Ma tükk aega mõtlesin, kas ma üldse kirjutan sellest, sest ma saan aru, et see võib tunduda kibestunud provokatsioonina või lihtsalt õelutsemisena. Kuigi see pole. Ma lihtsalt olen siin viimasel ajal ühele teemale mõelnud ja võibolla ma tegelikult tahaks kuulda edulugusid. Tahaks kuulda, et see, mida ma olen märganud, pole tervikpilt.
Ma olen üksik naine. Ma vastutan enda ja oma laste eest. Kõik, mis minu pere tegemistesse puutub on minu korraldada. Alates hommikul kohvi joomisest kuni tilkuva kraani vahetuseni. Ma pean hoolitsema, muretsema ja vastutama. Mul ei ole mitte kedagi, kelle õla najale kurtma minna või kellegi käest nõu või abi loota. Selles mõttes, et muidugi on mul inimesi, kes mind aitavad, kui ma küsin. Aga pole seda, et keegi mu eest asjad ära korraldab. Pole sellist, et ma tean, et pean autot tankima ja siis avastan, et seda on minu eest tehtud. Või pean koju vetsupaberit ostma ja avastan, et keegi on juba ostnud. Ma ei pea tingimata ise ostma, aga ma pean organiseerima, et keegi ostaks.
Ma ei kurda, see on normaalne tavaline elu.
Aga, millele ma mõelnud olen on see, et mu suhtes olevad sõbrannad räägivad 90% ulatuses täpselt sama juttu. Mõni üksik erand on, kes räägib sellest, kuidas abikaasa tegeleb kodus teatud asjade eest nii, et naine isegi ei tea, kuidas need asjad korraldatud saavad või siis kuulates minu juttu mainivad, et oi, kui nemad peaks üksi jääma, siis nad ei teaks kust autole rehve saada või üldse milliseid osta. Aga need ülejäänud elavad minu arusaamise järgi täpselt sama elu kui mina. Olgugi, et neil on kaaslane kõrval, siis vastutus, hool ja mure on ikkagi nende naiste õlul. Nemad muretsevad laste pärast, nemad hoolitsevad kodu eest ja nemad vastutavad, kui miski jääb tegemata või on halvasti tehtud, sest kallis abikaasa noomib, et aga miks sa mulle ei öelnud, et see asi on vaja ära teha.
Kui ma abielus olin, siis oli mul täpselt sama moodi. Ma ei muretsenud, hoolitsenud ja vastutanud mitte ainult enda ja laste eest vaid lisaks pidin muretsema ka mehe pärast. Loomulikult ta tegi asju, kui ma palusin. Aga ta ei ilmutanud initsiatiivi ega huvi. Olen seda öelnud varem ja ütlen seda ka edaspidi, et minu elu läks pärast lahutust tuhat korda lihtsamaks. Aga ma eeldasin alati, et mul oligi erijuhtum ja et muidu tähendab kooselu ka koostööd ja seda, et koos on elu lihtsam, mitte keerulisem. Sest kui koos on keerulisem, siis milleks?
Nüüd ma siis imestangi, et teistel näib see elu täpselt samasugune olevat. Mees ei ole abiks, mees on koormaks.
Ma ei räägi siin sellest, et mees on paha või halb või vägivaldne või mida iganes. Hea, rahulik, perehoidev ja truu mees võib olla. Kui naine ütleb, et teeme elutoas remonti, siis mees ütleb, et teeme, ja käib naisega koos ehituspoes, aitab seinavärvi autosse tassida ja pahteldab seinu, lihvib ning paigaldab liistud. Kui naine ütleb, et lapsele on vaja uus jope ja kindad osta, siis mees tuleb naisega poodi ja maksab lapse jope ja kinnaste eest. Kui naine ütleb, et ilmateade lubab öökülmasid, siis mees ütleb, et kui naine paneb rehvivahetuse aja, siis tema paneb selleks ajaks talverehvid pagasnikusse, et naine ei peaks neid keldrist tassima. Kui naine ütleb, et on läbipõlenud ja tahaks soojamaareisile, siis mees ütleb, et broneeri meile reis, paki mu kohver ja ma tulen kaasa.
