Sain kliendilt kirja. Suhteliselt vihase ja ähvardava. Muuhulgas kirjutati mulle nõnda: "Kokkuvõtteks pean mainida ka sellest, et olete üürileandja esindajana ka teenindaja, kellel peale õigusi olemas veel kohustusi ning üks kohustustest on tagada vastav teenindamise kvaliteet." Mnjah. Ülemus küsis, et kas mu ego ikka elab sellise löögi üle?
Teenindajana olen töötanud päris mitu aastat. Klienditeenindajana, saaliteenindajana, puhastusteenindajana jne. Lisaks olen ka palgata teenindamist harrastanud. teenindanud abikaasat, lapsi, sugulasi ja sõpru. Väiks arvata, et teenindamine peaks mul praeguseks eluhetkeks küll üsna käpas olema.
Kas minu praegune töö erineb väga sellest, kui ma töötasin toidupoe kassapidajana? Pisiasjades kindlasti. Suures plaanis, mitte nii väga. Ikka on mu tööks tagada kliendi rahulolu ja eelmainitud "teenindamise kvaliteet". Kassaaparaadi taga saab klientidelt vastu pead oluliselt tihedamini, kui arvuti klaviatuuri taga. Aga nagu näete, siis pole ka siin pääsu. kui ikka leidub klient, kes oma üleolekut peab tõestama, siis saab ta sind ka klaastornist kätte ja tõmbab koos endaga mutta maadlema.
Eks see ole alandlikkuse õppetund. Ego oligi juba liiga suureks kasvanud. Alandlikkusega on mul üldse keeruline. Ma ei oska ju stabiilne olla. Ikka kipun äärmustesse. Istun nukralt jõhvriidest hõlstis, raputan tuhka pähe ja kahetsen põrmus. Homme tõusen jälle ja olen maailma direktor edasi.
P.S. Ei hakka detailidesse laskuma ega olukorda kirjeldama. Tehes seda hakkaksin end õigustama ja teist poolt materdama. See olevat inimlik. Enda puudujäägid näivad ikka vabandatavad ja teise omad ületamatud.
 |
Kas minu praegune töö erineb väga sellest, kui ma töötasin toidupoe kassapidajana? Pisiasjades kindlasti. Suures plaanis, mitte nii väga. Ikka on mu tööks tagada kliendi rahulolu ja eelmainitud "teenindamise kvaliteet". Kassaaparaadi taga saab klientidelt vastu pead oluliselt tihedamini, kui arvuti klaviatuuri taga. Aga nagu näete, siis pole ka siin pääsu. kui ikka leidub klient, kes oma üleolekut peab tõestama, siis saab ta sind ka klaastornist kätte ja tõmbab koos endaga mutta maadlema.
Eks see ole alandlikkuse õppetund. Ego oligi juba liiga suureks kasvanud. Alandlikkusega on mul üldse keeruline. Ma ei oska ju stabiilne olla. Ikka kipun äärmustesse. Istun nukralt jõhvriidest hõlstis, raputan tuhka pähe ja kahetsen põrmus. Homme tõusen jälle ja olen maailma direktor edasi.
P.S. Ei hakka detailidesse laskuma ega olukorda kirjeldama. Tehes seda hakkaksin end õigustama ja teist poolt materdama. See olevat inimlik. Enda puudujäägid näivad ikka vabandatavad ja teise omad ületamatud.
Oh, see pole midagi! Minule sattus kord üks klient, kes hakkas vaidlema, kuidas üks teenus töötama peaks (et väidtavalt ükskord tal see nii töötas). Rääkisin, et kahjuks ei, paraku peab ikkagi see inimene sisse logima kelle nimel teenus on. Niisiis, ta vaidles nii palju, et hakkasin ka iseendas juba kahtlema.
VastaKustutaTehnikaga on igasuguseid anomaaliaid. Peale kliendikontakti olin mures ning saatsin talle viisaka kirja, et kas saite teenuse tööle. Saatis mulle vihase vastuse, et ei hakanud ja mina peaks teadma ja kui tema nii küsiks kliendilt, siis oleks ta järgmine päev juba vallandatud. Näitasin ülemusele seda kirja, kes oli sama üllatunud et nii sapine vastus. Ühesõnaga, ise jauras mulle enda versiooni, ei kuulanud minu oma ja kui ma lõpuks segadusse sattusin ja kirja teel üle küsisin, siis sai tigedaks et MINA pole kompetentne! Sellist asja on hästi palju. Kliendid on kõiketeadjad, aga kui ei tööta nii nagu arvavad ja teenindaja ise ka ütles, siis on tigedad. Ütled üht - saad sõimu, ütled teist- saad ikka sõimu.
Veel üks tähelepanek - mul on sattunud umbes 5 tigedat naisklienti kes on läinud suhteliselt isiklikuks/ öelnud halvasti/ elanud niisama välja. Kui olen meeskolleegi nende klientidega kutsunud, siis on lambukesed ise. Üks klient ütles mulle, et ma olen ebakompetentne ja tahab meesterahvast. Küsisin talt, et miks te seda arvate? ''Te olete liiga noor''. Hiljem palus meeskolleegilt mulle vabandus edasi öelda.
