Sügis. Lapsed lähevad kooli. Mis tähendab koosolekuid. Lapsevanematele. Igal sügisel sama jutt. Näod muutuvad, aga jutt on sama. Ilmselt on asi minus, et ma juba vananen, aga mulle tundub, et iga aastaga muutuvad näod lastevanemate koosolekul nooremaks. Loomulik. Kui mu esimene poeg kooli läks olin ma 28 aastane. Tänaseks on sellest üheksa aastat möödas.
Iga aasta lähen ma hambad ristis sinna koosolekule, sest lastele on õpetaja poolt pähe raiutud, et seal jagatakse ultra top secret juttu, mida mitte kusagilt mitte mingi raha eest hiljem soetada ei saa. Nagu, jee right!
Igal aastal räägitakse sellest, kuidas tuleb kontrollida oma laste õppimist, kuidas peab neid õpetama trepist liikuma, kuidas nad ei tohi ühissõidukis valju häälega õpetajat klatšida ja kuidas nad oma asju tonnide viisi kaotavad. Või siis söömisest. Direktriss väitis, et kooli söök on kõige tervislikum toit. Ma vannun käsi südamel, et auditooriumi läbis kohin. Keegi otseselt naerma ei hakanud selle jutu peale, aga üksteisele vaadati uskumatusest otsa küll ja pööritati silmi. Mis tervislik toit see on 1,23 euro eest? Valgest jahust makaronid ja suhkrust keedetud karamellikissell? Lubage naerda. Ilmselt pedagoog mõtles seda, et vaatamata kõigele, on see siiski tervislikum kui need sipsid ja saiakesed, mida puhvetis müüakse. Ma loodan, et ta seda mõtles. Teised lapsevanemad ka lootsid. Ma loodan, et lootsid.
Kõige ebameeldivam osa lastevanemate koosolekust on see, kui antakse sõna erinevate huviringide juhtidele. Need siis säravad seal ja jutustavad, kui ägedad nad on ja kuidas meie lapsed on kohe eos hukule määratud, kui me neid mõnda trenni või hobiringi ei saada. Mida rohkem erinevaid tegevusi, seda parem pidi olema, sest siis nad ei jõlgu ringi ja ei genereeri idiootsusi. Kuigi selle viimasega olen ma isegi nõus. Aga sorry, need asjad on ju metsikult kallid kõik. Igal aastal helistab mulle üks poiss Tiit Soku korvpalli klubist ja masseerib mind, et ma pesamuna (selle 125 sentimeetrise) nende juurde trenni saadaks. Trenn toimub 2 korda nädalas ja hind 40 eurot. Palun vabandust, kui see kõlab jõhkralt, aga see on minu jaoks täiesti mõttetu investeering. Ma maksan oma spordiklubi liikmestaatuse eest 42 eurot iga kuu ja ma võin käia kõikides MyFitnessi klubides igal endale sobival ajal. Ei tundu nagu loogiline, et ma lapse trenni eest peaks suhtes nii palju rohkem maksma. Kakskümmend võiks veel maksta. Aga 40 tundub ebamõistlikult palju. Ja need teised sõbrad, kes ennast reklaamivad näevad üldse välja sellised, kelle kohta sa paar aastat hiljem Õhtulehest loed, et: "Lapsevanemad on šokis! Tunnustatud huviringi juht osutus pedofiiliks." Las ta parem istub kodus ja genereerib idiootsusi.
Pärast üldkoosolekut on klassijuhataja koosolek. Sel aastal oli juba vähem rahvast kohal, kui eelmistel aastatel. Kolmas klass ka juba, inimesed on oma vigadest õppinud. Vähemalt osad. Mina veel õpin. Okei, jutt lühike ja konkreetne. Miljon kakskümmend eurot klassiraha. Kahekümne joonega vihikud. Kuuekümne ruuduga kaustikud. Flöödid ja trummid. Värvilised paberid ja pintslid. Ja siis hakkab õpetaja rääkima sellest, kuidas ikka tänapäeval see vabakasvatus on üks jube nähtus. Et tema meelest peab lastega range ning nõudlik olema. Ja küsib, siis, et kes temaga nõus pole. Nagu ta siiralt kujutas ette, et keegi tõstab käe või? Isegi kui nad pole nõus? Kes see viitsib pool üheksa õhtul mingisuguseid kasvatusfilosoofiaid lahata? Me pole mingi kahekümnendate jazzklubi siin, eks ole. Tahaks jõusaali kangi hoopis tõstma jõuda veel täna. Või vähemalt telekast seepi vaatama. Aga ei, kistakse hoopis maailmaparandus skeemidesse.
