"Minu Muhumaa"

"Minu Muhumaa. Lühike libahuntide ajalugu."
Katrin Pauts
Kirjastus Petrone Print
231 lk

Kuidagimoodi juhtus jälle nii, et Pauts nihverdas ennast minu magamistuppa öökapile ja sealt edasi linade vahele. Viimane kord vandusin kõikide pühakute nimel, et rohkem mina teda ette ei võta ja oma koju ei luba. Ja nüüd siis nii, et jälle tema ja kohe naaglalt sängis laiutab. Ma loll veel ostsin ka nagu eelmistel kordadelgi, millal ma ometi raamatukogu tee selgeks õpin?




Aga seekord pean ütlema, et mulle meeldis. Kohe hästi meeldis. Toredasti kirjutab. Ausalt. Oleks tema ilukirjanduslikud üllitised ometi sama siirad ja ehedad. Aga see vist isikliku eelistuse küsimus. No millest ta kirjutab siis? Ikka Muhumaast. Heinamaast, rästikutest, inimestest, võõravihast ja kadedusest. Ja mulle siiralt meeldis. Tundsin nii palju ennast ära. Nii nagu tema tunneb ennast Muhus, tunnen mina Eestis. Sündinud siin. Kasvanud. Juured siit, aga ikkagi alati võõras. Identiteedita. Tema kutsub seda vabaduseks, mina... minu jaoks pole see vabadus, vaid igatsus traditsioonide ja kuuluvuse järele. Vahel olen mõelnud, et mis juhtuks, kui ma võtaks kätte ja muudaks oma nime ära. Kärbiks Jekaterinat ja teeks temast Katarina. Ja kui juba trumm läks, siis miks mitte võtta oma ema neiupõlve nimi? Kuidas tundub - Katarina Rehepapp? On piisavalt eestlaslik? Kannaksin välja? Või oleksin ikkagi seest õõnes nagu puukoor?

Mulle meeldis, et Pauts kirjeldab ka Muhumaa tavasid läbi oma tunnetuse, mitte mingi pealesurutud pean-nii-tundma-sest-see-müüb prisma. Ja see, kuidas üks või teine Muhu juurtega kuulsus on teda ühel või teisel moel puudutanud (saate aru küll, perverdid). Üks muhedamalt (või peaks ütlema muhudamalt?) kirjutatud Minu-sarja raamatuid, mida mul on au olnud lugeda. Tõesti, hea, et üks teine raamatusõbrast blogija teda luges ja oskas müüa (link), oleksin muidu väärt elamusest päris ilma jäänud.

Lõpus kiskus veidi süngeks, aga üldmuljet see minu jaoks ei rikkunud. Pani mõtlema see, et miks üht peret näivad tabavad õnnetuste jada? Kas on see mingi needus või enda käitumise tulem? Pauts ise ka tunnistab, et ehk tema mälestused on ebaõiglaselt kallutatud ja kõik ei pruukinud nii hirmus ja kohutav olla, kui ta lugejatele esitleb.

Mis puudutab seda omaks võtmist, siis seda tundsin Pärnus elades väga vahetult. Kolisin sinna ju mehe pärast, kuigi südames igatsesin ikka Tallinna järele. Ei tundnud ma end seal teretulnuna. Üksteist aastat elasime seal. Lapsed saime, kodu rajasime, sõpru võõrustasime, aga kodutunnet ei olnud. Ilmselt kusagil südamepõhjas süüdistasin pärnakaid, et miks nad mind omaks ei tunnistanud, olin ju ometi igati asjalik ja vinge. Kui pealinna tagasi kolisime, tegin seda ilma igasuguse kahjutundeta, isegi kodu polnud nukker hüljata ja müüa. Ja siis, minule täiesti ootamatult, ilmusid välja inimesed, kes teatasid, et ma nende lemmikinimene ja meie kogu pesakonnaga lemmikperekond, et nii vahvad ja toredad. Siiamaani suhtleme. Müstika. Kus nad siis olid, kui ma nende heakskiitu ja poolehoidu kõige enam ihaldasin ja vajasin?

Pauts kirjutab, et kui tema isa suri, siis küla pealt naised olla tema emalt küsinud, et kas ta lõpuks siis oma koju tagasi ei lähe (mandrile). Minuga oli just vastupidi. Pärast lahutust küsiti, et kas ma lähen nüüd Pärnusse tagasi. Nii, et ma ei tea, äkki pole asi niivõrd muhukates, et nad Pautsi omaks ei võta, vaid ikkagi Pautsis endas? Ja ega see koht, kus me sünnime ei pruugi olla meie tegelik kodu. Kodu on midagi enamat, kui sünnipaik. See on midagi suuremat. Midagi, mida me ise loome. Minu ema näiteks on ju Hiiumaal väikseses mereäärses külas sündinud ja üles kasvanud. Oma hingelt on ta aga läbi ja läbi suurlinna tüdruk, isegi Tallinn jääb tema jaoks tillukeseks. Õde räägib lugusid, kuidas ema Roomas ilma igasuguse gepsuta omapead seikles, kordagi eksimata ja hirmu tundmata. Maailmakodanik.

Aga jah, hea aus lugemine, ilmaigasuguse ninnu-nännuta ja ilustamata. Sellepärast paljudele ei meeldigi, aga mulle meeldib. Ma eelistan alati ausust. Saare pärand?


Kommentaarid