Ma ei tea kus täpselt, aga mingist hetkest alates on minu kasvatustöö väga valesti läinud. Ma nimelt eeldasin, et kui lapsed kasvavad üksikvanemaga peres, siis neist saavad küpsemad ja traditsioonilisi soorolle eiravad, kenad, mõistlikud inimesed. Aga kusagilt on ikka mingi lühis sisse jooksnud ja nüüd ma ei tea, kuidas seda viga parandada.
Eile, tulen mina töölt koju ja isegi ei hakanud unistama sellest, et trenni jõuan. Elamine oli pea peale pööratud ja kuna mul laupäeval tulevad inimesed külla, siis pidin ma juba neljapäeval koristamisega algust tegema. Võtsin tolmu, triikisin pesu, pesin põrandaid. Üks poistest istus arvutis, teine kolistas õues, kolmas passis telefonis ja neljas õppis. Vahepeal ma palusin, et üks poistest peseks nõud ära. Ja et teine ostaks mulle klaasipesu vedelikku. Ja et kolmas tooks tolmuimeja esikusse. Ja neljas paneks pesu kuivama.
Lahkelt lubati mulle see teene osutada. Siis ma jõudsin muidugi ühe kodaniku peale vihastada ja arvuti kinni lüüa. Selle peale teatati, et mingu ma pe***e ja pesku ise need ku**di nõud ära. Sest tema oli nii lahke ja oli nõus mulle teenet osutama ja siis mina julgesin tropp olla! No fain siis! Ma palun kedagi teist, eks ole. Sellepärast ma neid lapsi nii palju tegingi, et vähemalt mõnel ikka on hea tuju ja tulevad mulle vastu.
Igatahes, olin siis seal põlvili vetsupoti kohal, roosad kummikindad küünarnukkideni veetud ja nühkisin elu eest katlakivi. Ja nendel hetkedel, kui kõik trennis jäänud energia on kulutamata ja mind on igasugustesse kohtadesse saadetud, näen ma suurt pilti. Sellepärast ma ei loobugi kunagi koristamisest ja ei palka iial abijõudu. Mul jääksid kõik geniaalsed mõtted mõtlemata!
Mis teenet sa õieti osutad, kui sa ise ka selles majas elad, ma tahaks teada? Kellele teenet? Ise sa ei kõnni koridorides, ei kasuta kööginõusid, ei hinga sisse tolmu, ei vaja puhtaid ning triigitud riideid või? Sa pole siin külaline. Sa elad siin! Siis oled küll mihkel ütlema, et milliseid pilte ma tohin või ei tohi seinte peale riputada, aga neid seinu puhtana hoia sa ei suvatse?
Mis mind kõige enam vihastab, on see, et see on nii tüüpiline meeste mõtlemine. Jah, õnneks on erandeid ja ma olen neid isegi kaugelt näinud, aga valdavalt ikkagi mehed mõtlevad nii. Et nad teevad teenet. Kui nad viivad prügi välja. Pesevad nõud. Käivad poes. Tõmbavad tolmuimejaga. Panevad voodisse puhtad linad. Vahetavad mähkmeid. Ma ei tunne ühtegi naist, kes arvab, et ta tegi mehele teene, kui ta ostis talle paki sokke. Tankis autot. Broneeris rehvivahetuse aja ja valmistas õhtusöögi. Muidugi sa teed seda. See pole teene, see on loomulik osa pereelust. Mõlemad teevad, sest mõlemad kasutavad.
Kui poisid väiksed olid, siis ma ise serveerisin kodutöid nii. Ütlesin, et palun aita mind. Tee mulle teene. Ei taha ju, et laps kasvab suureks ja mäletab seda, kuidas ema käsutas. Emana sa loodad, et laps õpib nautima kodutöid ja näeb nende kasulikkust. Et see muutub normaalseks elu osaks. Aga kuidas seda teha nii, et ühel hetkel ei arvaks need noored isased, et nad osutavad teenet, kui teevad täiesti tavalisi kõigile vajalikke kodutöid? Ja kuidas seda välja juurida, kui see mõtteviis on juba kinnistunud?
