Kõige julmem lause, mida öelda vallalisele naisele on: "Sa olen nii ilus ja tore, miks sa endale kuidagi meest juba ei leia?" Isegi kui sa ütled, et sa ei soovigi meest, siis hakatakse ikkagi sõjaplaani pidama, kuidas sa võiksid mõne pahaaimamatu isase hoovi lohistada. Sest kui naisel meest ei ole, siis on see justkui mingi puue, mida häbeneda ja millest esimesel võimalusel lahti saada.
Ma olen nii kaua juba omapäi olnud, et ma ilmselt ei oskakski enam mehega kokku elada. Ja ma ei ütle seda enda lohutuseks. Päris siiralt. Jah, on hetki, kus ma avastan, et tahaks kellelegi helistada, või vähemalt sõnumgi saata. Suhelda. Teada, et kusagil on mees, kelle süda hakkab sinu peale mõeldes kiiremini lööma. Füüsilise kontakti järele on ka igatsus. Et keegi võtaks ümbert kinni ja hoiaks. Sellest täiesti piisaks. Rohkem nagu ei tahakski.
Ja siin ongi probleem. Et rohkem ei taha. Ei taha iga päev kellegi kõrval ärgata. Ei taha hommikul oma kohvi teisega jagada. Oodata kannatamatult vetsuukse taga, et saaks hambaid pesta ja kulme kitkuda. Ei taha kuulda etteheiteid, et sokid on triikimata ja autovõtmed kadunud. Ei taha sõbrannaga plaane tehes mõelda, et ei tea kas partner ikka lubab. Ei taha loobuda küpsetatud kalast, sest teist ajab selle lõhn öökima. Ei taha kakelda telekapuldi või raadiokanali pärast. Ei taha tunda süümepiinu, kui mitu korda nädalas õhtuti trenni kaon või eelistan suhtlemise asemel raamatut lugeda. Ei taha, et mingi võõras mees hakkab mu lapsi korrale kutsuma. Ei taha valida oma laste ja mehe vahel, kui arvamused peaksid lahknema. Ei taha küsida luba, kui tekib soov osta tarbetu nipsasi. Ei taha kuulda seda, kuidas tema pere on parem ja peaksime nendega rohkem aega koos veetma, mitte minu sugulastega. Ei taha kuulda õhtuti norskamist, mis mind uinuda ei lase ega jagada tekki. Ei taha unise peaga vetsu joostes ja potile maandudes ennast segaseks ehmatada, kui kaaslane on unustanud prilllaua alla lasta.
Jah, kooselus on enamatki, kui see mida kirjeldan. On meeldivaid asju ka. Kindlasti on. Mäletan, et on. Aga ma nüüd ei tea, kas ma olen nii kaua üksi olles õppinud hindama oma vabadust rohkem ja põlgama partnerlust, et need meeldivad asjad ei kaalu enam negatiivseid hetki üles.
Nii, et kui mu ema soovitas mul konkreetselt välja mõelda, et millist meest ma endale soovin ja sellele keskenduda, siis oli minu vastus väga selge. Ma ei taha tegelikult meest. Sellepärast ma nad endale nii naeruväärselt fantastiliseks välja mõtlen.
*Pildistas Tatjana Siipan
 |
| Ootan siin oma printsi |
Ma olen nii kaua juba omapäi olnud, et ma ilmselt ei oskakski enam mehega kokku elada. Ja ma ei ütle seda enda lohutuseks. Päris siiralt. Jah, on hetki, kus ma avastan, et tahaks kellelegi helistada, või vähemalt sõnumgi saata. Suhelda. Teada, et kusagil on mees, kelle süda hakkab sinu peale mõeldes kiiremini lööma. Füüsilise kontakti järele on ka igatsus. Et keegi võtaks ümbert kinni ja hoiaks. Sellest täiesti piisaks. Rohkem nagu ei tahakski.
Ja siin ongi probleem. Et rohkem ei taha. Ei taha iga päev kellegi kõrval ärgata. Ei taha hommikul oma kohvi teisega jagada. Oodata kannatamatult vetsuukse taga, et saaks hambaid pesta ja kulme kitkuda. Ei taha kuulda etteheiteid, et sokid on triikimata ja autovõtmed kadunud. Ei taha sõbrannaga plaane tehes mõelda, et ei tea kas partner ikka lubab. Ei taha loobuda küpsetatud kalast, sest teist ajab selle lõhn öökima. Ei taha kakelda telekapuldi või raadiokanali pärast. Ei taha tunda süümepiinu, kui mitu korda nädalas õhtuti trenni kaon või eelistan suhtlemise asemel raamatut lugeda. Ei taha, et mingi võõras mees hakkab mu lapsi korrale kutsuma. Ei taha valida oma laste ja mehe vahel, kui arvamused peaksid lahknema. Ei taha küsida luba, kui tekib soov osta tarbetu nipsasi. Ei taha kuulda seda, kuidas tema pere on parem ja peaksime nendega rohkem aega koos veetma, mitte minu sugulastega. Ei taha kuulda õhtuti norskamist, mis mind uinuda ei lase ega jagada tekki. Ei taha unise peaga vetsu joostes ja potile maandudes ennast segaseks ehmatada, kui kaaslane on unustanud prilllaua alla lasta.
Jah, kooselus on enamatki, kui see mida kirjeldan. On meeldivaid asju ka. Kindlasti on. Mäletan, et on. Aga ma nüüd ei tea, kas ma olen nii kaua üksi olles õppinud hindama oma vabadust rohkem ja põlgama partnerlust, et need meeldivad asjad ei kaalu enam negatiivseid hetki üles.
Nii, et kui mu ema soovitas mul konkreetselt välja mõelda, et millist meest ma endale soovin ja sellele keskenduda, siis oli minu vastus väga selge. Ma ei taha tegelikult meest. Sellepärast ma nad endale nii naeruväärselt fantastiliseks välja mõtlen.
*Pildistas Tatjana Siipan
Kommentaarid
Postita kommentaar