Ja siis, täiesti ootamatult, teatab pedagoog, et teda kohutavalt häirib see avatud klassiruumide kujundus. Paar aastat tagasi toimus koolis renoveerimine ja ümberehitus ning tavalised uksed vahetati aknaga uste vastu. Nii nagu ameerika filmides. Et igaüks saab koridorist klassiruumi sisse piiluda. Ja nüüd siis teatab õpetaja, et teda jubedalt häirib see. Ja mind hakkas häirima mõte, et miks see teda häirib? Mis seal klassiruumis siis toimub, et seda ei tohiks teised pealt näha? Samas, kui ma järele mõtlen, siis mulle vist ka ei meeldiks, kui meie kontoriukses oleks vaateaken. Mitte, et ma millegi illegaalsega tegeleks töö juures, aga ikkagi. Teisalt, ma olen töötanud küll kontorites, kus oli koridoriaken ja polnud hullu midagi. Siingi on mul vahel suure soojaga uks üldse lahti ja ka ei häiri. Seega, äkki see klassijuhataja ikkagi tegeleb seal hämarate tegudega?
Njah.
Aga seekõik on köömes võrreldes probleemiga, millega mu sõbranna peab silmitsi seisma. Nimelt tema lapse klassijuhataja eksponeerib oma ihuvõlusid avalikult internetis. No ja ütleme, et okei, ikkagi inimene. Aga algklasside õpetaja? Ja lisaks on seal vist ka distsipliiniga probleeme. Õpilasekesksest suhtumisest rääkimata. Jama.
Nagu mul ülemus ütles, et ainult üks jama on nende lastega. Ja tema isegi ei mäleta enam kuidas need lapsed sai valmis tehtud.
Iga aasta lähen ma hambad ristis sinna koosolekule, sest lastele on õpetaja poolt pähe raiutud, et seal jagatakse ultra top secret juttu, mida mitte kusagilt mitte mingi raha eest hiljem soetada ei saa. Nagu, jee right!
 |
Ma olen alati mõelnud, et lastevanemate koosolekutel võiks näksi ja veini pakkuda.
Ma garanteerin, et poole rohkem rahvast tuleks kohale ja kõigil oleks õhtust head mälestused.
|
Igal aastal räägitakse sellest, kuidas tuleb kontrollida oma laste õppimist, kuidas peab neid õpetama trepist liikuma, kuidas nad ei tohi ühissõidukis valju häälega õpetajat klatšida ja kuidas nad oma asju tonnide viisi kaotavad. Või siis söömisest. Direktriss väitis, et kooli söök on kõige tervislikum toit. Ma vannun käsi südamel, et auditooriumi läbis kohin. Keegi otseselt naerma ei hakanud selle jutu peale, aga üksteisele vaadati uskumatusest otsa küll ja pööritati silmi. Mis tervislik toit see on 1,23 euro eest? Valgest jahust makaronid ja suhkrust keedetud karamellikissell? Lubage naerda. Ilmselt pedagoog mõtles seda, et vaatamata kõigele, on see siiski tervislikum kui need sipsid ja saiakesed, mida puhvetis müüakse. Ma loodan, et ta seda mõtles. Teised lapsevanemad ka lootsid. Ma loodan, et lootsid.
