"Purjutamise lühiajalugu"
Mark Forsyth
Kirjastus Tänapäev
210 lk
Ma olen nüüd jõudnud sinnamaale, kus ma joomise asemel loen lugusid joomisest. Üldse ma vaatan, et minu armastus ilukirjanduse vastu on taandumas ja koju ilmuvad pigem populaarteaduslikud väljaanded ning eluloo kirjeldused, sest päriselu on palju põnevam.
Ajalugu on mulle alati meeldinud. Vaadata, uurida, et kust me tuleme ja otsida selgitust mõnele praegusel ajal levinud ütlusele, kombele või traditsioonile. Ärge mult nimesid ja muud sellist detailselt infot küsige, see mul meeles ei seisa, aga sel hetkel kui ma asja uurin ja loen, on mul kohutavalt põnev.
Et siis joomine. Pole mingi uuema aja leiutis. Nii kaua, kui inimesed on maamunal ringi koperdanud, on neil ikka veinipeeker ühes ja õlletoop teises käes olnud. Kui me õega NYC Rahvuslikus Ajaloo Muuseumis käisime, siis seal oli makett ühest Aafrika suguharust, kus jutt juures, et tegemist suguharu joomispeoga, kust ei võinud enne lahkuda, kui märjuke otsas, mis tähendas päevade viisi kaanimist, oksendamist, prassimist, ringihooramist, kaklemist jne. Väkk, mõtlesin ma, mis rõvedad kombed. Noh, nagu ma teada sain, siis umbes nii oli (on?) see nii mõneski kultuuris. Selle juurde kuulus loomulikult ka veel jumalatele ohverdamine. Eriti jälgid olid Muinas-Egiptlaste kombed, kus tuldi templisse kokku, joodi ennast deliiriumisse ja peeti orgiaid. Hollikas tundub selle kõrval igati sünnis ja süütu peopaik.
Raamat on kirjutatud läbi mõnusa huumori, pole kuiv ega targutav. Autor hoidub hinnangute andmisest, mis on ajalooraamatute puhul eriti oluline. Nii palju, kui ma oskan kaasa rääkida, siis näib, et info on võrdlemisi tõetruu, ei näe suuri vastuolusid teiste ajalookildudega, mis mu ajukurdude vahele pidama on jäänud.
Mis mulle raamatu veel eriti armsaks tegi on see, et kui esimeste peatükkide pealkirjad on kõik viisakad ja loodis, siis mida edasi, seda rohkem kreeni pealkirjad kisuvad. Umbes, et mida rohkem loed, seda enam joobnuks jääd.
Mis siis öelda, mulle meeldis, hea hoogne lugemine. Julgen soovitada isegi neile, kes väga suured ajaloohuvilised pole, küll aga napsuhuvilised. Paljud kombed, mis meile tuttavad, avalduvad juba üsna vanades ürikutes. Näiteks see, et inimest, kes võis teised laua alla juua, peeti ning peetakse siiani austusväärseks. Või siis see, et suurt äritehingut tähistati suure joomapeoga. Mõnes kultuuris ei peetud karsklasi kuigi usaldusväärseteks inimesteks ja tõeline iseloom pidigi alles pärast kõva käraka panemist ilmnema, umbes, et kui oled peedisena viks ja viisakas, siis oled kainene ka täitsamees. Ma arvan, et selle kombe võiks tööintervjuudel sisse seada, poleks katseaega vajagi.
Muljet avaldas tõlkija töö. Väga kerge oli lugeda. Mõnusalt rikas ja mahlakas sõnavara. Suur tänu Eve Rütelile. Toimetaja oli ka head tööd teinud, midagi silma ei riivanud ja kripeldama ei jäänud. (Ma kusagilt lugesin, et kui tõlkija teeb halva tõlke, siis saab toimetaja riielda ja kui toimetaja teeb head tööd, siis saab tõlkija kiita. Et siis kuna mina täpselt ei tea, kes mida tõlkis või toimetas, siis kõigi huve silmas pidades ja et ma ikka öösel rahulikult magada saaks, mainin mõlemaid.)
