Minu Soonlepa

No vot seda kadakalõhnalist ja kuivatatud lestakala maitselist maiuspala, olen ma suure põnevusega oodanud. Teadagi miks. Isekusest. Mul on raamatus kirjeldatud paigaga side.

Eestimaal on üks küla, mis on mulle armsam, kui teised samasugused Maarjamaa külad. Kunagi kuuekümnendatel sündis selles külas mulle kallis inimene. Hiljem, kaheksakümnendatel, oli ta nii lahke, et lubas ka mind seda küla tundma õppida. Oi, ja kuidas ma õppisin. Nagu laps, avatud meele ja silmadega. Õppisin tundma kive ja kände, kadakaid ning muulukaid. Õppisin jumaldama peenikest mereriba, mida siis veel mäepealsest talust näha oli. Õppisin hindama pilvi, mis tõid värskendust kuumal suvepäeval ja kastet, mis hommikuti pahkluud naljakalt kõditama ajas. Aga kõige enam õppisin armastama oma vanaema.

Minu vanaema oli karm ja otsekohene naine. Karm oli ta peaasjalikult seetõttu, et elu oli raske. Ta oli kümnes laps tosinalapselises peres. Tööd tuli tol ajal teha kõigil kes vähegi kaela kandsid. Selle suure tööga ta oma tervise tuksi keeraski. Mäletan kui Mamma (nii kutsuti teda perekeskis) rääkis, kuidas ta noore teismelise neiuna oli tagakambris põlvitades palunud Jumalalt surma. Valud olid noorel naisel nii suured, et surm näis tervitatav väljapääs. Õnneks olid Jumalal temaga teised plaanid. Kuigi tervis oli tal alati vilets, sai ta kõigega hakkama. Pidas talu, oli kolhoosis brigadir ja sai lapsedki tehtud ning üleskasvatatud. Ja mind hoidis ta ka, olin ju ikkagi tema kõige esimene lapselaps.

Memm õpetas mulle paljusid asju. Õpetas jälgima loodust ning loomi. Aga kõige rohkem õpetas ta mind tööd tegema. Ja tööd oli palju. Tuli peenraid rohida, kanu toita, piima kurnata, marju korjata ja heina teha. Ma arvan, et heinategemine ongi mul kõige eredamalt mällu söövitatud. Sest seda oli nii jõhkralt palju. Kombain niitis, aga kaarutada tuli käsitsi. Ja seda ikka oli. Esiteks oli seda hektarite kaupa ja teiseks, seda tuli teha mitu korda päevas ja nii ikka mitu päeva, enne kui tuli pakkimistraktor ja kuiva heina rullidesse pakkis. Siis oli järgmine samm rullidest heina lahti pakkimine ja laka peale laiali viskamine. Mehed viskasid kuhjad üles laka peale, naised ja neitsid viisid selle laka nurka ja lapsed tallasid heina madalamaks, et ikka võimalikult palju teda sinna mahuks. Aga sellele lisaks oli veel väiksemate aasade pealt vikatiga niitmine, kaarutamine (juudas, kuidas ma seda vihkasin!) ja lõpuks kokaks tõstmine. Ja veel kirsiks tordil tuli heinamaa rehaga üle käia, et iga viimane kui roots kokku riisuda ja lauda pööningule toimetada.

See oli armastus-vihkamis suhe. Ühest küljest, tahaks ju ikkagi puhata ja mängida, rannas hullata ja raamatuid lugeda. Teisalt, rahuldustunne, mis tuleneb füüsilise töö tegemisest on kirjeldamatult mõnus. Aga kõige rohkem hindan ma seda, et Mamma õpetas mind elus igasuguste tööde ja olukordadega hakkama saama. Ta ei olnud enesehaletseja või vinguviiul. Jah, elu ei olnud talle soodsaid kaarte jaganud, aga see polnud kunagi takistuseks. Vanaema õpetas mulle, et kõva tööga ja tänu headele suhetele teiste inimestega on võimalik oma saatust muuta. Me ei saa muuta olukordi, aga me saame muuta oma suhtumist. Ja et õnn ei ole lõpp-peatus vaid teekond.

Niisiis selliste kõrgete ootustega asusin ma Mae raamatut lugema, mis oli meil suguvõsas juba osad tegelased tagajalgadele ajanud ja ähvardavad pilved tulevase suguvõsa kokkutuleku kohale kogunud.