Otsustasime sõbrannaga, et hakkame kultuurseteks. Lähme teatrisse. Tema saadab mulle lingi etlemisele: "Mida mehed tegelikult tahavad?". Ei, ei, ei! See pole kultuur. Lugesin arvustust ja sain aru, et minu sisetunne ei valetanud. See Jesper Parve on ennegi kirjutanud sellest, kuidas naistelt ootavad mehed ainult kolme asja: võileiba ja vaikust. Kolmanda võite ise ära aimata. Või kui kohutavalt huvitab, siis googeldage.
Jesper Parvet hakkasin ma lugema, sest tal on ülilahe habe. Ärge mõistke hukka. Lugesin tema blogi ja lugesin tema raamatut. Seda "Mees - otse ja ausalt". Kurbusega tuli tõdeda, et vahel on habe ilusam, kui see, mis peitub selle taga. Ma ei tea, kas ta on ise mingites kompleksides või üle elanud mõne trauma, aga nii katkist juttu pole ma juba ammu ühe endast lugupidava mehe suust kuulnud. Klišeed, ajavad taga teisi klišeesid. Arvestades, et mees on minu vanusekaaslane, siis võiks sealt pisut täiskasvanulikumat juttu tulla küll juba. Aga kahjuks kumab tema tekstidest läbi hirm naiste ees ja et seda mitte väga välja näidata, nimetab ta endale arusaamatuid nähtusi "naiseliku väe ilminguteks". Ja tingimata "ürgseks naiselikuks väeks". Võeh!
Mis teeb asja kurvaks on see, et seda oma katkist tõde kuulutab ta püha veendumusega kõigile, kes vähegi kuulata viitsivad. Ja kuulata viitsivad täpselt samasugused katkised ja kompleksides hinged, kes vaatavad jumaldavate niiskete silmadega Parvele alt üles (tegemist ikkagi endise korvpalluriga, kel vaid kolm senti kahest meetrist puudu) ja neile tundub, et kuna mees on veidike maailmas rännanud, kaunitarist naise endale ära sebinud ja isegi koera võtnud, siis järelikult teab mees millest räägib.
Ja siis ta räägibki. Saalitäitele joogistele meestele ning naistele, kes irvitavad labaste, rõvedate, nilbete naljade peale. Naljade, mis alandavad nii naisi, kui mehi. Mis alandavad ka neid, kes nende peale naeravad.
Sellised mõtted tekkisid, kui sõbranna kutsus seda tükki vaatama. Korraks mõtlesin, et läheks, oleks vähemalt millest blogis kirjutada. Aga ei, ma parem ei kirjutaks sellest. Kujutan juba ette, et turtsun seal kõik kolm tundi ja pärast pea valutab kogu sellest silmade pööritamisest. Mul pole seda vaja.
Ostsime hoopis piletid teatrisse. Draamat vaatama. Või oli komöödia? Kas Draamateatris on okei komöödiat vaadata? Ja siis teise sõbrannaga läheme balletti vaatama Estoniasse. Võite kolm koda arvata millist. Vihje - nimekaim esimene 😉.
 |
| Foto googlist |
Jesper Parvet hakkasin ma lugema, sest tal on ülilahe habe. Ärge mõistke hukka. Lugesin tema blogi ja lugesin tema raamatut. Seda "Mees - otse ja ausalt". Kurbusega tuli tõdeda, et vahel on habe ilusam, kui see, mis peitub selle taga. Ma ei tea, kas ta on ise mingites kompleksides või üle elanud mõne trauma, aga nii katkist juttu pole ma juba ammu ühe endast lugupidava mehe suust kuulnud. Klišeed, ajavad taga teisi klišeesid. Arvestades, et mees on minu vanusekaaslane, siis võiks sealt pisut täiskasvanulikumat juttu tulla küll juba. Aga kahjuks kumab tema tekstidest läbi hirm naiste ees ja et seda mitte väga välja näidata, nimetab ta endale arusaamatuid nähtusi "naiseliku väe ilminguteks". Ja tingimata "ürgseks naiselikuks väeks". Võeh!
Mis teeb asja kurvaks on see, et seda oma katkist tõde kuulutab ta püha veendumusega kõigile, kes vähegi kuulata viitsivad. Ja kuulata viitsivad täpselt samasugused katkised ja kompleksides hinged, kes vaatavad jumaldavate niiskete silmadega Parvele alt üles (tegemist ikkagi endise korvpalluriga, kel vaid kolm senti kahest meetrist puudu) ja neile tundub, et kuna mees on veidike maailmas rännanud, kaunitarist naise endale ära sebinud ja isegi koera võtnud, siis järelikult teab mees millest räägib.
Ja siis ta räägibki. Saalitäitele joogistele meestele ning naistele, kes irvitavad labaste, rõvedate, nilbete naljade peale. Naljade, mis alandavad nii naisi, kui mehi. Mis alandavad ka neid, kes nende peale naeravad.
Sellised mõtted tekkisid, kui sõbranna kutsus seda tükki vaatama. Korraks mõtlesin, et läheks, oleks vähemalt millest blogis kirjutada. Aga ei, ma parem ei kirjutaks sellest. Kujutan juba ette, et turtsun seal kõik kolm tundi ja pärast pea valutab kogu sellest silmade pööritamisest. Mul pole seda vaja.
Ostsime hoopis piletid teatrisse. Draamat vaatama. Või oli komöödia? Kas Draamateatris on okei komöödiat vaadata? Ja siis teise sõbrannaga läheme balletti vaatama Estoniasse. Võite kolm koda arvata millist. Vihje - nimekaim esimene 😉.
Kommentaarid
Postita kommentaar