*Pildistas Tatjana Siipan
 |
| Vaatan tagasi elatud ajale ja mõtlen, et kuidas ometi kõik nii valesti on läinud? |
Eile, tulen mina töölt koju ja isegi ei hakanud unistama sellest, et trenni jõuan. Elamine oli pea peale pööratud ja kuna mul laupäeval tulevad inimesed külla, siis pidin ma juba neljapäeval koristamisega algust tegema. Võtsin tolmu, triikisin pesu, pesin põrandaid. Üks poistest istus arvutis, teine kolistas õues, kolmas passis telefonis ja neljas õppis. Vahepeal ma palusin, et üks poistest peseks nõud ära. Ja et teine ostaks mulle klaasipesu vedelikku. Ja et kolmas tooks tolmuimeja esikusse. Ja neljas paneks pesu kuivama.
Lahkelt lubati mulle see teene osutada. Siis ma jõudsin muidugi ühe kodaniku peale vihastada ja arvuti kinni lüüa. Selle peale teatati, et mingu ma pe***e ja pesku ise need ku**di nõud ära. Sest tema oli nii lahke ja oli nõus mulle teenet osutama ja siis mina julgesin tropp olla! No fain siis! Ma palun kedagi teist, eks ole. Sellepärast ma neid lapsi nii palju tegingi, et vähemalt mõnel ikka on hea tuju ja tulevad mulle vastu.
Igatahes, olin siis seal põlvili vetsupoti kohal, roosad kummikindad küünarnukkideni veetud ja nühkisin elu eest katlakivi. Ja nendel hetkedel, kui kõik trennis jäänud energia on kulutamata ja mind on igasugustesse kohtadesse saadetud, näen ma suurt pilti. Sellepärast ma ei loobugi kunagi koristamisest ja ei palka iial abijõudu. Mul jääksid kõik geniaalsed mõtted mõtlemata!
Mis teenet sa õieti osutad, kui sa ise ka selles majas elad, ma tahaks teada? Kellele teenet? Ise sa ei kõnni koridorides, ei kasuta kööginõusid, ei hinga sisse tolmu, ei vaja puhtaid ning triigitud riideid või? Sa pole siin külaline. Sa elad siin! Siis oled küll mihkel ütlema, et milliseid pilte ma tohin või ei tohi seinte peale riputada, aga neid seinu puhtana hoia sa ei suvatse?
Mis mind kõige enam vihastab, on see, et see on nii tüüpiline meeste mõtlemine. Jah, õnneks on erandeid ja ma olen neid isegi kaugelt näinud, aga valdavalt ikkagi mehed mõtlevad nii. Et nad teevad teenet. Kui nad viivad prügi välja. Pesevad nõud. Käivad poes. Tõmbavad tolmuimejaga. Panevad voodisse puhtad linad. Vahetavad mähkmeid. Ma ei tunne ühtegi naist, kes arvab, et ta tegi mehele teene, kui ta ostis talle paki sokke. Tankis autot. Broneeris rehvivahetuse aja ja valmistas õhtusöögi. Muidugi sa teed seda. See pole teene, see on loomulik osa pereelust. Mõlemad teevad, sest mõlemad kasutavad.
Kui poisid väiksed olid, siis ma ise serveerisin kodutöid nii. Ütlesin, et palun aita mind. Tee mulle teene. Ei taha ju, et laps kasvab suureks ja mäletab seda, kuidas ema käsutas. Emana sa loodad, et laps õpib nautima kodutöid ja näeb nende kasulikkust. Et see muutub normaalseks elu osaks. Aga kuidas seda teha nii, et ühel hetkel ei arvaks need noored isased, et nad osutavad teenet, kui teevad täiesti tavalisi kõigile vajalikke kodutöid? Ja kuidas seda välja juurida, kui see mõtteviis on juba kinnistunud?
*Pildistas Tatjana Siipan
Kommentaarid
Postita kommentaar