"Kümme väikest neegrit"
Agatha Christie
Kirjastus Varrak, 1994
189 lk
Tegelikult olen ma seda raamatut kunagi eelmisel sajandil juba lugenud. Esiteks vaatasin filmi ja siis lugesin raamatut peale. Mind ei häiri üldse asjaolu, et ma tean, kuidas lugu lõppeb. Ja ega teid ka ei häiri. Mitu korda te "Titanicut" vaadanud olete, ah? Ja tahate öelda, et lõpp tuleb iga kord ootamatult? Pfff! Loo kulgemine on ikka põnev, olenemata lõpptulemusest.
Proua Christie lugusid olen ma elus omajagu lugenud, aga just see raamat on meelde jäänud, kui kõige hirmsam. Juba esimesel korral, kui ma selle loo ekraniseeringut nägin, oli raskusi öösel magama jäämisega. Ja nüüd sama asi. Võiks ju mõelda, et tol ajal olin noor süütu teismeline ja praegu elunäinud keskealine elukogenud vanaproua, aga ei, ikka oli kohutavalt õudne.
Lugu ise lühidalt selline, et üksikule kaljusaarele kutsutakse 8 külalist ja kaks teenijat. Pikka sissejuhatust pole, kohe esimesel õhtul mängitakse ette grammofoniplaat, milles süüdistatakse kõiki kutsutuid kuritegudes millest neil on õnnestunud, tagajärgi kogemata, pääseda. Sellele järgneb ka kahe inimese esialgu õnnetusena näiv sellest ilmast lahkumine. Laipade kogunemisel, saab üha kindlamalt selgeks, et mõrtsukas on üks kümnest saarel viibijaist. Ja lõpuni jääb saladuseks, kes küll neist...
Pinevust jagub lõpuni välja. Viimases peatükis saavad kõik küsimused vastuse, just nii nagu ühes korralikus kriminullis olema peab.
Raamatu enda sain seekord Raamatuvahetusest. Teate seda keskkonda, kus inimesed jagavad oma loetud raamatuid? Olen ise sinna päris mitu raamatut pannud, mis riiulil ruumi võtsid ja vastu olen ka mõned tellinud. Päris tore keskkond on. Ainult üks ebameeldiv kogemus on olnud, kus soovitud raamatut mulle kunagi ei saadetud. Ülejäänud vahetused on olnud valutud. Nii vahva, et inimesed tulevad selliste toredate ideede peale. Vinge!
Korraks võiks peatuda ka kogu sellel neegriteemal. Isiklikult, ma püüan seda sõna vältida. Ma ei arva, et see eesti keeles on kohe negatiivse varjundiga, aga kuna on ette tulnud kokkupõrkeid ka teiste kultuuridega, siis tundub kuidagi parem ennast juba harjutada rääkima nii, et see sõna ootamatult sobimatus seltskonnas suust välja ei lipsaks. Samas, mind kohutavalt häirib see mood, et raamatuid tahetakse ümber kirjutada Christie, Pipi, "Väike maja preerias".... Nagu, milleks? See on osa kultuuripärandist. Milleks ajalugu ümber kirjutada? Äkki kümne aasta pärast keegi tuleb järeldusele, et Hitler oli ka tegelikult muhe vennike ja teda on viimase seitsmekümne aasta jooksul ebaõiglaselt portreteeritud. Mis siis? Kirjutatakse ka see isik ümber? Inimlikumaks? Lapsesõbralikumaks? Vähem solvavamaks? Kelle jaoks nimelt? Arvate, et kui paar raamatut ümber nimetada ja mõne tegelase nimed muuta, siis kaob inimeste hingest valu, mida on põhjustanud mineviku inetused? Äkki on just parem tõele näkku vaadata ja tõdeda, et näete, oli, aga vaadake kui kaugele me tulnud oleme. Väärtustagem seda, selmet püüda jaanalinnu kombel pead liiva alla peita ja öelda, et mida ei mäleta, seda pole olnud.
