On kaks teemat, millest jutt ei näi lõppevat - ilm ja palk. Ilmast võib nõrkemiseni rääkida. Küll on see liiga külm, jäine, niiske, jahe, tuuline, pime, rõske, umbne. Isegi siis, kui ilm on täiesti tavaline, jääb ta ikka kellelegi ette. Võiks ju mõelda, et elatud kah juba siin parasvöötmes, oleks aeg harjuda. Ega see hädaldamine ilma paremaks ei muuda.
Aga ma saan aru. Millest sa ikka võõraga räägid, kui mitte ilmast? Ja vahel on ju päris tervislik auru välja lasta. Vingud natuke ja hakkab kergem. Ja ilma kallal iriseda on suhteliselt ohutu. Kui mõni persoon hammaste vahele haugata, siis sellel võivad olla pikemaajalised tagajärjed. Jutt võib bumerangina temani jõuda ja sellest võivad tuleneda küllaltki ebameeldivad vastuseisud. Ilm ei pahanda, kui temast halvasti räägitakse. Ta ei solvu, ei lähe uksepaukudes teise tuppa mossitama. Ei hakka kättemaksuks sinule soppa pritsima. Mitte meelega vähemalt. Jah, ma ütlen, Jumal tänatud ilma eest. Mida meil muud kiruda oleks? Palka või?
Aga just palka enamik inimesi kirub. Ütlevad, et see olla liiga väike. Minu meelest on see meelevaldne diskrimineerimine. Kaua see palk ikka jaksab väike olla, ühel päeval peab ta ju suureks kasvama ja hakkama oma tegude eest vastutust võtma.
Siiralt, minu meelest on täiesti tobe oma palga üle nuriseda. Kui töölepingut sõlmiti, ilmselt oli ka palgaküsimus laual. Kui see ei sobinud, siis milleks asuda sellele ametikohale? Me ei ela ju orjariigis, et oleme sunnitud esimese pakkumisega leppima. Või siis need, kes aastaid/aastakümneid samas ettevõttes, sama tööd tehes erilist palgakõrgendust ei saa. Kaebavad. On kadedad, et uued töötajad saavad nendest ehk isegi kõrgemat palka. Nurisevad, kütavad ennast üles ja sellega asi piirdub. Ma ei mõista, miks nad siis ei küsi kõrgemat palka? Või kas nad sisimas arvavad, et ei vääri seda? Kas nad seda kardavadki?
Võib-olla olen ma ebaõiglane, aga ma ei mõista, et kuidas inimesed oma palgaga hakkama ei saa. Ja ma ei räägi praegu miinimumpalka teenivatest kassapidajatest. Paradoksaalselt, saavad nemad oma piskuga isegi paremini hakkama, kui nendest kolm korda enam teenivad ametnikud. Kas inimestel puudub elementaarne majandamisoskus? Koolis on ju kõik käinud. Liita ja lahutada peaks ometi oskama. Ja kes ei oska, siis excel teeb selle nende eest ära. Paned oma sissetuleku ja hakkad sealt väljaminekuid maha rehkendama. Ja kui lõpuks miinuses oled omadega, siis on sellel kaks lahendust, kärbi kulutusi või suurenda sissetulekut.
Hea küll, te arvate, ma ei tea millest ma räägin. Et minu elu ja majanduslik seis on lill, sest poiste isa maksab elatist. Jah, ma tunnistan, see lihtsustab elukorraldust. Samas, kui me abielus olime, siis meie sissetulekud pere peale olid väiksemad, kui minu praegune palk. Ja me saime ka hakkama. Kärpisime sealt kus oli võimalik. Ei tellinud perioodikat, ei käinud väljas söömas, otsisin sooduspakkumisi ja müüsime ebavajalikku träni. Meil oli kohati väga raske, aga me saime hakkama. Nälga ei surnud ja kodutuks ei jäänud. Isegi mingi autolaadne toode oli maja ette pargitud. Niisiis on mul alust uskuda, et kui nende elatisrahadega peaks midagi juhtuma, siis tuleme ka selleta toime.
