Ebamugav raamat

Tõde on see, et ma loen salaja raamatuid. Jumalavallatuid raamatuid.

Raamat suhetest. Aga mitte mingi "uina-muina, võtame oma tšakrad ja avame need Universumile, et siis head asjad saaksid meiega juhtuda", vaid hoopis selline "labidaga vastu vahtimist wake up call" raamat. Ärge nüüd minestage, aga raamatu on kirjutanud lähedussõltlane. Mis tähendab, et raamat pole meeldib. Traditsioonilises mõistes. Ja seetõttu õrnema hingega natuuridele kindlasti ääretult häiriv*. Võiks öelda, et raamat on kõlvatu. Samas, ta pole vulgaarne. Nilbe on ta seetõttu, et sõnumit edasi anda, mitte selleks, et kuidagi välja paista või muljet avaldada. Seetõttu mind isiklikult see väga ei häirinud. Ehk olekski pehmed väljendid ja teravuse maha lihvimine sõnumi jõulisust kärpinud. Seega, minu meelest see sobis sinna. Aga ma olengi ju vana pervo.  

Silmad pärani kinni. 

Minategelane jutustab ausalt oma lugu. Kuidas tema intiimsus arenes ja mis juhtus, et temast sai sõltlane. Edasi räägib ta teekonnast probleemi tuvastamiseni ja sealt juba abi otsimiseni ning enese parandamiseni. Enne paranemist laskus ta aga teise äärmusesse. Sest selleks, et asjad saaksid loksuda paika, peavad need esiteks minema tasakaalust välja.

Raamat on ebamugav. Seda tundsin pea igal lehel. Ebamugav just oma aususe tõttu. Me pole harjunud, et neist asjust nii avameelselt räägitaks. Me teame küll, et kõik kirjeldatud protsessid toimuvad, aga me pigem ei vaataks neile otsa. Sest kui sa juba nendega silmitsi seisad, siis pead sa nendega ka tegelema. Ja seda me soovime iga oma ihurakuga vältida. Mis ka raamatus kenasti välja tuli, on see kui raske on muutuda. Isegi siis, kui see mida me teeme muudab meid õnnetuks, hakkab tervisele ja võib potentsiaalselt saboteerida meie tulevikku.

Mis muudab raamatu paradoksaalseks on see, et samalt autorilt on circa kümme aastat tagasi ilmunud teos nimega "Mäng" (The Game), milles ta õpetab nn sebimistehnikat. Ja nüüd siis on mees teises äärmuses. Umbes nagu Alfred Nobel. Esiteks dünamiit ja siis Rahupreemia. Ikka selleks, et asjad saaksid paika loksuda.

Kokkuvõte: kõikide meie probleemide ema on, noh, EMA! Või siis laiemalt - lapsepõlv. Me kõik oleme kogenud mingit laadi lapsepõlvetraumat. Ei pea alati midagi suurt ja kohutavat olema. Piisab ka mitmest väiksemast traumast ja käitumismustrist. See lööb hilisemas eas välja käitumishäiretega. Teeme haiget teistele, sest meile näib, et meie probleemide põhjus on nendes. See on surnud ring. Nii kaua, kui me oma probleemi ei aktsepteeri, ei muutu midagi. Me kanname rahulolematust iseendaga suhetest suhetesse kaasa, oodates, et keegi teine päästab meid, ütleb meile mida me peame tegema, teeb meid terveks. Ühel hetkel tuleb võtta vastutus oma tunnete ja tegude eest. Kui vaja (ja alati on vaja) tegeleda ka trauma põhjusega, meie hingeelu vundamendiga. Tavaliselt ei saagi me muud teha, kui tunnistada, et jah, see hirmus ja kohutav asi juhtus minuga, aga ma annan andeks ja hoolitsen edaspidi enda eest ise. Keegi teine ei saa meid ravida ja meie ise ei saa ka kedagi muuta. See peab tulema enda seest. Kui see sealt ei tule, siis ei too see ka tulemust.

See raamat algab sealt, kus enamik samalaadseid lõppeb - probleemi tuvastamine. Edasi tuleb kauplemine, viha, leppimine. Kindlasti üks parimaid raamatuid, mis mulle sel aastal pihku on sattunud.


*Ma ei saa öelda, et ma soovitan. Ma ütlen, et MULLE meeldis. MIND aitas. Sest MINA ei ole veel paika loksunud. Aga teie, kes juba olete, või kellel seesugust vajadust pole, teil ilmselt pole seda lugeda vaja.