Teretamine on üks huvitav nähtus. See muutub ajas ja kultuuriti. Kui ma noorem olin, siis "tere" oli tavaline tervitus. Sa ütlesid "tere", kui sa nägid oma sõpra, vanaema, naabrit, sõbra vanaema ja sõbra vanema naabrit. Põhimõtteliselt kõigile ütlesid "tere," keda sa olid korra elus juba näinud. Kui me kunagi Rootsis Lapimaal elasime, siis seal ütlesid absoluutselt kõigile "tere" keda nägid. Kui autoga mööda sõitsid, siis lehvitasid või vilgutasid tuledega. Inimesi oli seal nii hõredalt, et teise homo sapiensi nägemine oli juba nagu sündmus omaette. Siis kui meil oli peres kaks ameeriklast, vilgutasid ka alati tuledega, kui mõnda teist ameeriklast maanteel või linnapildis kohtasid. Umbes nagu, õu sõber, sul ka vä?
Mida aeg edasi, seda harvemaks jääb tervitamine. Väga vähe on neid, kes sulle helistades "tere" ütlevad. Hakkavad lihtsalt oma juttu rääkima, kuni sina püüad hääletoonist aru saada, et kes ja mida. Sama on sõnumite saatmisega. Inimestel nagu poleks enam aega, et lihtlabasest viisakusest kinni pidada.
Eriti halb on lugu lastega. Minu omad on selles osas kohutavalt kasvatamatud. Näiteks kõnnime koos mööda tänavat ja vastu tuleb naaber. Mina ütlen tere. Naaber ütleb tere. Minu lapsed küsivad täiesti ebasobivalt valju häälega: "Kes see veel selline oli?" No ma ei eeldagi, et nad peaksid naabreid tundma. Aga "tere" võiks ju ikkagi öelda. Isegi kui nad ei tunne inimest. Puhtalt sellepärast, et mina teretan. Ja okei, ära tervita. Kas on siis vaja üle tänava hüüda, et kes see veel oli? Jube!
Tuhat korda olen sellest rääkinud. Ikka sama jama.
Ja siis teatab naabrimees, et mul nii tublid ja viisakad poisid, alati ütlevad talle "tere". Pealegi veel esimesena. Kas nad siis ainult minu juureolekul on mölakad?
Kommentaarid
Postita kommentaar