Aga ma tahan kuulda, kui paljudel on teil selline mees, kes ütleb: "Tead, vaatasin, et meil elutoas on vaja seinu natuke lihvida ja võiks värvi ka värskendada, käisin K-Rautast läbi, tellisin värvid ja uued liistud ning teeks selle järgmisel nädalavahetusel ära. Sa saad äkki lastega spasse minna, siis ei pea seda remonditolmu sisse hingama." Või ütleb: "Poisil on vist uusi talveriideid vaja, on eelmistest juba välja kasvanud, kuidas oleks, kas käime laupäeval Ülemistes ja ostame mis vaja ning pärast käime koos perega veel kinos seda uut filmi vaatamas, või olid sul teised plaanid nädalavahetuseks?" Või teatab: "Sa võta homme minu auto, ma viin sinu oma rehvivahetusse, tangin, pesen ja lisan tuuleklaasivedelikku." Või lausub: "Kuule, ma siin üks õhtu sirvisin neid reisipakkumise ja leidsin hea pakkumise Itaaliasse, sa viimati mainisid, et suvel liiga palav seal, aga sügisel võiks minna. Kas broneerin ära ja teeme enne talve väikse hingetõmbepausi?" Või kas sellised mehed elavad ainult ulmekirjanduses?
Naise auto remont/rehvivahetus, toidupood/õhtusöök, teatri/kinopiletid, loomulikult vajalikud koduremonditööd (neid ei tee küll ise, sest meeskond olemas), just eile leidsin reisidiilidest sobiva hilissügispakkumise...
VastaKustutaTütre koolilõpu-kleiti käisime ka koos lapsega valimas - see tähendab et mina valisin ja tütar kiitis heaks:D
Mul on paar sõpra, kes ka samamoodi korraldavad:)
Muidugi on mul abikaasast märksa enam vaba aega, sest enam täie vaardiga ei tööta!
Nägin hiljuti üht klippi, milles öeldi, et headel meestel on õnnelikud naised, kõigil teistel on tugevad. Tundub, et sinu proua on vähestest õnnelikest. 😊
KustutaSelle klipi probleemiks tundub olevat see, et kaotab naise agentsuse. Justkui sõltub naise õnnelikkus mehest, mitte ei tule temast endast.
KustutaSelle kommentaari probleemiks tundub olevat see, et klipi ivast ei saadud aru.
KustutaMa olen kuulnud teooriat, mille järgi on suhe mehe jaoks eesmärk, aga naise jaoks protsess. Teisisõnu - kui mees on jõudnud suhteni, siis see tähendab tema jaoks mingisugust rahunemist ja mugavustsooni. Rahusadam, kus vaikselt vee peal õõtsuda. Naise jaoks olevat suhe aga midagi sellist, mis vajab pidevat kastmist ja hoolitsemist, et see kasvaks ja püsiks terve. See võib olla üks võimalik selgitus initsiatiivikuse koha pealt. Aga ma isiklikult usun, et enam määravad enam inimese isikuomadused, mitte sugu. Näiteks kipub suhtes võtma initsiatiivi see pool, kel on suurem kontrollivajadus.
VastaKustutaSellest kommentaarist järeldan, et koostöö ja partnerlussuhe mehe ja naise vahel, kes elavad koos on müüt, mitte reaalsus? Et ongi nii, et üks on eestvedaja ja teine järelelohiseja?
KustutaMa ise ei teeks sellist järeldust. Ma arvan, et ühe poole suurem initsiatiivikus ei tähenda tingimata, et puuduksid koostöö ja partnerlus. Suhteid võib rajada väga erinevatele alustele, peaasi, et osapooled on ise selle korraldusega rahul. Probleem tekib siis, kui üks pool või koguni mõlemad seda ei ole. Siis tuleks neist asjust omavahel ausalt ja avameelselt rääkida.
KustutaKas see on lihtsalt teooria või jagad oma kogemust? Sest ma postituses küsisin konkreetselt, et inimesed räägiks mulle sellest, kuidas neil on ja eriti just inimesed, kes tunnevad, et saavad oma partnerile loota ja tunnevad, et suhe muudab nende elu lihtsamaks, mitte keerulisemaks. Praegu nendest kommentaaridest ei loe ma küll välja ei ühte ega teist.