Mark Forsyth
Kirjastus Tänapäev
210 lk
Ma olen nüüd jõudnud sinnamaale, kus ma joomise asemel loen lugusid joomisest. Üldse ma vaatan, et minu armastus ilukirjanduse vastu on taandumas ja koju ilmuvad pigem populaarteaduslikud väljaanded ning eluloo kirjeldused, sest päriselu on palju põnevam.
Ajalugu on mulle alati meeldinud. Vaadata, uurida, et kust me tuleme ja otsida selgitust mõnele praegusel ajal levinud ütlusele, kombele või traditsioonile. Ärge mult nimesid ja muud sellist detailselt infot küsige, see mul meeles ei seisa, aga sel hetkel kui ma asja uurin ja loen, on mul kohutavalt põnev.
Et siis joomine. Pole mingi uuema aja leiutis. Nii kaua, kui inimesed on maamunal ringi koperdanud, on neil ikka veinipeeker ühes ja õlletoop teises käes olnud. Kui me õega NYC Rahvuslikus Ajaloo Muuseumis käisime, siis seal oli makett ühest Aafrika suguharust, kus jutt juures, et tegemist suguharu joomispeoga, kust ei võinud enne lahkuda, kui märjuke otsas, mis tähendas päevade viisi kaanimist, oksendamist, prassimist, ringihooramist, kaklemist jne. Väkk, mõtlesin ma, mis rõvedad kombed. Noh, nagu ma teada sain, siis umbes nii oli (on?) see nii mõneski kultuuris. Selle juurde kuulus loomulikult ka veel jumalatele ohverdamine. Eriti jälgid olid Muinas-Egiptlaste kombed, kus tuldi templisse kokku, joodi ennast deliiriumisse ja peeti orgiaid. Hollikas tundub selle kõrval igati sünnis ja süütu peopaik.
Raamat on kirjutatud läbi mõnusa huumori, pole kuiv ega targutav. Autor hoidub hinnangute andmisest, mis on ajalooraamatute puhul eriti oluline. Nii palju, kui ma oskan kaasa rääkida, siis näib, et info on võrdlemisi tõetruu, ei näe suuri vastuolusid teiste ajalookildudega, mis mu ajukurdude vahele pidama on jäänud.
Mis mulle raamatu veel eriti armsaks tegi on see, et kui esimeste peatükkide pealkirjad on kõik viisakad ja loodis, siis mida edasi, seda rohkem kreeni pealkirjad kisuvad. Umbes, et mida rohkem loed, seda enam joobnuks jääd.
 |
| Väljavõte raamatust. |
Mis siis öelda, mulle meeldis, hea hoogne lugemine. Julgen soovitada isegi neile, kes väga suured ajaloohuvilised pole, küll aga napsuhuvilised. Paljud kombed, mis meile tuttavad, avalduvad juba üsna vanades ürikutes. Näiteks see, et inimest, kes võis teised laua alla juua, peeti ning peetakse siiani austusväärseks. Või siis see, et suurt äritehingut tähistati suure joomapeoga. Mõnes kultuuris ei peetud karsklasi kuigi usaldusväärseteks inimesteks ja tõeline iseloom pidigi alles pärast kõva käraka panemist ilmnema, umbes, et kui oled peedisena viks ja viisakas, siis oled kainene ka täitsamees. Ma arvan, et selle kombe võiks tööintervjuudel sisse seada, poleks katseaega vajagi.
 |
| Lihtsalt tõestuseks, et ma olin pilti tehes kaine ja esimene pilt oli meelega hägune, kuna sobis minu meelest antud raamatu tutvustuseks paremini. |
Muljet avaldas tõlkija töö. Väga kerge oli lugeda. Mõnusalt rikas ja mahlakas sõnavara. Suur tänu Eve Rütelile. Toimetaja oli ka head tööd teinud, midagi silma ei riivanud ja kripeldama ei jäänud. (Ma kusagilt lugesin, et kui tõlkija teeb halva tõlke, siis saab toimetaja riielda ja kui toimetaja teeb head tööd, siis saab tõlkija kiita. Et siis kuna mina täpselt ei tea, kes mida tõlkis või toimetas, siis kõigi huve silmas pidades ja et ma ikka öösel rahulikult magada saaks, mainin mõlemaid.)
Kommentaarid
Postita kommentaar