Õnnetu inimene

Sain hiljuti pika ja südamliku kirja ühelt lojaalselt blogilugejalt (mis teha, osadele lihtsalt ei meeldi postituste alla kommentaare jätta). Ei noh, väga armas kiri oli. Soovis mulle head, õnne ja armastust ning jagas soovitusi, et kuidas mul kõige parem seda head, õnne ja armastust saavutada on. Sellised klassikalised soovitused, ära otsi armastus, küll see sind ise üles leiab, kui sa selleks valmis oled ja ole sina ise, siis oledki kõige õnnelikum jne.

Siiraste, südamest tulnud soovituste vastu pole mul iial midagi olnud. Küsimus tekkis pigem selles osas, et kas ma tõesti jätan blogilugejaile meeleheitliku ja õnnetu inimese mulje? Lugeja nimelt ütles oma kirjas, et ta soovib, et ma oleksin õnnelik, aga talle tundub, et ma pole. Kas ma siis olen tegelikult õnnetu? Üritan seda oma õnnetuolemist maskeerida eneseiroonia taha, paraku edutult?

Ausalt, ma ei tunne ennast õnnetuna. Jah, vahel olen ma kurb ja nukker, aga mitte õnnetu. Mulle tegelikult väga ei meeldi vinguda ja viriseda. Isegi, kui olukord on s*tt, on see meie tuleviku väetis, nagu ütles Lennart Meri. Mul on päriselt natuke piinlik lugeda, et ma olen jätnud lugejaile mulje, et ma väsimatult halan ja hädaldan. Pigem tunnen ma, et keerulised olukorrad on väljakutseks ja enesearendamise võimalusteks. Ma isegi ei mäleta millal ma viimati ennast magama nutsin. Päris sageli kuulen komplimente selle kohta, et ma näen alati särav ja rõõmsameelne välja. Aga kuna oma blogis avan ma end siiski intiimsemal moel, kui tänavapildis, äkki ma siiski salaja olen päriselt õnnetu?

Hea küll, ma ei hakka lolli mängima, tean isegi, et ma olen rohkem kui kord kirjutanud sellest, et minu suhtestaatus pole päris see, mis mulle meeldiks. Olen püüdnud lahti muukida koodi, mis selle veidra nähtuse ära põhjendaks. Lugenud kirjandust, lootuses, et mu saatus muutub. Ostnud hunnikute viisi roosasid kleite, ehteid ja patju. Ja tulemus ilus ümmargune null. Ei pole mehe haisugi majas (noh, see pole päris tõsi, mul ikkagi kolm täies hiilguses teismelist ja testosterooni aurud võtavad kohati hinge kinni, aga saite aru küll).

Minu käest on kümneid ja kümneid kordi küsitud, et miks ma ikka veel vallaline olen. Peaasjalikult meeste poolt. Inimesed, kes mind tunnevad. Näiteks see mees, kes käib mul kodus elektrijuhtmeid parandamas ja lampe lakke kruttimas. Igakord ütleb, et näed ma panen ikka kaks pistikupesa sulle, sest kui sul mees majas, siis on rohkem ikka parem kui vähem. Kui ma naeran, et ei tea kust see mees peaks tulema, siis ta lihtsalt astub sammu tagasi, mõõdab mind varvastest pealaeni ja küsib, et kas ma ennast ikka korralikult vaadanud olen. Või tookord, kui ma kinos käisin, siis mu ülemus arvas, et see mees peaks õnnest segane olema, et ma oma väärtuslikku aega ja tähelepanu üldse temaga jagan. Ma lausa punastasin kohmetusest, nii meeldiv oli seda kuulda. Sarnaseid märkusi olen ka oma kolleegidelt, vendadelt ja teistelt meestuttavatelt kuulnud.

Ühesõnaga, ma saan aru, et ma olen Saak. Suure algustähega. Sest (kuigi ema õpetas, et ennast kiita pole viisakas, siis lihtsalt kõigile teadmiseks, et ma olen oma plussidest üsna teadlik) esiteks olen ma legendaarne oma kulinaarsete oskuste poolest. Teiseks, ma oskan hästi majandada. Ma olen korra- ja puhtusearmastaja. Ma oskan luua väga hubase olemise. Mul on hea maitse ja stiilitaju. Ma olen küllaltki osav ja saan enamike kodutöödega hakkama, ka nn meestetöödega. Ma olen südamlik. Ma olen seiklushimuline. Mul on hea huumorimeel. Ma laulan hästi. Ma loen raamatuid. Pean lugu muusikast ja kinematograafiast, lavakunstist rääkimata.  Ma ei ole tülinorija ega näägutaja (küsige kasvõi eksi käest, ausalt, ta ei süüdistanud mind nendest tüüpilistes naistepattudes kunagi). Ma olen lojaalne, ustav ja truu. Ma olen usaldusväärne. Ma olen empaatiline. Ma olen töökas. Ma olen lahke. Lisaks olen ma silmale kena vaadata. Isegi omavanuse naisterahva kohta. Ja mis puudutab horisontaalseid harjumusi, siis voodis olen ma väga hea. Jään kiiresti magama ja ei norska.

Jah, tagasihoidlik ma pole.

Tagasihoidlik vihje sellele, mida ma köögis teha oskan - maailma parimat kohvi.

Kuidas siis nii, et ühtegi meest ei suuda hoovi ära lohistada? Ma olen seda kummalist fenomeni igati selgitada püüdnud. Noh, näiteks lapsed. Või siis, et olen ise liiga nõudlik, kuna tean oma väärtust ja suvalise jorsiga ei lepi. Ehk olen ma pisut liiga vana. Kuna ma rohkem lapsi ei soovi, siis see on ka osa mehi eemale peletanud. Seda, et ma oleksin liiga meeleheitlik, pole ma kuulnud. Tegelikult on just vastupidi öeldud, et ma oma enesekindlusega jätan jõulise ja tugeva mulje ning see mõjub heidutavalt.

Kas ma siis selle pärast olen õnnetu? Kas ma nukrutsen üksinda kodus, haletsedes ennast Sajandi Valitsejannat vaadates? Jääb mul kusagile minemata, sest mul on piinlik üksi seltskonda ilmuda? Olen ma kade armunud paaride peale ja torisen omaette, et oodake, küll see teil ka otsa saab? Või ohkan usalduslikult sõbranna õla najal, et oleks mul ometi mees, siis ma saaksin lõpuks õnnelik olla? Kas ma käin näljase näoga linna peal/interneti avarustes ringi, otsides, keda võrgutada?

Siin ma ka absoluutselt teesklen, et olen õnnelik. Tegelikult tihkusin nutta terve päev.

Ma ei tea, nagu ei ole seda. Või olen ma lihtsalt enesepettuses nii kaua juba marineerunud, et ei saa ise enam arugi, et seda kõike teen?