KustutaVastupidi, mõlemat. Üks ei välista ju teist. Ilmselt ei tule üllatusena, et avatud kommunikatsioon on eluterve suhte alus. Seda kui teooriat kuulutatakse tõesti igal pool. Aga ma olen ka seda praktikas kogenud, korduvalt. Ja siis see, et üks pool on initsiatiivikam kui teine. See on samuti isiklik kogemus. Nagu ma ütlesin - peaasi, et mõlemad rahul on. Suhe ei teki ju ainult sarnasuse pinnalt, ka üksteise täiendamine on hästi oluline. Sest muidu võikski ju üksi elada, aga koos on parem. Jah, see on mu oma kogemus. Näiteks meeldib mulle nõudepesu palju rohkem kui tolmuvõtmine, teisel jälle vastupidi. Näiteks meeldib mulle rohkem organiseerida reise ja ettevõtmisi, teine on rahul, kui saab igasugusest bürokraatiast lennupiletite ja asjadega võimalikult kaugel olla. Mu sõpradel on nii, et naise peal on auto eest hoolitsemine, aga mees tegeleb kõigi muude sõidukitega - jalgrattast purjepaadini :) Ei osanud seda kitsendust tähtsustada, et tuleb ainult isiklike kogemustega piirduda. Vabandan huligaanitsemise pärast :D
KustutaSelle postituse peale saan vaid nentida, et olen mõlemad abikaasad hästi valinud :)
VastaKustutaAga. See ei ole muidugi alati ja iga inimese puhul nii, aga nii mõnigi kord olen vaadanud, et naised suhte alguses märgivad mänguväljaku valesti maha. Hiljem on seda hirmus raske muuta.
Haha, just, armastus on mäng ja kaotab see, kes rohkem hoolib. 😀
KustutaKui mul olid mingid kooseluga püsisuhted, siis ma tundsin küll, et lisaks muule pean ka mehe eest hoolitsema.
VastaKustutaJa teisel juhul tegin seda veel halvasti ja pidev süütunne. Esimesel juhul oli see põhiasjaolu, miks lahkuminek hea mõttena tundus: vähemalt sellest koormast saan priiks.
Aga ilma kooseluta püsisuhted tähendasid ja tähendavad, et mehed teevad või tahavad teha valesid asju.
Mind tõesti ei koti võimalus väljas süüa ja et sa mu kinno viid, mul oleks palju rohkem rõõmu sellest, et sa tuled mulle külla ja teeme koos süüa ja kui sa pärast mu põrandad ära peseksid, ma oleks vaimustusest segi kaks aastat veel! Mul ei ole VAJA seda uut wc-potti, praegune ei ole kuidagi katki, ei leki, ei tee midagi halba, miks ma peaksin uut tahtma? Et ... sa saaksid tööd teha ja vanduda ja tujust ära minna?
Kui K ostis meile teleka, ma olin konkreetselt endast väljas ja nutsin öösel mitu tundi. Sest meil ei ole telekat vaja! Ma ÜTLESIN et ei! Ja minu soovidest üle joostes ikka tuuakse telekas, keegi ei armasta mind, kedagi ei huvita, mis ma ütlen ...
Ei, K on häid asju ka teinud. Pesi korra mu aknad ära. Imeline. Vahetas pritsiva kraani uue vastu. Pani koleda lambi asemel uue, mille ise ostis, ja köögis samamoodi. Samas need laminaadid, mis ta hankis, seisavad voodi ja kapi all ja ootavad, et ma ise hakkaks neid põrandaks panema. Kork augule, mis eelmise kasutaja nõudepesumasina jaoks haisuluku küljes on, ootab tema abi juba ilmatu kaua ja ma vist loobun ja ostan selle korgi ise - jube tüütu on, et vesi valgub nõusid pestes maha ja ma ei julge midagi ette võtta, sest K ju tahtis ise sellega tegeleda.
Temast on reaalset abi, aga ma ei saa tema peale loota. Vahel veab, vahel ei vea phmt.
Jep, sa kirjeldasid just minu abielu. Asju tehti poolikult ja alustati ning need jäid nädalateks ja kuudeks ripakile, kui ma lõpuks ise asja ära tegin, siis oli pahandus, et miks ma tahan ise mees olla. Ei tahtnud, aga kaua võib ehitusplatsil elada? Palju aastaid hiljem, kui juba lahutatud olime, siis mees tunnistas, et ta ei teinud neid asju meelega, sest teda ei huvitanud see, kuidas me elasime ja ta polnud huvitatud meie ühisesse tulevikku investeerimisest, ei rahaliselt ega ajaliselt. Ehk teisisõnu oli ta ennast suhtest juba ammu enne reaalselt lahutust välja registreerinud.
