Käisime kohalikus kinos. Hudson Mallis. Selleks ajaks olime juba reaalsuselt valusa kõrvakiilu saanud ning mõistnud, et meie äge peatumiskoht on Ameerika mõistes täielik geto. Võrreldes Hobokeni, Manhattani ja Brooklyniga olid tänavad räpased, jõude istuvad ülekaalulised mehed- naised-lapsed olid meie kodutänava lahutamatuks osaks. Noh, kui peaks võrdlema, siis Tallinna mõistes sattusime Kopli liinidele.
Seetõttu ei olnud me ülemäära šokeeritud ka sellest, et kinosaal oli väike, kitsas ja lõhnas sokkide järele, mis pärast trenni on nädalavahetuseks spordikotti ununenud. Põhimõtteliselt nägi see seest välja nagu kõrgete sünteetilise kareda polstriga tugitoolide ja suure lameekraaniga, suur pime tuba. Saalis olime kahekesi. Sest oli teisipäeva ennelõuna. Piletid olid üsna soodsad, 5$. Aga joogid olid kallid. Väike pepsi maksis 8 dollarit!
Aga nüüd filmist. Noh, Melissa McCarthy meeldib mulle hirmsasti. Tundub selline tüüp, kellega võiks kasvõi lahingusse minna. Mitte, et ta eriti treenitud oleks, aga temaga on tõenäoliselt maru lõbus. Paraku ei saa ma öelda, et tema filmid kuigi head oleksid. Labased. Kahjuks. Kartsin, et ka see film kisub selliseks nõmedaks ja siis on mul kaks kahetsust - kahju, et istusin toolidel, milles kõigi eelduste kohaselt mingit sorti uus eluvorm evalveerus ja kahju, et oma mõistust järjekordse saastaga täitsin. Õnneks ei olnud film nii halb kui ma kartsin. Loomulikult polnud ta ka hea, aga vaadatav. Noh, umbes nagu Klassikokkutulek 2.
Sisust lühidalt: tütre viimasel kolledžiaastal jäetakse peategelane maha ja ta otsustab pooleli jäänud õpingud lõpetada. Ehk ema ja tütar käivad samas kolledžis, kuigi erinevatel erialadel. Ema siis üritab tütre sõbrannadega semutseda, valmistades sellega lapsele parasjagu piinlikust. Loomulikult sebib ta ära ühe poole noorema kuti, kes siis temast vaimustusse satub. Samal ajal tegeleb lahutuse tagajärgedega. Paras kompott. Ei pääsenud ka toiduga mängimisest (millises Ameerika komöödias seda pole?). Aga lõpuks olid kõik õnnelikud. Teate küll.
 |
| Meie kant New Jerseys. |
Seetõttu ei olnud me ülemäära šokeeritud ka sellest, et kinosaal oli väike, kitsas ja lõhnas sokkide järele, mis pärast trenni on nädalavahetuseks spordikotti ununenud. Põhimõtteliselt nägi see seest välja nagu kõrgete sünteetilise kareda polstriga tugitoolide ja suure lameekraaniga, suur pime tuba. Saalis olime kahekesi. Sest oli teisipäeva ennelõuna. Piletid olid üsna soodsad, 5$. Aga joogid olid kallid. Väike pepsi maksis 8 dollarit!
Aga nüüd filmist. Noh, Melissa McCarthy meeldib mulle hirmsasti. Tundub selline tüüp, kellega võiks kasvõi lahingusse minna. Mitte, et ta eriti treenitud oleks, aga temaga on tõenäoliselt maru lõbus. Paraku ei saa ma öelda, et tema filmid kuigi head oleksid. Labased. Kahjuks. Kartsin, et ka see film kisub selliseks nõmedaks ja siis on mul kaks kahetsust - kahju, et istusin toolidel, milles kõigi eelduste kohaselt mingit sorti uus eluvorm evalveerus ja kahju, et oma mõistust järjekordse saastaga täitsin. Õnneks ei olnud film nii halb kui ma kartsin. Loomulikult polnud ta ka hea, aga vaadatav. Noh, umbes nagu Klassikokkutulek 2.
Sisust lühidalt: tütre viimasel kolledžiaastal jäetakse peategelane maha ja ta otsustab pooleli jäänud õpingud lõpetada. Ehk ema ja tütar käivad samas kolledžis, kuigi erinevatel erialadel. Ema siis üritab tütre sõbrannadega semutseda, valmistades sellega lapsele parasjagu piinlikust. Loomulikult sebib ta ära ühe poole noorema kuti, kes siis temast vaimustusse satub. Samal ajal tegeleb lahutuse tagajärgedega. Paras kompott. Ei pääsenud ka toiduga mängimisest (millises Ameerika komöödias seda pole?). Aga lõpuks olid kõik õnnelikud. Teate küll.
Kommentaarid
Postita kommentaar