Sõbranna saatis sõnumi, milles avaldas imestust ühe tuttava meesterahva üle, kes hiljuti oma naisest ja laste emast lahku läinud ning uue armastuse otsa koperdanud. Nimelt postitab mees sotsiaalmeediasse kirjakesi "Maailma parim naine on päriselt olemas!", "Ma ei teadnudki, et võin niimoodi armastada!", #reallove jne. Noh, et me saame aru küll, et sa oled nüüd õnnelik, aga milleks jätta mulje, et su eelmine suhe oli rist ja viletsus? Kas see pisut madal ja alatu pole?
Pikaajaline lugeja võib nüüd silmi pööritada ja mõelda, et mida silmakirjalikkust. Ka minu blogi koosneb päris mitmest "eksile ärapanemise" postitusest. Ja, kui ma arvan, et niimoodi avalikult suhteid klaarida on lapsik ja nõme, siis miks ma ometi jätkan?
Teate, ma siiralt, alati raske südamega kirjutan neid lugusid. Selles mõttes, et kirjutan küll soravalt, aga avalikustan süümepiinadega. Ma tunnen, et iga sellise postitusega suurendan enda karmavõlga ja kogun tuliseid süsi oma pea kohale. Kui ma oskaks nii, et enda pingetest vabanemine ei käiks eksi mustamise arvelt, siis oleksin ma ilmselt iseendaga paremates suhetes.
Sest, ükskõik mis oli, ma olin selle inimesega 13 aastat abielus ja meil on neli võrratut jõmpsikat. Seega, kõik ei olnud kogu aeg hirmus ja kohutav. Ma ise pole ka mingi kullatükk jne. Täiesti põhjendatud on siinjuures ka küsimus, et kui ma väidetavalt nii halvasti end tundsin, siis miks ma juba varem suhtele kriipsu peale ei tõmmanud? Või, okei, jäid kokku, aga milleks lapsi juurde teha, kui juba väidetavalt enne teise lapse sündi oli minu jaoks selge, et see üritus püsima ei jää? Väga head küsimused.
Esiteks võiks vist alustada sellest, et ma ei planeerinud kunagi abielu lahutada. Oleksingi niimoodi edasi tiksunud kuni aegade lõpuni, kui poleks tulnud minu murdepunkti. Meil kõigil on see olemas. Mõni pakib kohvrid, kui mees hakkab jooma, kaotab töö, annab keretäie või langeb depressiooni. Ühel hetkel saabub teadmine, et see on minu piir. Sinnamaani kannatasin, aga enam ei suuda. Minu jaoks oli see piir füüsiline petmine. Kõik muu kannatanuks ära. Okei, ilmselt oleksin ka sinise silma omanikuna, suhtest välja astunud, aga seda meil polnud.
Minu ühel sõbrannal on alkohoolikust mees. Ja väga raske on. Aga ta ei lähe minema, sest see pole tema murdepunkt. Ühel teisel sõbrannal tõmbab mees ringi, aga selle sõbranna jaoks pole ka see viimane piisk karikasse. Minu isa oli vägivaldne mölakas ja ema ei lahutanud temast kunagi. Minu jaoks on need kõik suhteliselt keerulised olukorrad ja usun, et paljud teised vaatavad seda kõrvalt ja ütlevad, et "Oi-oi, mina küll ei suudaks!" Ja võibolla ei suudakski, aga samas kannatavad ise hoopis teistpidi. Ideaalseid suhteid pole olemas. Me teemegi enda jaoks valiku, et selle partneriga olen ma koos, kuna tema ei riiva pidevalt meie murdumispunkti. Nii lihtne see ongi.
Ja meil kõigil on ju tegelikult hea meel, kui kaks inimest teineteist leiavad. Eriti, kui me teame, et nende eelmine suhe oli kõike muud, kui meelakkumine. Ja seda teistele näidata, et näed, nüüd olengi õnnelik, on ju ka igati normaalne. Aga püüaks seda teha nii, et ei valaks sõnnikuga oma eksi üle? Eriti kui on ühiseid lapsi, kes seda ärapanemist kõrvalt näevad.