KustutaEsimese abieluga oli täpselt nii - kui ma ära lahutasin, läks mu elu 1000x kergemaks, kaks väikest last võtsin kaasa ja kolmanda, selle sajakilose, sain turjalt maha tõsta. Ja tema kolis oma emme juurde tagasi ja emme siis suunas ja organiseeris ja korraldas.
VastaKustutaTeisega on teistmoodi - on asju, mis on rohkem minu valdkond (koristus jms), aga on asju, mis on pigem tema teema. Ma ei pea küttepuude peale sekunditki mõtlema, ka suuremad ehitus- ja remonditööd on tema teema. Tapeedi vahetust koordineerin mina, välisseina soojustust ja voodrivahetust tema. Ja toidulaua eest hoolitseme ühiselt, oleneb sellest, kellel linna parasjagu asja juhtub olema ja toidupoodi jõuab.
Meil on nii, et osades asjades on initsiatiivikam üks, teistes teine (vastavalt oskustele/võimekusele/huvile v huvipuudusele antud valdkonnas. Nt auto ja suuremad koduasjad on enamjaolt mehe pärusmaa; toit, ravimid, väiksemad koduasjad peamiselt minu, aga saame kumbki vajadusel ka nö teise asjadega hakkama. Ainus erand mu jaoks on siiani taimed, neid ma pole ise kunagi ostnud😀 Ja mees ei ole kõige adekvaatsem hindama, millal lastega EMOsse minna🙂) Ja siis on asju, mida teeme vaheldumisi mõlemad (nt koristamine, reiside planeerimine, vaba aja veetmise otsuste tegemine jne.). Üldjoontes sujub meil hästi ja tunnen, et koos on lihtsam🥰
VastaKustutaNii armas 🥰
Kustutaminul on selline mees! lähen nädalavahetusel sõbrannaga matkale, tulen tagasi ja köögiakna raam on ära vahetatud (ma märkasin küll, et sealt kipub tuul läbi puhuma, aga ma ei teadnud, et sellist asja üldse saab teha nagu aknaraami vahetamine) ja sama hooga sein ka ära värvitud. kino- ja näituse- ja, ma ei tea, koerte võiduajamiste pileteid ostetakse (teater on küll pigem minu pärusmaa), reiside planeerimise initsiatiiv on tugev, igapäevased söögiostud ja -valmistamine (sh otsustamine, MIDA osta ja teha) käivad meil ka nii enamvähem 50/50. see kõik tundub mulle normaalne. ärahellitatud printsessina tunnen end kord aastas, kui ta tõesti viib ka minu tsikli koos enda omaga hooldusesse ja ülevaatusesse. sest no ausalt, kui ma sõidetud saan, peaksin saama ka mehaanikutega asjad aetud. aga kuna tagasi pean enamasti ise tooma (ja arve maksan ka ise), siis väga ei tunne süümekaid selle pärast ka :)
VastaKustutalapsi meil pole, sest rääkisime kohe alguses selle asja läbi ja mõlemad leidsime, et oleksime nendega tegelemisse valmis panustama ca 10% ulatuses, kindlasti mitte 50% ega ammugi mitte rohkem. ja no ei jooksnud need numbrid kokku :D
Nii tore lugeda, et on selliseid mehi olemas 🥰
KustutaMa tegelt osalt nõustun selle kontrolliteema olulisusega. Näiteks mu vanematel oli nii, et kui isa mingid asjad planeeris või ära otsustas, siis tuli suur pahandus, sest ema ei sallinud kui ilma temata midagi otsustati. Siis oli mul kunagi sõbranna, kes rääkis, kuidas ta hommikuti lastekarja kõrvalt iseennast meikida üritab, samal ajal saja asjaga tegeledes, sel ajal kui mees suitsu tehes auto juures ootab, et millal naine ja lapsed lõpuks välja tulevad. Ja kui ma siis küsisin, et oot - miks mees sind ometi aidata ei võiks, siis sõbranna teatas, et sellist mömmi, kes lastega aitab, tema küll meheks pidada ei suudaks. Kusjuures täpselt niimoodi ütleski, ei dramatiseeri üle. Mul endal on õnneks normaalne mees, aga ma olen pidanud ka iseendale ütlema, et rahu, ei pea kõike enda õlule võtma, see on kuidagi veres, et ise teen ja otsustan.