Kui palju on mul olnud tigedaid meessoost kliente? Praktiliselt 0. Nii palju siis naistevahelisest õelusest.
Kui ma nüüd loen seda kommentaari, siis meenub paari aasta tagune lugu, kui ma oma tahvelarvutiga esinduses käisin ja siis ka ühe naissoost teenindajaga läks päris krõbedaks sõnavahetuseks. Minule tundus, et ta ei osanud kõige elementaarset asja (vist oli sim kaardi vahetus) ja kui ma ütlesin, kuidas seda teha (ikkagi minu tahvel ja ehk tal puudus kogemus konkreetse mudeliga) siis lihtsalt ignoreeris. Ma nüüd ei mäleta täpselt, kas ta ise lõpuks kutsus meesteenindaja või mina palusin kutsuda, aga too sai lõpuks hakkama. Suure tõenäosusega olin ma too kord ka ilge mölakas kliendina 😬.
KustutaEi, seda me peame ikka oskama! :D Kõiki mudeleid me muidugi ei tea, aga ma üldiselt otsin, sest SIM kaardi pesa kuskil olema peab. Võibolla oli ka õpilane? Mina saan üldiselt hakkama tehniliste küsimustega-probleemidega. Natuke sõltub ka teemast, üldiselt paljusid asju saab (kliendiga koos) googeldada, mis puudutab meesterahvaid siis nendega ma kohe eriti pean end tõestama. Naisterahvastega on tekkinud juba kerge mentaale blokk, kus mõtlen ''please don't be a bitch'' (ei, ausalt ka). Olen vastupidist olukorda muuseas meessoost kolleegide peal näinud, et meessoost kliendid karjuvad tihedamini nende peale, aga mitte naissoost teenindajate peale. Mitte ükski meessoost klient pole mulle veel öelnud, et olen ebakompetentne, küll aga vahel küsitakse esimese asjana mu ''Tere'' peale, et kas te tehnilisi asju ka jagate. Sellesmõttes on see miskipärast ikkagi naiselik õelus, et teisele naisele ära teha. Ma kuidagi ei suuda uskuda, et viga minus on, sest ma proovin tõesti olla iga inimesega väga sõbralik ja kannatlik.
KustutaAga mis tõesti puudutab sinu situatsiooni, siis jutu järgi kaldun arvama et sul võis olla õigus. Väga palju sõltub teenindajast ja temperamendist, mõni läheb kohe teravaks (ei proovi klienti mõista või selgitada rahulikult, et oodake hetk, ma proovin).
Esinduse töö samas on mentaalselt väga karm, naisterahvas või mitte. Tundlikul inimesel on väga raske sellist tööd pikaajaliselt teha, kuigi töö ise on väga põnev. Sappi saab siis, kui telefon ei lähe garantii alla, kui ruuter läheb katki, kui hinnad on kallid, kui digiboks ei tööta, kui järjekorrad on pikad, kui laps ostab läbi Google Play (kuhu ema ise gmailiga sisse logis) 100-euro eest läbi äpi porgandeid (üks klient just viimati peaaegu et nuttis mu laua juures), kui ''telefon ise netti läks välismaal'', kui telefon ise lehetellimusi teeb, rääkimata kui tasulistele Somaalia vms numbritele vastatakse (need eritariifiga raha võtvad kõned). Telefonidega saab nii palju valesti minna. Vahel tullakse sülearvutiga esindusse ja oodatakse, et me pool tundi-tund nendega tegeleksime (seejuures meilt oodatakse müüki). Ma sellesmõttes imetlen inimesi, kes aastaid esindustes vastu peavad, tehes veel head müüki.
VastaKustutaPäris vastik tegelikult. Kõik need Sinu kirjeldatud probleemid tulevad nii tuttavad ette. Mõnikord olen ma pahandanud ka sarnaste teemade peale. Näiteks, mul regulaarselt lauatelefon vajab restarti ja kui uurisin põhjust, siis öeldi, et ruuteri viga, aga ka kuna mul ruuteri garantii enam ei kehti, siis on mul au uus ruuter osta, et telefoni probleemi lahendada. Natuke plõksisin ja ütlesin, et ma pole huvitatud, sest muidu ta töötab, no ja ma ju võin paar korda kvartalis tehnilisele toele helistada ja las teevad oma asja, see pole nii suur asi.
KustutaAga nõme, kui klient isiklikuks läheb ja hakkab lärmama. Umbes nagu kassapidajale, kui hind on kassasüsteemis teine, kui letis. No millal ometi inimesed aru saavad, et klienditeenindaja ei ole ettevõtte direktor ja ei vastuta absoluutselt iga väikse detaili üle? Pigem ma arvan, et see ongi koht, kuhu inimesed tulevad oma paha tuju välja elama. Odavam, kui teraapia.