Siin on mul endal kõvasti arenemisruumi. Ei suuda veel möödunule neutraalselt vaadata. Iga aastaga on küll parem, aga eks see võtab veel aega. Siin pean ma vastumeelselt tõstma mütsi maha oma eksi ees. Nii palju kui mina tean, pole ta minust teistele halba rääkinud. Isegi mitte poistele. Ja ma ei arva, et ta pole seda teinud, kuna tal poleks midagi öelda. Lihtsalt, selle koha pealt on ta minust küpsem ja parem inimene.
Pikaajaline lugeja võib nüüd silmi pööritada ja mõelda, et mida silmakirjalikkust. Ka minu blogi koosneb päris mitmest "eksile ärapanemise" postitusest. Ja, kui ma arvan, et niimoodi avalikult suhteid klaarida on lapsik ja nõme, siis miks ma ometi jätkan?
Teate, ma siiralt, alati raske südamega kirjutan neid lugusid. Selles mõttes, et kirjutan küll soravalt, aga avalikustan süümepiinadega. Ma tunnen, et iga sellise postitusega suurendan enda karmavõlga ja kogun tuliseid süsi oma pea kohale. Kui ma oskaks nii, et enda pingetest vabanemine ei käiks eksi mustamise arvelt, siis oleksin ma ilmselt iseendaga paremates suhetes.
Sest, ükskõik mis oli, ma olin selle inimesega 13 aastat abielus ja meil on neli võrratut jõmpsikat. Seega, kõik ei olnud kogu aeg hirmus ja kohutav. Ma ise pole ka mingi kullatükk jne. Täiesti põhjendatud on siinjuures ka küsimus, et kui ma väidetavalt nii halvasti end tundsin, siis miks ma juba varem suhtele kriipsu peale ei tõmmanud? Või, okei, jäid kokku, aga milleks lapsi juurde teha, kui juba väidetavalt enne teise lapse sündi oli minu jaoks selge, et see üritus püsima ei jää? Väga head küsimused.
Esiteks võiks vist alustada sellest, et ma ei planeerinud kunagi abielu lahutada. Oleksingi niimoodi edasi tiksunud kuni aegade lõpuni, kui poleks tulnud minu murdepunkti. Meil kõigil on see olemas. Mõni pakib kohvrid, kui mees hakkab jooma, kaotab töö, annab keretäie või langeb depressiooni. Ühel hetkel saabub teadmine, et see on minu piir. Sinnamaani kannatasin, aga enam ei suuda. Minu jaoks oli see piir füüsiline petmine. Kõik muu kannatanuks ära. Okei, ilmselt oleksin ka sinise silma omanikuna, suhtest välja astunud, aga seda meil polnud.
Minu ühel sõbrannal on alkohoolikust mees. Ja väga raske on. Aga ta ei lähe minema, sest see pole tema murdepunkt. Ühel teisel sõbrannal tõmbab mees ringi, aga selle sõbranna jaoks pole ka see viimane piisk karikasse. Minu isa oli vägivaldne mölakas ja ema ei lahutanud temast kunagi. Minu jaoks on need kõik suhteliselt keerulised olukorrad ja usun, et paljud teised vaatavad seda kõrvalt ja ütlevad, et "Oi-oi, mina küll ei suudaks!" Ja võibolla ei suudakski, aga samas kannatavad ise hoopis teistpidi. Ideaalseid suhteid pole olemas. Me teemegi enda jaoks valiku, et selle partneriga olen ma koos, kuna tema ei riiva pidevalt meie murdumispunkti. Nii lihtne see ongi.
Ja meil kõigil on ju tegelikult hea meel, kui kaks inimest teineteist leiavad. Eriti, kui me teame, et nende eelmine suhe oli kõike muud, kui meelakkumine. Ja seda teistele näidata, et näed, nüüd olengi õnnelik, on ju ka igati normaalne. Aga püüaks seda teha nii, et ei valaks sõnnikuga oma eksi üle? Eriti kui on ühiseid lapsi, kes seda ärapanemist kõrvalt näevad.
Siin on mul endal kõvasti arenemisruumi. Ei suuda veel möödunule neutraalselt vaadata. Iga aastaga on küll parem, aga eks see võtab veel aega. Siin pean ma vastumeelselt tõstma mütsi maha oma eksi ees. Nii palju kui mina tean, pole ta minust teistele halba rääkinud. Isegi mitte poistele. Ja ma ei arva, et ta pole seda teinud, kuna tal poleks midagi öelda. Lihtsalt, selle koha pealt on ta minust küpsem ja parem inimene.
Kommentaarid
Postita kommentaar