VastaKustutaVot-vott, mul täpselt sama! Minu ema ka see, kes kõike otsustab, sest tal on väga kindel nägemus, kuidas asjad peavad olema. Kui ei ole kompromissivalmidust, siis see paindlikum pool suhtes lööb lihtsalt käega, sest nii tekib vähem hõõrumist ja on mõnusam koos eksisteerida. Kodurahu huvides, nagu öeldakse :D
KustutaAga kas selle sõbranna mees tegi siis kodus muid asju, mis ei puutunud lastesse? Tegeleski näiteks auto või koduga. Sest see auto + lapsed + mees situatsiooni kirjeldus tuletas mulle meelde, et meil oli reeglina nii, et olime lastega ammu juba autos ja ootasime, kui mees tuleb. Mees ei tegelenud ka laste valmis sättimisega, pidi ainult ise pesus käima ja riidesse panema. Hiljuti meenus mulle ka see, et kui me perega mõnel üritusel käisime, siis istus mees kusagil nurgas ja ei liigutanud ennast, mis tähendas, et ma pidin nii lastele kui meehele taldrikud ette viima, tihti lausa nii, et viisin mitu tiiru toitu enne kui kõigil kõhud täis said ja sain endale ka taldriku tuua ja maha istuda. See oli tohutult piinlik minu jaoks, sest peol jäi teistele mulje, et ma käin muudkui endale toitu ette toomas, kuna teised mehed said ise endale taldrikud tuua. Tõsi, mehele ei meeldinudki üritustel käia, ta oleks pigem kodus istunud ja sellepärast ta niimoodi käituski - karistas mind selle eest, et ma olin sundinud teda kaasa tulema.
KustutaJah, "meesteasju" tegi tolle sõbranna mees küll. Seoses toiduga meenus ka selle sõbrannaga seoses, kuidas ta kodunt ära minnes rääkis mehele, kust süüa saab ja siis tagasi tulles avastas, et mees oli võileiva tegemise asemel hauganud singikäntsu ja leiba peale järanud :) No et oligi selline väga mehelik mees ja väga naiselik naine kombo ja neile sobis. Teisalt enamik asju mu jaoks ei ole kindlalt naiste- või meestetööd ja ega näiteks koduremont ei ole päris nii igapäevane tegevus (enamasti) kui laste eest hoolitsemine.
KustutaVähemalt oli rollijaotus :D
KustutaMu mees on võtnud majapidamise käigushoidmise valdavalt enda peale - tellib kütte, kütab ahju, enamasti kütab ka (puuküttega) boilerit, isegi kui sooja vett on vaja mul, mitte tal; viib taara ära, viib klaasi konteinerisse, suhtleb prügifirmaga (tema teab, millal pakendikott tuleb värava juurde viia, mina ei tea), peseb aknaid (mitte tihti, aga vahel ikkagi, erinevalt minust). Remondiasjadest ma ei räägigi, ma hoian sellest tavaliselt eemale, v.a kui ma tahan otsustada, mis värvi tapeet osta.
VastaKustutaNeist osa asju on sellised, mille ma üksi edades peaks ilmselt suure surmaga ära tegema (prügimajandus ja vahetevahel ka ahjukütmine, kuigi mina laseks enne kütmist temperatuuri ilmselt kuhugi 15 peale kukkuda ja paneks lihtsalt rohkem riideid selga) ja osa ilmselt jätakski tegemata (nt akenede pesemine on asi, millest ma pole kindel, kas ma iial hakkaks ise selle järele vajadust tundma).
Söögimajandusega on nii, et minul tuleb loomingulisemaid ideid ja kui mul on jaksu, siis suudan ka järge pidada, mis külmkapis ärategemist vajab. A. tugev külg on jälle võime meeles pidada, et iga päev võiks mingi taldrikust söögiriistadega söömise söök olla, ja sellest juba enne kõhu tühjaksminekut mõelda. Ma arvan, et mina piirduks mõnel ükskõiksemal päeval võileibadega, sest mul ei tule alati söök meelde, ennegu kõht karjub.
