Ei, ma ei kirjuta täna Pärnu maanteel asuvast kultuuriasutusest. Vaid sellest teisest. Sellest, mida seostatakse hüsteeriliste naistega või siis äärmisel juhul, nende meessoost treeneritega, kes ei karda minuga rääkima tulla.
Kusagilt ma lugesin, et kui naine lisab enda tutvumiskuulutusse lause, et ma vihkan draamat, siis tõlkes pidi see tähendama, et tegemist on inimesega, kelle elus on palju draamat. Mitte alati ei pruugi ta ise seda sünnitada vaid on sellise loomusega, et tõmbab draamat ligi.
Mind on Draama Kuningannaks kutsutud rohkem kui üks kord. On öeldud ka, et ma olen emotsionaalne, hüsteeriline, bipolaarne ja lõhestunud isik. Väärib mainimist, et ütlejateks on olnud mehed, kes ise oma käitumisega on mind hüsteeria äärele viinud ja väljendanud pettumust, kui ma piisavalt dramaatiline pole olnud.
Käsi südamel, ma vihkan konflikte. Kui ma haistan potentsiaalse konflikti kirbet aroomi, siis ma juba jooksen. Jah, ma avaldan arvamust. Oma blogis. Oma kodus. Kui minu arvamus läheb kardinaalselt lahku enamiku ruumisviibijate arvamusega ja ma pole oma veendumuses 100% kindel, siis ma hoian suu kinni. Isegi kui, ma olen langenud vaidlusesse ja taipan, et vastas on inimene, kes vaatamata kõikidele talle esitatud faktidele, jäärapäiselt hoiab oma arvamusest kinni, siis olen mina alati esimene, kes loobub oma õigusest. See pole minu jaoks oluline. Ma lähen koju ja mõtlen ikka nii nagu mõtlen. Ma ei näe põhjust inimesega vaenujalale asuda, lihtsalt sellepärast, et ta juhuslikult pole minuga sama meelt. Pealegi, enamik asju siin maailmas on nagunii nii triviaalsed probleemid. No mis sa vaidled selle üle, et kas sinine on ilusam värv, kui roosa? Mõttetu.
Ma väldin igat võimalikku konfliktiolukorda ja ma töötan pidevalt selle kallal, et selliseid tülinorijaid oma elust eemaldada. Mul pole seda vaja. Ma suudan rahulikult öösel magada, kui olen mõne tuttava oma elust välja lõiganud. Ma olen vahetanud töökohta, sest pole välja kannatanud pidevat püssirohutünni otsas istumist. Kui ma ütlen, et ma vihkan draamat, siis ma vihkan draamat.
Samas, tõele au andes, päris draamast vaba ma pole. Ma olen see, kes draamat ise enda koju kutsub. Kuna ma olen inimeste inimene, siis mulle meeldib suhelda. Olles omajagu empaatiline ja tundlik, siis see on suhteliselt soodne pinnas igasuguste hõõrdumiste tekkeks. Kuna ma konflikte väldin ja olen vanusega õppinud suud rohkem kinni hoidma, siis osadele inimestele on jäänud mulje, et ma olen nõrk. Ilma oma arvamuseta ja mulle võib öelda, kuidas ma peaksin elama, milliseid valikuid tegema ja kuidas mõtlema. Nagu viisakas inimene, kuulan ma ütlejad ära. Ma ei ütle neile kuhu nad võivad oma arvamuse pista. Kui ma siis toimin ikkagi nii nagu ma õigeks pean, siis nad pahandavad. Et mis mõttes ma julgesin teha nii või naa, kui nemad ju täiesti otse ütlesid mulle et ma peaksin hoopis toda ja teda tegema. Kui pole lähedane inimene, siis ma lihtsalt olen vait ja kõnnin minema. Kui on lähedane inimene, siis ma võin esialgu ka lihtsalt vait olla. Aga, kui see jätkub, siis ma tuletan meelde, et päeva lõpuks anname me ikkagi ise oma valikute eest aru. Ja ma ei saa ju põhjendada oma valikuid lausega: aga tema ütles mulle nii.
Ma ei eeldagi, et kõik inimesed peavad minu valikuid, sõnu ja käitumist heaks kiitma. Ma ka ei kiida. Aga ma ei lähe teistele seda ütlema, kui nad just ise otseselt küsima ei tule. Kas on tõesti palju palutud, et teised samamoodi talitaksid?
Selle kohta kuulsin hiljuti väga head kommentaari. Kui sa ei suuda teiste inimeste asjadest end eemal hoida, siis joo vett. Sest kes joob vett, see peab, teadagi, metsapeatusi tegema. No ja nii polegi sul aega oma nina teiste asjadesse toppida. Minu meelest igati tervislik ja sõbralik soovitus.
