Ikka ülekantud tähenduses. Ei ole veel elukutset vahetamas.
Et siis käisin potentsiaalse uue töökoha teises vestlusvoorus. Seal, kus juba asjaosalised ka kohal olid. Olid nemad ja olin mina. Kolm meest ja Barbie. Ainult, et Barbie on brünett. Ja juba paar aastat kusagil voodi all tolmurullide vahel vedelenud. Igatahes, ma olin vist üks vanemaid intervjueeritavaid. Mõtlen, et ma vist olengi selleks tööks juba veits kulunud. Aga vähemalt kogemusega, eks ole.
Ma olen alati mõelnud, et töövestlus on väga sarnane kohtingul käimisega. Paned oma paremad riided selga, kammid juuksed ära, lõhnastad end, värvid huuled ja naeratad terve vestluse käigus elu eest. Kui kuuldu sind ka šokeerib, siis teed nägu, nagu see oleks maailma kõige normaalsem asi. Vastad küsimustele täislausetega. Räägid enda positiivsetest kogemustest eelmistes töökohtades (suhetes) ja jätad kõik lahkumise põhjused esialgu enda teada. Küll endist tööandjat (poiss/tüdruksõpra) jõuab taga bitšida siis, kui katseaeg on edukalt läbitud. Sest me müüme ennast. Vahet pole, kas võimalikule elukaaslasele või tööandjale. Ja me müüme mitte oma oskusi ja andeid, vaid muljet endast.
Kui me müüks oma oskusi ning võimeid, siis ei peaks keegi töövestlustel käima. Täidad ankeedi ära ja selle alusel otsustatakse, kas sa oled sobilik kandidaat või mitte. Aga oskused on ainult üks, ning ma pean lisama, et enamasti küllaltki tühine osa paketist. Oskused saab omandada. Loomulikult on olemas ameteid, kus sul peavad oskused olema. Näiteks keevitaja. Siin tõesti ei piisa säravast silmast ning lahedast jutust. Või tarkvara arendaja. Sa võid olla väga vinge sell, aga kui sa ikka koodi kirjutada ei oska, siis jääb jutt lühikeseks. Sageli pakuvad tööandjad väljaõpet koha peal. Sest töö iseloom võib olla niivõrd spetsiifiline, et seda kusagil koolipingis tiksudes selgeks ei saagi.
Niisiis peaasjalikult on sul vaja müüa ennast. Oma positiivset ellusuhtumist, õppimistahet, ambitsioonikust, pealehakkamist ning stressitaluvust. Samu iseloomuomadusi otsib ka suur osa elukaaslase jahil olevaid isikuid. Sa võid ju rääkida sellest, kui hästi sa oskad triiksärgi varrukaid triikida, hapukurke hapendada ja tuludeklaratsiooni täita, aga kui sa selle juures oled mossitav ja tühja silmavaatega, siis ilmselt hakkab su kaaslasel igav ja ta pilk libiseb tahtmatult baarileti ääres kõõluvale siredasäärelise rõõmurulli peale. Kaine mõistus ütleb küll, et tal pole ilmselt kõiki eelmainitud oskusi, aga temaga on kahtlemata lõbusam vihmast tilkuvana, võõras linnas kahtlasevõitu pitsaurkast sebitud pitsalõiku jagada ja sooja õlut peale rüübata. Pole tähtis mida sa teed, oluline on kellega. Ja nii ka äris.
Või kas ma romantiseerin üle? Olen ma uunikum, kes just nii oma töökohad on saanud? Ja küsimus: kui ma töövestlustel olen küllalt hea ja saan oodatud tulemuse, siis miks ei saa sedasama öelda minu kohtingute kohta?
Olukord on hetkel see, et ootan tagasisidet uue potentsiaalse tööandja poolt. Samas kuulsin, et mind ei taheta praegusest kohast kohe üldse lahti lasta. Ja ma ei teagi kuidas tunda. Kas oleks parem jääda siia, kus olen ja püüda veel areneda, muutuda paremaks? Või astuda samm edasi tundmatusse, lootuses, et see pakub rohkem väljakutseid? Mässaja minus ütleb, et mugavustsoonis ei saagi midagi vinget juhtuda. Alalhoidja targutab vastu, et ära tõmble, milleks sulle see kõik, tööta stabiilsuse nimel ja ole tänulik selle eest, mis sul on.
Mida teie teeksite?