Mõne remondiasjaga peab A. mind tugevasti masseerima, et ma nõus oleks, sest mu loomulik kalduvus on laissez-faire ja ma ei näe üldse vajadust midagi muuta, kui mingi lahendus mind otse ei häiri. A. tahab, et asjad sujuks võimalikult täiuslikult ("feng shui on see, et energia, tähendab, mina saaks vabalt liikuda") ja nii veenis ta mind, et ma lubaks ühe meie majapidamise kahest puupliidist välja lammutada, et kööki ruumi juurde saada (me ei olnud seda köögi puupliiti oma kümme aastat kasutanud). Pärast minupoolset ulgumist ja hammastekiristamist jäin ma lõpuks nõusse, sest tglt tahtsin ma ruumi juurde ka ise. Leppisime siis kokku, et ta teeb selle ära, kui mina parajasti Pärnus suvitan.
Üldjoontes tundub, et meil on soorollid nagu vahetuses - minul on suurem sissetulek, tema tegeleb rohkem majapidamisega, selle vahega, et ta tegeleb ikkagi ka nn traditsiooniliste meestetöödega. Võiks siis öelda nii, et tema loomuses on mõelda praktilistele majapidamise asjadele, mina hõljun kuskil... oma ajudes ja see ajudes hõljumine toob millegipärast rohkem raha sisse.
pmst see lugu, millest ma blogisin, iseloomustab meie majapidamist väga hästi:
Kustutahttps://notsumaja.wordpress.com/2014/09/14/vinjett/
Ma vist teen veidi rohkem, aga see mind ei sega. Täna just võtsin teatripiletid ja mõtlesin, et ikka vist mina jah. Aga sellel on ka mitmeid praktilisi põhjuseid - mina skrollin rohkem internetis, näe, etendus, läheks vaatama. Võtan piletid ära. Vaata, äge näitus, lähme? Kõike, mis reisidesse puutub teen samuti mina, sest ma olen lihtsalt igast normaalsest inimesest rohkem ringi liikunud, ma olen nagu mobiilne reisibüroo. Samas mees teeb peaaegu alati süüa. Ja kui saabus uus mööblitükk oli see kokkupandud veel enne, kui proua voodistki tõusta jõudis. Ja toob alati kohvi voodisse. Nii et enam-vähem vist võrdselt - vähemalt mulle ei tundu, et ma kuidagi kannataksin. Ja paraku on mul suurem sissetulek, seega mõnikord lihtsalt pean mina otsustama. Kusjuures me ei ela 100% koos. Ütleme 50/60 kooselu kasuks. Notsu pliidiväljalõhkumine meenutab mulle puu mahavõtmist Pärnu aias. Poeg oli aasta aega toonud praktilisi sakslaslikke põhjendusi, miks see puu tuleb maha võtta. Mina ajasin vastu nagu jonnakas laps, et "ma ei taha kedagi tappa". Kuigi sain ju aru ja arborist ka ütles, et seest surnud ... lõpuks leppisime kokku, et tema teeb ja ajab kõik asjad, mina ei pea midagi tegema, olgu siis. Nii läks. Oli kergem.
VastaKustutaah, vat teatri ja kinoga ja üldse puhkusega on meil enamasti ka nii, et mina valin ja tahan ja küsin, kas tahad ka? kui suurem otsustamistöö on juba tehtud.
Kustutaaga eks see meelelahutus ole kah osa sellest mõttemaailmas hõljumisest, mis on meie peres minu valdkond.
Kontrollivajadusel võib asjas oma osa olla küll. Aga see võib olla nii üht- kui ka teistpidi. Ma oma esimeses abielus ei tundnud, et ma oleksin hirmsasti tahtnud ise otsustada ja kontrollida ja vastutada. See koorem lihtsalt pandi minu õlgadele, sest nii oli ju mugavam. Samas jäi temale õigus vinguda, kui miski ei olnud nii, nagu temale oleks meeldinud. Nii et tema kontrollis, aga vastutuse (ja süütunde) jättis sealjuures minu kanda. Katarina lugu sellest, kuidas ta külas mehele süüa ette kandis, on ka sedasorti kontrolli-lugu. Mees kontrollis naist, sundides teda ennast ümmardama.
