Ma armastan teatrit. Palju rohkem, kui kino. Ometi ei pea just Miss Marple olema, taipamaks, et teatris ma väga tihti ei käi. Tegelikult väga harva. Piinlikult harva. Niisiis vastuolu? Püüan ennast kultuursemaks luisata, kui ma tegelikult olen? Seda nagunii.
Ema istutas minusse armastuse teatri vastu. Käisime temaga väga palju etendusi vaatamas. Mõnda isegi rohkem kui korra. Hiljem juhatas juhus mu teatrikallakuga klassi. Mis oli muidugi veider, sest mul on raskekujuline esinemishirm. Ma olen ainult siin arvutiklaviatuuri taga härga täis. Aga muidu tekitab juba sõnumitele vastamine väiksese paanikahoo. Liialdamata. Telefonikõnede tegemine on suureks väljakutseks. Aga noh, läks nii.
Teatriklassis me väga palju teatrit ei teinud. Õppisime etlema ja ennast väljendama. Hingamist õppisime. Aga mis kõige vingem - me saime väga palju teatris käia. Käisime peaproovides, lavaproovides, esietendustel ja muidu loomulikult ka. Kui soov oli minna, tuli õpetajatelt paluda ja tavaliselt polnud probleemi ka väljamüüdud etendustele paar tasuta kohta saada. Vist mõned korrad pidi veidi ka maksma, aga see oli selline sümboolne kopikas.
Siis ma abiellusin ja kümme aastat teatris ei käinud. Ei hakka siin kive pilduma, see oleks nõme. Ju mul polnud lihtsalt pealehakkamist ja ettekäänded olid kerged tulema. Viimaste aastate jooksul olen vaikselt uuesti käima hakanud. Teatris siis. Ja ma ei tea, kas on pikk paus nii mõjunud, või on teater ajas muutunud, aga ma ei naudi seda enam nii nagu varem.
Olen sattunud igasuguste jantide otsa ja inimeste otsa, kes sülitavad teatrikultuurile sellega, et minnakse, minu jaoks pühale üritusele, suvakates väljaveninud kootud kleitides, teksadest rääkimata. Jah, viga on minus, et ma ennast sellest üldse häirida lasen. Aga vot, lasen. Tean, et peaksin sellest üle olema ja ikkagi käima teatris, küll siis ka tunded muutuvad.
Tegelikult ajendas mind seda postitust kirjutama hoopis see, et nägin Facebookis klippi Comedy Estonia esitusest ja see oli lihtsalt nii rõlge. See polnud üldse naljakas. See oli rõve ja labane. Ei kujuta ette, et suudaksin saali jääda, kui reaalselt publiku hulgas oleksin. See sõnnik, mida esineja lavalt saali poole paiskas võttis kõrvadest vere välja. Tõenäoliselt on meelevaldne võrrelda standup comedyt lavastusega, aga ma mõtlen, et kui nii paljud sellist asja naudivad, siis järelikult on viga minus. Et mina ei mõista kunsti. Sest meeldib või mitte, aga kunsti vorm on ju seegi. Ja kui selline kunst on minu jaoks reovesi, siis kuidas ma julgen osta pileti ja minna teatrisse? Telekast saan ma kanalit vahetada ja you tubist video välja lülitada, aga teatrist nii lihtsalt püsti ei tõuse ja välja ei kõnni.
Ja nii ma hiilingi seal turvalises tsoonis, käin paar korda aastas vaatamas vanu häid tükke, tuttavate näitlejate esitatud, tuttavas keskkonnas. Kardan pettuda. Ei teagi kuidas seda ravida?
Ema istutas minusse armastuse teatri vastu. Käisime temaga väga palju etendusi vaatamas. Mõnda isegi rohkem kui korra. Hiljem juhatas juhus mu teatrikallakuga klassi. Mis oli muidugi veider, sest mul on raskekujuline esinemishirm. Ma olen ainult siin arvutiklaviatuuri taga härga täis. Aga muidu tekitab juba sõnumitele vastamine väiksese paanikahoo. Liialdamata. Telefonikõnede tegemine on suureks väljakutseks. Aga noh, läks nii.
Teatriklassis me väga palju teatrit ei teinud. Õppisime etlema ja ennast väljendama. Hingamist õppisime. Aga mis kõige vingem - me saime väga palju teatris käia. Käisime peaproovides, lavaproovides, esietendustel ja muidu loomulikult ka. Kui soov oli minna, tuli õpetajatelt paluda ja tavaliselt polnud probleemi ka väljamüüdud etendustele paar tasuta kohta saada. Vist mõned korrad pidi veidi ka maksma, aga see oli selline sümboolne kopikas.
 |
| Pildistas Tatjana Siipan |
Siis ma abiellusin ja kümme aastat teatris ei käinud. Ei hakka siin kive pilduma, see oleks nõme. Ju mul polnud lihtsalt pealehakkamist ja ettekäänded olid kerged tulema. Viimaste aastate jooksul olen vaikselt uuesti käima hakanud. Teatris siis. Ja ma ei tea, kas on pikk paus nii mõjunud, või on teater ajas muutunud, aga ma ei naudi seda enam nii nagu varem.
Olen sattunud igasuguste jantide otsa ja inimeste otsa, kes sülitavad teatrikultuurile sellega, et minnakse, minu jaoks pühale üritusele, suvakates väljaveninud kootud kleitides, teksadest rääkimata. Jah, viga on minus, et ma ennast sellest üldse häirida lasen. Aga vot, lasen. Tean, et peaksin sellest üle olema ja ikkagi käima teatris, küll siis ka tunded muutuvad.
Tegelikult ajendas mind seda postitust kirjutama hoopis see, et nägin Facebookis klippi Comedy Estonia esitusest ja see oli lihtsalt nii rõlge. See polnud üldse naljakas. See oli rõve ja labane. Ei kujuta ette, et suudaksin saali jääda, kui reaalselt publiku hulgas oleksin. See sõnnik, mida esineja lavalt saali poole paiskas võttis kõrvadest vere välja. Tõenäoliselt on meelevaldne võrrelda standup comedyt lavastusega, aga ma mõtlen, et kui nii paljud sellist asja naudivad, siis järelikult on viga minus. Et mina ei mõista kunsti. Sest meeldib või mitte, aga kunsti vorm on ju seegi. Ja kui selline kunst on minu jaoks reovesi, siis kuidas ma julgen osta pileti ja minna teatrisse? Telekast saan ma kanalit vahetada ja you tubist video välja lülitada, aga teatrist nii lihtsalt püsti ei tõuse ja välja ei kõnni.
Ja nii ma hiilingi seal turvalises tsoonis, käin paar korda aastas vaatamas vanu häid tükke, tuttavate näitlejate esitatud, tuttavas keskkonnas. Kardan pettuda. Ei teagi kuidas seda ravida?
Kommentaarid
Postita kommentaar