Agatha Christie
Kirjastus Varrak, 1994
189 lk
Tegelikult olen ma seda raamatut kunagi eelmisel sajandil juba lugenud. Esiteks vaatasin filmi ja siis lugesin raamatut peale. Mind ei häiri üldse asjaolu, et ma tean, kuidas lugu lõppeb. Ja ega teid ka ei häiri. Mitu korda te "Titanicut" vaadanud olete, ah? Ja tahate öelda, et lõpp tuleb iga kord ootamatult? Pfff! Loo kulgemine on ikka põnev, olenemata lõpptulemusest.
Proua Christie lugusid olen ma elus omajagu lugenud, aga just see raamat on meelde jäänud, kui kõige hirmsam. Juba esimesel korral, kui ma selle loo ekraniseeringut nägin, oli raskusi öösel magama jäämisega. Ja nüüd sama asi. Võiks ju mõelda, et tol ajal olin noor süütu teismeline ja praegu elunäinud keskealine elukogenud vanaproua, aga ei, ikka oli kohutavalt õudne.
Lugu ise lühidalt selline, et üksikule kaljusaarele kutsutakse 8 külalist ja kaks teenijat. Pikka sissejuhatust pole, kohe esimesel õhtul mängitakse ette grammofoniplaat, milles süüdistatakse kõiki kutsutuid kuritegudes millest neil on õnnestunud, tagajärgi kogemata, pääseda. Sellele järgneb ka kahe inimese esialgu õnnetusena näiv sellest ilmast lahkumine. Laipade kogunemisel, saab üha kindlamalt selgeks, et mõrtsukas on üks kümnest saarel viibijaist. Ja lõpuni jääb saladuseks, kes küll neist...
Pinevust jagub lõpuni välja. Viimases peatükis saavad kõik küsimused vastuse, just nii nagu ühes korralikus kriminullis olema peab.
Raamatu enda sain seekord Raamatuvahetusest. Teate seda keskkonda, kus inimesed jagavad oma loetud raamatuid? Olen ise sinna päris mitu raamatut pannud, mis riiulil ruumi võtsid ja vastu olen ka mõned tellinud. Päris tore keskkond on. Ainult üks ebameeldiv kogemus on olnud, kus soovitud raamatut mulle kunagi ei saadetud. Ülejäänud vahetused on olnud valutud. Nii vahva, et inimesed tulevad selliste toredate ideede peale. Vinge!
Korraks võiks peatuda ka kogu sellel neegriteemal. Isiklikult, ma püüan seda sõna vältida. Ma ei arva, et see eesti keeles on kohe negatiivse varjundiga, aga kuna on ette tulnud kokkupõrkeid ka teiste kultuuridega, siis tundub kuidagi parem ennast juba harjutada rääkima nii, et see sõna ootamatult sobimatus seltskonnas suust välja ei lipsaks. Samas, mind kohutavalt häirib see mood, et raamatuid tahetakse ümber kirjutada Christie, Pipi, "Väike maja preerias".... Nagu, milleks? See on osa kultuuripärandist. Milleks ajalugu ümber kirjutada? Äkki kümne aasta pärast keegi tuleb järeldusele, et Hitler oli ka tegelikult muhe vennike ja teda on viimase seitsmekümne aasta jooksul ebaõiglaselt portreteeritud. Mis siis? Kirjutatakse ka see isik ümber? Inimlikumaks? Lapsesõbralikumaks? Vähem solvavamaks? Kelle jaoks nimelt? Arvate, et kui paar raamatut ümber nimetada ja mõne tegelase nimed muuta, siis kaob inimeste hingest valu, mida on põhjustanud mineviku inetused? Äkki on just parem tõele näkku vaadata ja tõdeda, et näete, oli, aga vaadake kui kaugele me tulnud oleme. Väärtustagem seda, selmet püüda jaanalinnu kombel pead liiva alla peita ja öelda, et mida ei mäleta, seda pole olnud.
Kommentaarid
Postita kommentaar