VastaKustutaMu praegune abikaasa loomuses on ka päris palju kontrollivajadust, aga ta lahendab selle ära küttepuude ja muu majandamisega tegeledes, mitte ei kontrolli mind. Suuremaid otsuseid teeme koos, reisimarsruute otsustame koos (kuigi enamasti on tema initsiaator), süüagi teeme tihtipeale koos. Minu elu on praegu kindlasti kergem, kui see üksi elades oleks. Ja tuhat korda kergem võrreldes esimese abieluga.
Tead, ma esimese hooga mõtlesin, et mul on ju selline mees, kelle eest tuleb hoolitseda, st mitte asju eest ära teha :) ega orjana teenindada. Lisaks taipasin, et tema teab, et minu eest tuleb ka hoolitseda, ehk siis me mõlemad teame, mis on meie armastuse keeled. Meil on need kusjuures veidi erinevad. Ja kindlasti olen mina domineeriv mutt, ehk siis sageli tahan ise otsustada, aga mitte alati ja et oleks üldse võimalik aru saada, kui ma ei taha otsustada, siis tuleb mul seda konkreetselt öelda. Mis muideks ei olegi alati nii lihtne, sest no miks mees ei võiks kohe kõike mu pilgust välja lugeda, eks ole :D
VastaKustutaSelelst olen mina ka alati puudust tundnud - loe mu mõtteid ometi, saadgi teada, kuidas peaks olema.
KustutaMul on selline mees, kes teeb ja rakendab muudkui ise ja ehitab ja ostab köögitehnikat ja vidinaid ja vahel ma pean teda tagasi hoidma, sest mul on tunne, et ähk ei ole vaja, aga lõpuks selgub, et ikka on vaja ja siis ta jälle teeb ja rakendab.
VastaKustutaAga - aga! Oma asju ajan ma ikka ise! Kui mulle tuleb minu auto kohta meilile teade, et ülevaatus on läbi saamas, siis ma lähen ülevaatusele. Kui mulle hakkab tunduma, et võiks rehvid vahetada, siis ma lihtsalt palun, et mees tõstaks rehvid peale, korraldan ikka ise. Temal on oma auto ja minul oma ja ma tunneks ennast ebamugavalt, kui ta ennast liiga palju minu asjadesse segaks. Muidugi, ta võib mulle meelde tuletada: "Kuule, ma käisin rehvivahetuses, kas sul poleks ka aeg?" sest elame ju sama kohas ja tingimused on samad. Ent see on ikka minu korraldada. Oleks ju vähe imelik ka, kui tema paneks mulle rehvivahetuse aja, kui mul on vaja see oma hektilisse kalendrisse sobitada? Nojaa, kui ma uue auto ostsin, siis ta muidugi toppis kiirelt nina kapotikaane alla ja kontrollis vedelikke ja andis mulle pagasivõrgu, sest need on pisiasjad, millele mina ei viitsi mõelda. Ja enne ostu me sirvisime koos kuulutusi muidugi, aga proovisõite käisin tegemas ja lõpuks ostu korraldasin ikka mina, sest minu autolaen ja minu käigud ja minu tagumik istub juhitoolil ja nii edasi.
Kus on nõks - esiteks, ma kohtusin temaga siis, kui kumbki enam lapsi ei tahtnud. Teiseks, kokku kolisime alles siis, kui mu noorem laps oli juba suur, meil oli tutvumiseks üle 10 a aega. Kolmandaks, maja on tema oma ja kuigi ta alguses üritas suruda mind sinna "naine teeb majast kodu" lahtrisse, siis ma kordasin järeleandmatu leebusega, et sinu maja, sina otsustad, kas sa tahad värvida või mitte ja mis värvi.
Mõtetelugeja pole ükski mees ja kui mõni üritabki, siis see on tüütu, tra küll, ära oleta, vaid KÜSI! Eelistan alati mõistlikke läbirääkimisi eeldamiste kadalipule.
Eelnevalt on mul olnud kaks meest, kes kodumajapidamises pärast kurameerimisperioodi näppu külge ei pannudki ja lõpuks enam kodus väga ei olnud ka, nii et see kahe kelgu korraga vedamine on mulle rohkem kui tuttav, aga kui minu kelgu peal olid lapsed ja kodu, siis eksi kelgu peal olid lisaks muule huvitavale tema võlad, mis muudkui kasvasid. Nii et jah, see tunne, et pärast lahutust/lahkuminekut läks elu palju lihtsamaks, tundub olevat kuidagi tavaline asi. Aga head mehed on ka olemas!
Kustuta