Nurus paremat hinda. Eriti ebameeldiv oli avastada, et ka mu abikaasal oli selline mood. Küsis kord Rimi toidupoes kassapidajalt, et ega äkki alet ei saaks. Ma pidin häbi pärast ära surema. Pärnu on selliste trikkide jaoks liiga väike koht. Paar kuud hoidsin sellest poest eemale.
Aga eks ma olen nendelt õppinud ka seda, et iga kord ei tasu täishinda maksta. On poed, kus võib küsida. Näiteks elektroonika poed, eriti kui tegemist on väljapaneku kaubaga. Ka kingapoes ja riidepoes võib küsida, kui on viimane paar või kui kleidil on näiteks nööp puudu.
Noh, New Yorgis õppisime kauplemise kiiresti selgeks. Või õigem oleks öelda, et meid õpetati kauplema. Kindlasti olete kuulnud sellisest kohast nagu Chinatown. Seal topitakse sulle nänni pihku ja lubatakse teha vastupandamatu pakkumine. Ütlevad hinna ja kui sa veel kahtled, siis sosistavad kõrva veelgi väiksema numbri. Näiteks sain ühe pusa lausa 10 dollarit odavamalt, kui esialgne hind oli (ma pole nii naiivne, tean, et omanik maksis selle eest tõenäoliselt üldse mingi 2 taala ja ikkagi teenis). Ühesõnaga pool tundi Hiinalinnas muutis meid vingeteks parima hinna lunijaks. "Ma ostaks küll, kui ma saaks 2 tükki 5 dollariga." "Ma ei tea kas mul ikka vaja on seda..." "Aga kõrval poes oli sama asi 25% soodsam?"
Seal polnud mul häbi ka. Kui suur tõenäosus on neid inimesi kunagi veel näha? Ja isegi kui, kas ma neile teistest turistidest kuidagi eriliselt meelde jään?
Loodetavasti jääb osa sellest nahaalsusest veel minu sisse alles, kui ma suuremaid oste planeerin. Auto või suvila võiks ikka pisut soodsamalt kätte saada, kui letihinnaga...
Kui ma laps olin ja vahel isaga koos poes või turul käisin oli mul alati kohutavalt piinlik. Sest ta kauples. Nurus paremat hinda. Eriti ebameeldiv oli avastada, et ka mu abikaasal oli selline mood. Küsis kord Rimi toidupoes kassapidajalt, et ega äkki alet ei saaks. Ma pidin häbi pärast ära surema. Pärnu on selliste trikkide jaoks liiga väike koht. Paar kuud hoidsin sellest poest eemale.
Aga eks ma olen nendelt õppinud ka seda, et iga kord ei tasu täishinda maksta. On poed, kus võib küsida. Näiteks elektroonika poed, eriti kui tegemist on väljapaneku kaubaga. Ka kingapoes ja riidepoes võib küsida, kui on viimane paar või kui kleidil on näiteks nööp puudu.
Noh, New Yorgis õppisime kauplemise kiiresti selgeks. Või õigem oleks öelda, et meid õpetati kauplema. Kindlasti olete kuulnud sellisest kohast nagu Chinatown. Seal topitakse sulle nänni pihku ja lubatakse teha vastupandamatu pakkumine. Ütlevad hinna ja kui sa veel kahtled, siis sosistavad kõrva veelgi väiksema numbri. Näiteks sain ühe pusa lausa 10 dollarit odavamalt, kui esialgne hind oli (ma pole nii naiivne, tean, et omanik maksis selle eest tõenäoliselt üldse mingi 2 taala ja ikkagi teenis). Ühesõnaga pool tundi Hiinalinnas muutis meid vingeteks parima hinna lunijaks. "Ma ostaks küll, kui ma saaks 2 tükki 5 dollariga." "Ma ei tea kas mul ikka vaja on seda..." "Aga kõrval poes oli sama asi 25% soodsam?"
Seal polnud mul häbi ka. Kui suur tõenäosus on neid inimesi kunagi veel näha? Ja isegi kui, kas ma neile teistest turistidest kuidagi eriliselt meelde jään?
Loodetavasti jääb osa sellest nahaalsusest veel minu sisse alles, kui ma suuremaid oste planeerin. Auto või suvila võiks ikka pisut soodsamalt kätte saada, kui letihinnaga...
Kommentaarid
Postita kommentaar