Pühas raamatus on kirjas mõte, et Jumal armastab neid, kes talle kuuletuvad ning õnnistab nende tegemisi, nii et nende ettevõtmisi saadab edu. Ilmselt ma väga ei eksi, kui nii mõnelgi lugejal kerkis kulm ja üks suunurk tõmbus põlglikuks irveks. Jah, meil siin on nii, et iga mees on oma saatuse sepp ning õnne valaja. Istuda ja oodata, et taevast mannat sülle kukub, pole meie stiil. Kõik mida inimene on saavutanud, on ta teinud oma käte ja jõuga. Nii meeldib meile mõelda.
Üle suure lahe on suhtumine asjadesse üldiselt teine. Jah, on ka sellist, ah elame vaatame suhtumist rohkem kui meil. Aga üleüldiselt näib, et hindamine asjade vastu on suurem. Ja mitte sellepärast, et ise oli vaja kõvasti tõmmelda, vaid kuna Jumal aitas, Jumal õnnistas. Ilmutatakse rohkem tänulikkust, kui meil. Tänulikkust väikeste asjade eest. Umbes nagu God helps those, who help themselves (miks mulle seda lauset kirjutades gangsterite filmid meenuvad?).
No ja seda, et ameeriklased on usklik rahvas, seda on tõesti iga nurga pealt näha. Mööda tänavaid jalutades on nii suurejoonelisemaid usuhooneid, kui tagasihoidlikke kioske, milles usutalitlusi läbi viiakse. Tulime jalutades ühel õhtul linnast ja mu õde ahmis valju häälega õhku sisse, kuna möödusime just ühest sellisest toakseset, kus nii umbes 20 inimest seisid püsti ja laulsid gospel laule. Teate, nii nagu me filmides ikka näinud oleme. Ilmselt see mõjuski uskumatult, me oleme ju harjunud, et filmides nähtut ei tohiks tõepähe võtta. Aga vot, mis puutub religiooni, siis seda on Ameerikas tõesti kõvasti.
Kõike nägime. Muslimeid, juute, hindusid, katoliiklasi, mormoone, protestante, luterlasi. Nägime nende kummardamiskodasid, usukuulutajaid ja kirjandust. Isegi otsimata nägime. Metroos, tänaval, pargis. Jah, usklik maa.
Nüüd, riskides, et ma kõlan ajupestult ja äärmuslikult, siis New Yorgis olles tundsime mõlemad õega, et mingi kõrgem võim meie teed juhtis. Nii turvaliselt, kui selles linnas, pole mina end mujal tundnud. Ma ei kartnud midagi ega kedagi. Kui me ka eksisime, siis meid aidati ja juhatati. Sageli isegi ilma küsimata. Tänaval inimesed astusid ligi ja nähes kaarti meie käes, küsisid ise, et kuhu me minna soovime ja näitasid õige teeotsa kätte. Iga meie käiku ja ettevõtmist saatis edu ja õnn. Kogesime omal nahal korduvalt, miks njuujorklased ütlevad, et see on linn, kus unistused täituvad, no matter how big or small.
Kõige selle valguses usun ma, et Ameerikas on Jumalasse uskumine palju lihtsam, kui meil siin. Nii, et kes tunneb, et tema usk hakkab hääbuma, minge paariks nädalaks suure lombi taha. Hingake sisse viirukite lõhna, vaadake otsa teile naeratavatele inimestele, kuulake ülistuslaule, istuge murul ja tõstke silmad taeva poole. Uskuge, tunnete end universumi suveräänile kohe lähemal.
Üle suure lahe on suhtumine asjadesse üldiselt teine. Jah, on ka sellist, ah elame vaatame suhtumist rohkem kui meil. Aga üleüldiselt näib, et hindamine asjade vastu on suurem. Ja mitte sellepärast, et ise oli vaja kõvasti tõmmelda, vaid kuna Jumal aitas, Jumal õnnistas. Ilmutatakse rohkem tänulikkust, kui meil. Tänulikkust väikeste asjade eest. Umbes nagu God helps those, who help themselves (miks mulle seda lauset kirjutades gangsterite filmid meenuvad?).
 |
| Kas keegi piiblit soovib osta? Väljapanek suvalises hilbupoes. |
No ja seda, et ameeriklased on usklik rahvas, seda on tõesti iga nurga pealt näha. Mööda tänavaid jalutades on nii suurejoonelisemaid usuhooneid, kui tagasihoidlikke kioske, milles usutalitlusi läbi viiakse. Tulime jalutades ühel õhtul linnast ja mu õde ahmis valju häälega õhku sisse, kuna möödusime just ühest sellisest toakseset, kus nii umbes 20 inimest seisid püsti ja laulsid gospel laule. Teate, nii nagu me filmides ikka näinud oleme. Ilmselt see mõjuski uskumatult, me oleme ju harjunud, et filmides nähtut ei tohiks tõepähe võtta. Aga vot, mis puutub religiooni, siis seda on Ameerikas tõesti kõvasti.
Kõike nägime. Muslimeid, juute, hindusid, katoliiklasi, mormoone, protestante, luterlasi. Nägime nende kummardamiskodasid, usukuulutajaid ja kirjandust. Isegi otsimata nägime. Metroos, tänaval, pargis. Jah, usklik maa.
Nüüd, riskides, et ma kõlan ajupestult ja äärmuslikult, siis New Yorgis olles tundsime mõlemad õega, et mingi kõrgem võim meie teed juhtis. Nii turvaliselt, kui selles linnas, pole mina end mujal tundnud. Ma ei kartnud midagi ega kedagi. Kui me ka eksisime, siis meid aidati ja juhatati. Sageli isegi ilma küsimata. Tänaval inimesed astusid ligi ja nähes kaarti meie käes, küsisid ise, et kuhu me minna soovime ja näitasid õige teeotsa kätte. Iga meie käiku ja ettevõtmist saatis edu ja õnn. Kogesime omal nahal korduvalt, miks njuujorklased ütlevad, et see on linn, kus unistused täituvad, no matter how big or small.
Kommentaarid
Postita kommentaar