Kuna mulle ei meeldi palga üle kurta, on paljudel jäänud mulje, et minu sissetulekud on tohutud. Ei ole. Ma tean mis on minimaalne summa, millega me hakkama saame ja oma palgaootuses olen selle aluseks võtnud. Mõned on öelnud, et mul on vedanud, et ma nii väikse haridusega, nii mõttetu töö eest, nii head palka saan. Eks teatud määral peab õnne ka elus olema. Aga minu tee siia algas cirka kuus aastat tagasi. Saingi miinimumpalka. Olin tubli, tööandja tunnustas ja tõstis palka. Edasi liikudes küsisin natuke rohkem palka ja siis jälle natuke rohkem. Ühel hetkel sain aru, et mul polegi vaja nii palju palka küsida, aga otsustasin, et küsija suu pihta ei lööda. Minu suureks üllatuseks ei ole minu palganumber kedagi silmi pööritama pannud. Ongi makstud seda, mida ma küsida julgesin. Muuseas, siin pole üldse tegemist minu isikliku õnnega, vaid mul on tuttavaid, kes on sama valemiga saanud paremat palka. Lihtsalt sellepärast, et nad on ennast õppinud väärtustama, teinud kodutööd ja jõudnud tulemuseni, et nad on alamakstud. Ma pole veel kuulnud lugu, et hea töötaja, kes küsib palka juurde, seetõttu töölt lahti lastakse.
Nii et jah, ilmast võite minuga rääkida, hädaldan rõõmsalt kaasa. Aga palgast ärge parem rääkima tulge. Kui meil on supermarketid 24/7 avatud ja ükskõik mis ajal sa mõnda ostukeskusesse lähed, on parklad tuugalt sõidukeid täis, siis ei saa olla, et meil on kõik miinimumpalga peal. Minu talupojamõistus tõrgub seda uskumast.
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Aga ma saan aru. Millest sa ikka võõraga räägid, kui mitte ilmast? Ja vahel on ju päris tervislik auru välja lasta. Vingud natuke ja hakkab kergem. Ja ilma kallal iriseda on suhteliselt ohutu. Kui mõni persoon hammaste vahele haugata, siis sellel võivad olla pikemaajalised tagajärjed. Jutt võib bumerangina temani jõuda ja sellest võivad tuleneda küllaltki ebameeldivad vastuseisud. Ilm ei pahanda, kui temast halvasti räägitakse. Ta ei solvu, ei lähe uksepaukudes teise tuppa mossitama. Ei hakka kättemaksuks sinule soppa pritsima. Mitte meelega vähemalt. Jah, ma ütlen, Jumal tänatud ilma eest. Mida meil muud kiruda oleks? Palka või?
Aga just palka enamik inimesi kirub. Ütlevad, et see olla liiga väike. Minu meelest on see meelevaldne diskrimineerimine. Kaua see palk ikka jaksab väike olla, ühel päeval peab ta ju suureks kasvama ja hakkama oma tegude eest vastutust võtma.
Siiralt, minu meelest on täiesti tobe oma palga üle nuriseda. Kui töölepingut sõlmiti, ilmselt oli ka palgaküsimus laual. Kui see ei sobinud, siis milleks asuda sellele ametikohale? Me ei ela ju orjariigis, et oleme sunnitud esimese pakkumisega leppima. Või siis need, kes aastaid/aastakümneid samas ettevõttes, sama tööd tehes erilist palgakõrgendust ei saa. Kaebavad. On kadedad, et uued töötajad saavad nendest ehk isegi kõrgemat palka. Nurisevad, kütavad ennast üles ja sellega asi piirdub. Ma ei mõista, miks nad siis ei küsi kõrgemat palka? Või kas nad sisimas arvavad, et ei vääri seda? Kas nad seda kardavadki?
