Mu õde on mind aegajalt agiteerinud oma turvatsoonist välja tulema ja millegi hullumeelsega tegelema. Näiteks proovima juustu moosiga. Või siis kutsunud postitantsu trenni. Ja stripp-tantsu trenni. Postitantsust ma loobusin, aga stripp-tants tundus, vähemalt endale väljakutse seadmise seisukohast, proovimist väärt ettevõtmine.
Esimeses trennis valdasid mind erinevad emotsioonid. Kõige rohkem tundsin ma piinlikust. Selles mõttes, et kes meist poleks meelalt kusagil kõrtsis aelenud, kui paar siidrit on naha all? Aga kainena? Peegli ees? Teiste kainete naiste juuresolekul üritada flirtivalt puusa nõksutada? Ei, ei, ei! Eriliselt halb on see, kui sa ennast peeglist näed ja see, kui sa enda arvates hullult võrgutav oled, näeb välja umbes sama seksikas, kui hüljes kaljusel rannal. Hakkad vaikselt taipama, miks sa tavaliselt baarist ainult veidrike ligi meelitad. Igasugune soov nädalavahetusel kusagil tantsulaval üles astuda, on pikaks ajaks killitud.
Piilud oma kõrvalolijat ja märkad, et tema on sama kohmetu kui sinagi. Kõigil on natuke piinlik ja imelik. Sest me pole ju profid. Me tulime trenni, mitte taskuraha teenima.
Kord korra järel muutud vabamaks. Liigutused muutuvad sujuvamaks ja millalgi neli kuud hiljem avastad, et sa ei näegi enam peeglist punastavat ja ennast teiste selja taha varjata püüdvat ontlikku pereema, vaid võrgutavat, enesekindlat ja naiselikku naist.
Loomulikult on südametunnistused erinevad. Mõne jaoks on juba fakt, et trenninimi viitab teatud ebastensuursetele asutustele ja nendes asetleidvatele amoraalsetele tantsudele, piisav et sellest omad järeldused teha. Ma saan nendest inimestest ka aru. Tundmatu tekitabki võõristust ja hirmu. Trennis käimata võibki teha järeldusi selle kohta, mis seal toimub. Kujutada endale ette, et kari sädelusega kaetud naisi hööritab peegli ees ja vabastab end süstemaatiliselt ihu katvatest litritest.
Rahustuseks, või siis hoopis pettumuseks, pean tõdema, et keegi pole trenni jooksul veel riideid seljast võtnud. Enamus koreograafiast on ka selline, et seda võiks vabalt ka mõnel viisakal üritusel esitada. Trenn on üdini naiselik. Erootikat selles pole. Tõsiselt. Või noh, mõne jaoks on juba naisterahva pahkluu nägemine sensuaalsuses tipp, siis nemad kindlasti vaidleksid vastu. Aga võrgutuskunsti omandamine pole ilmselt selle trenni eesmärk.
Kuidas peaks:
Eesmärk on, vähemalt minu jaoks, õppida graatsilisust ja olla naiselik. Ma kahtlen, et keegi üldse mõtleb sellele, kuidas õpitud liigutustega mehi vallutada. Naisi on selles trennis igasuguseid. Igasuguses mõõdus. Keskmine vanus on pigem neljakümne ringis. Vahel tuleb ka nooremaid, aga kauaks nad seda ala harrastama ei jää. Ilmselt pole see nende jaoks piisavalt intiimne. Tulevadki naised, kes on mingil põhjusel kaotanud oma naiselikkuse, tunnetuse oma ilust. Tulevad, et end taasavastada ja armastama õppida.
Minu versioon:
Seda, et selline trenn ühendab, tajub kõige enam alles pärast trenni. Siis kui kõik need punastavad ja kohmetud daamid istuvad ühiselt saunalaval. Mitte üks teine trenn ei ühenda niimoodi naisi. Vähemalt mina pole seda veel kogenud. Seal hämaras saunalaval sa saadki aru, et kõik teised on sama suures segaduses ja vajavad kinnitust, nagu sa isegi. See trenn ongi rohkem meeltele, emotsioonidele, kuivõrd füüsilise treenimise jaoks. Eks ta loomulikult tõstab pulssi ja järgmisel päeval mõned lihased annavad endast märku, aga see ei ole minu meelest peamine.