Et siis käisin potentsiaalse uue töökoha teises vestlusvoorus. Seal, kus juba asjaosalised ka kohal olid. Olid nemad ja olin mina. Kolm meest ja Barbie. Ainult, et Barbie on brünett. Ja juba paar aastat kusagil voodi all tolmurullide vahel vedelenud. Igatahes, ma olin vist üks vanemaid intervjueeritavaid. Mõtlen, et ma vist olengi selleks tööks juba veits kulunud. Aga vähemalt kogemusega, eks ole.
Ma olen alati mõelnud, et töövestlus on väga sarnane kohtingul käimisega. Paned oma paremad riided selga, kammid juuksed ära, lõhnastad end, värvid huuled ja naeratad terve vestluse käigus elu eest. Kui kuuldu sind ka šokeerib, siis teed nägu, nagu see oleks maailma kõige normaalsem asi. Vastad küsimustele täislausetega. Räägid enda positiivsetest kogemustest eelmistes töökohtades (suhetes) ja jätad kõik lahkumise põhjused esialgu enda teada. Küll endist tööandjat (poiss/tüdruksõpra) jõuab taga bitšida siis, kui katseaeg on edukalt läbitud. Sest me müüme ennast. Vahet pole, kas võimalikule elukaaslasele või tööandjale. Ja me müüme mitte oma oskusi ja andeid, vaid muljet endast.
 |
| Karjääriredel. |
Kui me müüks oma oskusi ning võimeid, siis ei peaks keegi töövestlustel käima. Täidad ankeedi ära ja selle alusel otsustatakse, kas sa oled sobilik kandidaat või mitte. Aga oskused on ainult üks, ning ma pean lisama, et enamasti küllaltki tühine osa paketist. Oskused saab omandada. Loomulikult on olemas ameteid, kus sul peavad oskused olema. Näiteks keevitaja. Siin tõesti ei piisa säravast silmast ning lahedast jutust. Või tarkvara arendaja. Sa võid olla väga vinge sell, aga kui sa ikka koodi kirjutada ei oska, siis jääb jutt lühikeseks. Sageli pakuvad tööandjad väljaõpet koha peal. Sest töö iseloom võib olla niivõrd spetsiifiline, et seda kusagil koolipingis tiksudes selgeks ei saagi.
Niisiis peaasjalikult on sul vaja müüa ennast. Oma positiivset ellusuhtumist, õppimistahet, ambitsioonikust, pealehakkamist ning stressitaluvust. Samu iseloomuomadusi otsib ka suur osa elukaaslase jahil olevaid isikuid. Sa võid ju rääkida sellest, kui hästi sa oskad triiksärgi varrukaid triikida, hapukurke hapendada ja tuludeklaratsiooni täita, aga kui sa selle juures oled mossitav ja tühja silmavaatega, siis ilmselt hakkab su kaaslasel igav ja ta pilk libiseb tahtmatult baarileti ääres kõõluvale siredasäärelise rõõmurulli peale. Kaine mõistus ütleb küll, et tal pole ilmselt kõiki eelmainitud oskusi, aga temaga on kahtlemata lõbusam vihmast tilkuvana, võõras linnas kahtlasevõitu pitsaurkast sebitud pitsalõiku jagada ja sooja õlut peale rüübata. Pole tähtis mida sa teed, oluline on kellega. Ja nii ka äris.
Või kas ma romantiseerin üle? Olen ma uunikum, kes just nii oma töökohad on saanud? Ja küsimus: kui ma töövestlustel olen küllalt hea ja saan oodatud tulemuse, siis miks ei saa sedasama öelda minu kohtingute kohta?
 |
| Kas minna edasi või tulla tagasi? |
Olukord on hetkel see, et ootan tagasisidet uue potentsiaalse tööandja poolt. Samas kuulsin, et mind ei taheta praegusest kohast kohe üldse lahti lasta. Ja ma ei teagi kuidas tunda. Kas oleks parem jääda siia, kus olen ja püüda veel areneda, muutuda paremaks? Või astuda samm edasi tundmatusse, lootuses, et see pakub rohkem väljakutseid? Mässaja minus ütleb, et mugavustsoonis ei saagi midagi vinget juhtuda. Alalhoidja targutab vastu, et ära tõmble, milleks sulle see kõik, tööta stabiilsuse nimel ja ole tänulik selle eest, mis sul on.
Mida teie teeksite?
Kommentaarid
Postita kommentaar