Võib-olla olen ma ebaõiglane, aga ma ei mõista, et kuidas inimesed oma palgaga hakkama ei saa. Ja ma ei räägi praegu miinimumpalka teenivatest kassapidajatest. Paradoksaalselt, saavad nemad oma piskuga isegi paremini hakkama, kui nendest kolm korda enam teenivad ametnikud. Kas inimestel puudub elementaarne majandamisoskus? Koolis on ju kõik käinud. Liita ja lahutada peaks ometi oskama. Ja kes ei oska, siis excel teeb selle nende eest ära. Paned oma sissetuleku ja hakkad sealt väljaminekuid maha rehkendama. Ja kui lõpuks miinuses oled omadega, siis on sellel kaks lahendust, kärbi kulutusi või suurenda sissetulekut.
Hea küll, te arvate, ma ei tea millest ma räägin. Et minu elu ja majanduslik seis on lill, sest poiste isa maksab elatist. Jah, ma tunnistan, see lihtsustab elukorraldust. Samas, kui me abielus olime, siis meie sissetulekud pere peale olid väiksemad, kui minu praegune palk. Ja me saime ka hakkama. Kärpisime sealt kus oli võimalik. Ei tellinud perioodikat, ei käinud väljas söömas, otsisin sooduspakkumisi ja müüsime ebavajalikku träni. Meil oli kohati väga raske, aga me saime hakkama. Nälga ei surnud ja kodutuks ei jäänud. Isegi mingi autolaadne toode oli maja ette pargitud. Niisiis on mul alust uskuda, et kui nende elatisrahadega peaks midagi juhtuma, siis tuleme ka selleta toime.
Kuna mulle ei meeldi palga üle kurta, on paljudel jäänud mulje, et minu sissetulekud on tohutud. Ei ole. Ma tean mis on minimaalne summa, millega me hakkama saame ja oma palgaootuses olen selle aluseks võtnud. Mõned on öelnud, et mul on vedanud, et ma nii väikse haridusega, nii mõttetu töö eest, nii head palka saan. Eks teatud määral peab õnne ka elus olema. Aga minu tee siia algas cirka kuus aastat tagasi. Saingi miinimumpalka. Olin tubli, tööandja tunnustas ja tõstis palka. Edasi liikudes küsisin natuke rohkem palka ja siis jälle natuke rohkem. Ühel hetkel sain aru, et mul polegi vaja nii palju palka küsida, aga otsustasin, et küsija suu pihta ei lööda. Minu suureks üllatuseks ei ole minu palganumber kedagi silmi pööritama pannud. Ongi makstud seda, mida ma küsida julgesin. Muuseas, siin pole üldse tegemist minu isikliku õnnega, vaid mul on tuttavaid, kes on sama valemiga saanud paremat palka. Lihtsalt sellepärast, et nad on ennast õppinud väärtustama, teinud kodutööd ja jõudnud tulemuseni, et nad on alamakstud. Ma pole veel kuulnud lugu, et hea töötaja, kes küsib palka juurde, seetõttu töölt lahti lastakse.
Nii et jah, ilmast võite minuga rääkida, hädaldan rõõmsalt kaasa. Aga palgast ärge parem rääkima tulge. Kui meil on supermarketid 24/7 avatud ja ükskõik mis ajal sa mõnda ostukeskusesse lähed, on parklad tuugalt sõidukeid täis, siis ei saa olla, et meil on kõik miinimumpalga peal. Minu talupojamõistus tõrgub seda uskumast.
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Maal elades ei saa valida.Kui sul on valida kas istud kodus või käid miiniumipalgaga tööl siis käidki miiniumipalgaga tööl ja üritad ots-otsaga hakkama saada.Kuradi s**apead tõstsid kütuse hinda.See eesti riik suretab ikka mõnuga maaelu välja.Ega kui tahad eestis tööl käia siis maksad peale et tööl käia.
VastaKustutaPole ise küll otseselt maal elanud, aga ka Pärnus oli väga raske tööd leida ja kui leidsid, siis palga üle ei kaubelnud. Nii käisidki mitme töö peal, et üldse ära elada. Arvasin naiivselt, et see olukord on seal nüüd parem, aga kahjuks olen tuttavatelt kuulnud, et viimase kümne aastaga pole eriti midagi paremaks muutunud.
Kustuta