Keemia olulisusest

Noorena, siis kui ma veel põhikoolis käisin, ei olnud keemia mu lemmikaine. Matemaatika ja füüsikaga võrdväärselt vihatud. Ja mulle ei meeldi teha asju, milles ma sakin. Lisaks ei saanud ma aru, milleks mulle üldse seda keemiat vaja oleks. Matemaatikast sain veel aru, aga keemia? Milleks? Ja nii ma seda ei õppinudki. Sest kahjuks on meil põhikooli keemia julmalt igav.

Hiljem, kui ma juba vähem noor olin, hakkasin ma keemia tähtsusest paremini aru saama. Sest ma kasutasin seda iga päev. Millise vahendiga roostet eemaldada ja kuidas supi happelisust tagasi tõmmata? Puhas keemia. Kui seda oleks põhikoolis õpetatud, oleks see ilmselt minu lemmikaine olnud (ärge lööge, aga mulle meeldis juba siis koristada ja süüa teha).

Tallinnas Lehola peatuses selline vahva silt.
(Pole üldse teemasse. Või noh, kui väga tahate, siis võib ju maateaduse alla liigitada.)

Ja siis on veel see teistlaadi keemia. Tunnete keemia. Hormoonid. Miks sulle mõni inimene vastupandamatuna mõjub ja teine eemaletõukavalt? Keemia. Aga eriti põnevaks teeb selle asja fakt, et kui füüsiliste asjade puhul, nagu plekid ja supid, on võimalik jõuga nende keemilist koostist muuta, siis tunnetega manipuleerimine on palju peenem teadus.

Mõistusega võid sa aru saada, et persoon X on sulle ideaalne kaaslane. Teil on ühised huvid, tõekspidamised ja vaated elule. Mida aga pole on keemia. See tabamatu miski, mis sind hulluks ajaks. Mille mõjutusel heidad ennast persooni kaela ja nurrud erutusest. Liblikad kõhus, ilutulestik südames ja kõik muu selline.

Samas on sul persoon Y, kes on igati sinu vastand. Iga kord, kui kokku kui ta suu lahti teeb, ärritab sind tema hääle kõla, mõttelõng ja labased naljad.  Mõte temast vihastab sind arukaotuseni, sest kui sa teda näed, siis tahaksid lihtsalt kõik hilbud tema musklis kehalt rebida ja kasvõi tänaval temale anduda. Aga rääkida pole millestki. Ja siis te lihtsalt istute koos, musitate kuni põselihased krampides ja alakõhus tuikab. Keemia.

Siiani ei saa lõpuni aru, et kuidas need lennukid üldse õhus püsivad ja alla ei kuku.

Vahel võib keemia nii tugev olla, et seda muud ei märgatagi. See ei tundugi oluline. Peaasi, et keemia on. Või siis hüljatakse potentsiaalselt hea kaaslane, sest keemiat pole. Õnneks enamik siiski sellistesse äärmustesse ei lange ning elukaaslane valitakse ikka selle järgi, kui keemia on tasakaalus. Mäletate, kuidas keskkoolis reaktsioonivõrrandite tasakaalustamine käis? No vot, umbes samamoodi käib tunnete ja mõistuse tasakaalustamine. Üks ees ja teine selle järgi. Kui üks nendest jõhkralt ülekaalus on, siis peab teine pool sellevõrra rohkem pingutama, et võrrand päris koost ei laguneks.

Miks meil sellist keemiat põhi ja keskkoolides ei õpetata? Meil oleks naiste seas palju rohkem
teadlasi.

Või laevad. Kuidas nad kõik ära ei upu? Müstika.


Kommentaarid