*Dramaatilise poosi tabas Tatjana Siipan
Kusagilt ma lugesin, et kui naine lisab enda tutvumiskuulutusse lause, et ma vihkan draamat, siis tõlkes pidi see tähendama, et tegemist on inimesega, kelle elus on palju draamat. Mitte alati ei pruugi ta ise seda sünnitada vaid on sellise loomusega, et tõmbab draamat ligi.
Mind on Draama Kuningannaks kutsutud rohkem kui üks kord. On öeldud ka, et ma olen emotsionaalne, hüsteeriline, bipolaarne ja lõhestunud isik. Väärib mainimist, et ütlejateks on olnud mehed, kes ise oma käitumisega on mind hüsteeria äärele viinud ja väljendanud pettumust, kui ma piisavalt dramaatiline pole olnud.
Käsi südamel, ma vihkan konflikte. Kui ma haistan potentsiaalse konflikti kirbet aroomi, siis ma juba jooksen. Jah, ma avaldan arvamust. Oma blogis. Oma kodus. Kui minu arvamus läheb kardinaalselt lahku enamiku ruumisviibijate arvamusega ja ma pole oma veendumuses 100% kindel, siis ma hoian suu kinni. Isegi kui, ma olen langenud vaidlusesse ja taipan, et vastas on inimene, kes vaatamata kõikidele talle esitatud faktidele, jäärapäiselt hoiab oma arvamusest kinni, siis olen mina alati esimene, kes loobub oma õigusest. See pole minu jaoks oluline. Ma lähen koju ja mõtlen ikka nii nagu mõtlen. Ma ei näe põhjust inimesega vaenujalale asuda, lihtsalt sellepärast, et ta juhuslikult pole minuga sama meelt. Pealegi, enamik asju siin maailmas on nagunii nii triviaalsed probleemid. No mis sa vaidled selle üle, et kas sinine on ilusam värv, kui roosa? Mõttetu.
Ma väldin igat võimalikku konfliktiolukorda ja ma töötan pidevalt selle kallal, et selliseid tülinorijaid oma elust eemaldada. Mul pole seda vaja. Ma suudan rahulikult öösel magada, kui olen mõne tuttava oma elust välja lõiganud. Ma olen vahetanud töökohta, sest pole välja kannatanud pidevat püssirohutünni otsas istumist. Kui ma ütlen, et ma vihkan draamat, siis ma vihkan draamat.
Samas, tõele au andes, päris draamast vaba ma pole. Ma olen see, kes draamat ise enda koju kutsub. Kuna ma olen inimeste inimene, siis mulle meeldib suhelda. Olles omajagu empaatiline ja tundlik, siis see on suhteliselt soodne pinnas igasuguste hõõrdumiste tekkeks. Kuna ma konflikte väldin ja olen vanusega õppinud suud rohkem kinni hoidma, siis osadele inimestele on jäänud mulje, et ma olen nõrk. Ilma oma arvamuseta ja mulle võib öelda, kuidas ma peaksin elama, milliseid valikuid tegema ja kuidas mõtlema. Nagu viisakas inimene, kuulan ma ütlejad ära. Ma ei ütle neile kuhu nad võivad oma arvamuse pista. Kui ma siis toimin ikkagi nii nagu ma õigeks pean, siis nad pahandavad. Et mis mõttes ma julgesin teha nii või naa, kui nemad ju täiesti otse ütlesid mulle et ma peaksin hoopis toda ja teda tegema. Kui pole lähedane inimene, siis ma lihtsalt olen vait ja kõnnin minema. Kui on lähedane inimene, siis ma võin esialgu ka lihtsalt vait olla. Aga, kui see jätkub, siis ma tuletan meelde, et päeva lõpuks anname me ikkagi ise oma valikute eest aru. Ja ma ei saa ju põhjendada oma valikuid lausega: aga tema ütles mulle nii.
Ma ei eeldagi, et kõik inimesed peavad minu valikuid, sõnu ja käitumist heaks kiitma. Ma ka ei kiida. Aga ma ei lähe teistele seda ütlema, kui nad just ise otseselt küsima ei tule. Kas on tõesti palju palutud, et teised samamoodi talitaksid?
Selle kohta kuulsin hiljuti väga head kommentaari. Kui sa ei suuda teiste inimeste asjadest end eemal hoida, siis joo vett. Sest kes joob vett, see peab, teadagi, metsapeatusi tegema. No ja nii polegi sul aega oma nina teiste asjadesse toppida. Minu meelest igati tervislik ja sõbralik soovitus.
*Dramaatilise poosi tabas Tatjana Siipan
Kommentaarid
Postita kommentaar