Kõige ebameeldivam osa lastevanemate koosolekust on see, kui antakse sõna erinevate huviringide juhtidele. Need siis säravad seal ja jutustavad, kui ägedad nad on ja kuidas meie lapsed on kohe eos hukule määratud, kui me neid mõnda trenni või hobiringi ei saada. Mida rohkem erinevaid tegevusi, seda parem pidi olema, sest siis nad ei jõlgu ringi ja ei genereeri idiootsusi. Kuigi selle viimasega olen ma isegi nõus. Aga sorry, need asjad on ju metsikult kallid kõik. Igal aastal helistab mulle üks poiss Tiit Soku korvpalli klubist ja masseerib mind, et ma pesamuna (selle 125 sentimeetrise) nende juurde trenni saadaks. Trenn toimub 2 korda nädalas ja hind 40 eurot. Palun vabandust, kui see kõlab jõhkralt, aga see on minu jaoks täiesti mõttetu investeering. Ma maksan oma spordiklubi liikmestaatuse eest 42 eurot iga kuu ja ma võin käia kõikides MyFitnessi klubides igal endale sobival ajal. Ei tundu nagu loogiline, et ma lapse trenni eest peaks suhtes nii palju rohkem maksma. Kakskümmend võiks veel maksta. Aga 40 tundub ebamõistlikult palju. Ja need teised sõbrad, kes ennast reklaamivad näevad üldse välja sellised, kelle kohta sa paar aastat hiljem Õhtulehest loed, et: "Lapsevanemad on šokis! Tunnustatud huviringi juht osutus pedofiiliks." Las ta parem istub kodus ja genereerib idiootsusi.
 |
| Genereerib lollusi. |
Pärast üldkoosolekut on klassijuhataja koosolek. Sel aastal oli juba vähem rahvast kohal, kui eelmistel aastatel. Kolmas klass ka juba, inimesed on oma vigadest õppinud. Vähemalt osad. Mina veel õpin. Okei, jutt lühike ja konkreetne. Miljon kakskümmend eurot klassiraha. Kahekümne joonega vihikud. Kuuekümne ruuduga kaustikud. Flöödid ja trummid. Värvilised paberid ja pintslid. Ja siis hakkab õpetaja rääkima sellest, kuidas ikka tänapäeval see vabakasvatus on üks jube nähtus. Et tema meelest peab lastega range ning nõudlik olema. Ja küsib, siis, et kes temaga nõus pole. Nagu ta siiralt kujutas ette, et keegi tõstab käe või? Isegi kui nad pole nõus? Kes see viitsib pool üheksa õhtul mingisuguseid kasvatusfilosoofiaid lahata? Me pole mingi kahekümnendate jazzklubi siin, eks ole. Tahaks jõusaali kangi hoopis tõstma jõuda veel täna. Või vähemalt telekast seepi vaatama. Aga ei, kistakse hoopis maailmaparandus skeemidesse.
Ja siis, täiesti ootamatult, teatab pedagoog, et teda kohutavalt häirib see avatud klassiruumide kujundus. Paar aastat tagasi toimus koolis renoveerimine ja ümberehitus ning tavalised uksed vahetati aknaga uste vastu. Nii nagu ameerika filmides. Et igaüks saab koridorist klassiruumi sisse piiluda. Ja nüüd siis teatab õpetaja, et teda jubedalt häirib see. Ja mind hakkas häirima mõte, et miks see teda häirib? Mis seal klassiruumis siis toimub, et seda ei tohiks teised pealt näha? Samas, kui ma järele mõtlen, siis mulle vist ka ei meeldiks, kui meie kontoriukses oleks vaateaken. Mitte, et ma millegi illegaalsega tegeleks töö juures, aga ikkagi. Teisalt, ma olen töötanud küll kontorites, kus oli koridoriaken ja polnud hullu midagi. Siingi on mul vahel suure soojaga uks üldse lahti ja ka ei häiri. Seega, äkki see klassijuhataja ikkagi tegeleb seal hämarate tegudega?
Njah.
Aga seekõik on köömes võrreldes probleemiga, millega mu sõbranna peab silmitsi seisma. Nimelt tema lapse klassijuhataja eksponeerib oma ihuvõlusid avalikult internetis. No ja ütleme, et okei, ikkagi inimene. Aga algklasside õpetaja? Ja lisaks on seal vist ka distsipliiniga probleeme. Õpilasekesksest suhtumisest rääkimata. Jama.
Nagu mul ülemus ütles, et ainult üks jama on nende lastega. Ja tema isegi ei mäleta enam kuidas need lapsed sai valmis tehtud.
Kommentaarid
Postita kommentaar