Keegi minu Facebooki sõpradest jagas mingit linki, et kuigi meile kõigile meeldivad vinged powernaised, siis ei ole siiski mõtet teeselda, et "Ocean's 8" oli midagi enamat kui meh. Just selle tundega läksin mina ka kinost minema. Jah, ta oli okei, vaadatav, olen hullemaidki näinud, aga mingi kultusfilm ta pole. Keskpärane, samas mida sa ikka hing Sandra Bullockilt ootad, eks ole?
Põhimõtteliselt on tegemist Üksinda Kodus kolmanda osaga. Kontseptsioon on võetud eelmistest osadest, vahetatud näitlejad ja panustatud eelmiste osade edule. Ei ole võrreldav Ocean's 11, 12 ega kolmeteistkümnega. Samas selline okeika. Mitte väga labane.
Mis mulle tegelikult filmi vaatamise juures rahu ei andnud oli Cate Blanchet ja Sandra Bullock. Esimene on 49 aastane ja teine lausa 53 (järgmisel kuul juba 54), keskeltläbi 15 aastat eakamad kui mina. Kuidas see võimalik on, et neil pole ühtegi kortsu ega midagi? No, loll küsimus muidugi. Loomulikult ma tean, kuidas see võimalik on. Aga ikkagi, kuidas see võimalik on? Mul hakkas enda pärast ikka väga piinlik. Ja siis kõik need, kellele ma olen kurtnud, et tahaks minna teha paar süsti siia ja sinna, ütlevad, et lolliks läinud ja sa oled nii ilus ja mingeid kortse sul ka pole veel, mida hirmsasti eemaldada. Alatud valetajad, viimane kui üks!
Ühest küljest saan ma nende murest aru. Tippige Googlisse plastic surgery gone wrong ja saate niipalju pildimaterjali, et halb hakkab. Aga inimesed unustavad ära, et see on pigem ikkagi erand ja suurem enamus "kohendamistest" jääb märkamata, kuna need on väga hästi tehtud. Ja eks see haru ka ju areneb ning muutub paremaks. Kasvõi seesama Sandra Bullock. Kui teda vaadata, siis ta näeb väga hea välja. Ei tundu pingul või ebaloomulik. Noh, kui siis ainult natuke. Ja reeglina olen aru saanud, et põhjus miks need süstimised või opid käest ära lähevad ei ole mitte kirurgide süü tõttu vaid needsamad kliendid nõuavad ebamõistlikke tulemusi.
Ma ei hakka teesklema, et ma poleks selle mõttega juba pikemat aega flirtinud. Ja seetõttu ka veidi taustauuringut läbi viinud. Eestis on see asi küllaltki kõrgel tasemel ja sossseppasid, kes ehitussilikooni rinnakorvi süstiksid, meil teadaolevalt pole. Aga eks iga protseduur on risk. Sa võid juureravilt ka ratastoolis naasta. Samas, kui kõike karta, siis jääb elu sootuks elamata. Ja mis elu see on, kui juba hommikul vaatab sulle peeglist, eluhammasrataste vahele jäänud tohletanud ploom, vastu?
Põhimõtteliselt on tegemist Üksinda Kodus kolmanda osaga. Kontseptsioon on võetud eelmistest osadest, vahetatud näitlejad ja panustatud eelmiste osade edule. Ei ole võrreldav Ocean's 11, 12 ega kolmeteistkümnega. Samas selline okeika. Mitte väga labane.
Mis mulle tegelikult filmi vaatamise juures rahu ei andnud oli Cate Blanchet ja Sandra Bullock. Esimene on 49 aastane ja teine lausa 53 (järgmisel kuul juba 54), keskeltläbi 15 aastat eakamad kui mina. Kuidas see võimalik on, et neil pole ühtegi kortsu ega midagi? No, loll küsimus muidugi. Loomulikult ma tean, kuidas see võimalik on. Aga ikkagi, kuidas see võimalik on? Mul hakkas enda pärast ikka väga piinlik. Ja siis kõik need, kellele ma olen kurtnud, et tahaks minna teha paar süsti siia ja sinna, ütlevad, et lolliks läinud ja sa oled nii ilus ja mingeid kortse sul ka pole veel, mida hirmsasti eemaldada. Alatud valetajad, viimane kui üks!
Ühest küljest saan ma nende murest aru. Tippige Googlisse plastic surgery gone wrong ja saate niipalju pildimaterjali, et halb hakkab. Aga inimesed unustavad ära, et see on pigem ikkagi erand ja suurem enamus "kohendamistest" jääb märkamata, kuna need on väga hästi tehtud. Ja eks see haru ka ju areneb ning muutub paremaks. Kasvõi seesama Sandra Bullock. Kui teda vaadata, siis ta näeb väga hea välja. Ei tundu pingul või ebaloomulik. Noh, kui siis ainult natuke. Ja reeglina olen aru saanud, et põhjus miks need süstimised või opid käest ära lähevad ei ole mitte kirurgide süü tõttu vaid needsamad kliendid nõuavad ebamõistlikke tulemusi.
Ma ei hakka teesklema, et ma poleks selle mõttega juba pikemat aega flirtinud. Ja seetõttu ka veidi taustauuringut läbi viinud. Eestis on see asi küllaltki kõrgel tasemel ja sossseppasid, kes ehitussilikooni rinnakorvi süstiksid, meil teadaolevalt pole. Aga eks iga protseduur on risk. Sa võid juureravilt ka ratastoolis naasta. Samas, kui kõike karta, siis jääb elu sootuks elamata. Ja mis elu see on, kui juba hommikul vaatab sulle peeglist, eluhammasrataste vahele jäänud tohletanud ploom, vastu?
Kommentaarid
Postita kommentaar