Esimeses trennis valdasid mind erinevad emotsioonid. Kõige rohkem tundsin ma piinlikust. Selles mõttes, et kes meist poleks meelalt kusagil kõrtsis aelenud, kui paar siidrit on naha all? Aga kainena? Peegli ees? Teiste kainete naiste juuresolekul üritada flirtivalt puusa nõksutada? Ei, ei, ei! Eriliselt halb on see, kui sa ennast peeglist näed ja see, kui sa enda arvates hullult võrgutav oled, näeb välja umbes sama seksikas, kui hüljes kaljusel rannal. Hakkad vaikselt taipama, miks sa tavaliselt baarist ainult veidrike ligi meelitad. Igasugune soov nädalavahetusel kusagil tantsulaval üles astuda, on pikaks ajaks killitud.
Piilud oma kõrvalolijat ja märkad, et tema on sama kohmetu kui sinagi. Kõigil on natuke piinlik ja imelik. Sest me pole ju profid. Me tulime trenni, mitte taskuraha teenima.
 |
| Oota, mis nüüd toimub? |
 |
| Enamasti olen lihtsalt veidi eksinud ja udus. |
Kord korra järel muutud vabamaks. Liigutused muutuvad sujuvamaks ja millalgi neli kuud hiljem avastad, et sa ei näegi enam peeglist punastavat ja ennast teiste selja taha varjata püüdvat ontlikku pereema, vaid võrgutavat, enesekindlat ja naiselikku naist.
Loomulikult on südametunnistused erinevad. Mõne jaoks on juba fakt, et trenninimi viitab teatud ebastensuursetele asutustele ja nendes asetleidvatele amoraalsetele tantsudele, piisav et sellest omad järeldused teha. Ma saan nendest inimestest ka aru. Tundmatu tekitabki võõristust ja hirmu. Trennis käimata võibki teha järeldusi selle kohta, mis seal toimub. Kujutada endale ette, et kari sädelusega kaetud naisi hööritab peegli ees ja vabastab end süstemaatiliselt ihu katvatest litritest.
Rahustuseks, või siis hoopis pettumuseks, pean tõdema, et keegi pole trenni jooksul veel riideid seljast võtnud. Enamus koreograafiast on ka selline, et seda võiks vabalt ka mõnel viisakal üritusel esitada. Trenn on üdini naiselik. Erootikat selles pole. Tõsiselt. Või noh, mõne jaoks on juba naisterahva pahkluu nägemine sensuaalsuses tipp, siis nemad kindlasti vaidleksid vastu. Aga võrgutuskunsti omandamine pole ilmselt selle trenni eesmärk.
Kuidas peaks:
Eesmärk on, vähemalt minu jaoks, õppida graatsilisust ja olla naiselik. Ma kahtlen, et keegi üldse mõtleb sellele, kuidas õpitud liigutustega mehi vallutada. Naisi on selles trennis igasuguseid. Igasuguses mõõdus. Keskmine vanus on pigem neljakümne ringis. Vahel tuleb ka nooremaid, aga kauaks nad seda ala harrastama ei jää. Ilmselt pole see nende jaoks piisavalt intiimne. Tulevadki naised, kes on mingil põhjusel kaotanud oma naiselikkuse, tunnetuse oma ilust. Tulevad, et end taasavastada ja armastama õppida.
Minu versioon:
Seda, et selline trenn ühendab, tajub kõige enam alles pärast trenni. Siis kui kõik need punastavad ja kohmetud daamid istuvad ühiselt saunalaval. Mitte üks teine trenn ei ühenda niimoodi naisi. Vähemalt mina pole seda veel kogenud. Seal hämaras saunalaval sa saadki aru, et kõik teised on sama suures segaduses ja vajavad kinnitust, nagu sa isegi. See trenn ongi rohkem meeltele, emotsioonidele, kuivõrd füüsilise treenimise jaoks. Eks ta loomulikult tõstab pulssi ja järgmisel päeval mõned lihased annavad endast märku, aga see ei ole minu meelest peamine.
Kommentaarid
Postita kommentaar