Vee joomine on tervisliku eluviisi lahutamatu osa. Vähemalt kaks liitrit vett päevas, iga lasteaia laps teab seda. Endiste paksukeste edulugusid kuulates on see esimene asi, mida mainitakse. "Hakkasin vett jooma ja kilod kadusid nagu iseenesest."
Vee joomine on mulle tulnud väga raskelt. Ma pole seda kunagi eriliselt armastanud. Ajju on kinnistunud hetk, kus ema koos sõbrannaga köögilaua taga ühist tuttavat klatšides ütles, et "Tead, ta annab oma lapsele tavalist vett juua! Isegi suhkrut ei pane sisse!" Jah, see oli ligi kolmkümmend aastat tagasi ja ilmestas tolleaegset suhtumist. Vee joomine oli midagi alandavat ja oma lapsele andsid vett ainult kohutavad rongaemad. Kui palju küll on maailm selle ajaga muutunud! Nüüd on emad, kes suudavad lapsi koolieani suhkrust eemal hoida, kangelannad!
Mingil hetkel ma siiski vett jooma hakkasin. Päris paljast vett joon ikka ainult suure janu puhul või trennis, muidu väikse sidruniviiluga. Töö juures pole mul raske kaheksa klaasi vett päeva jooksul alla kulistada. Pidevalt on klaas laua peal ja märkamatult see tühjeneb. Ei saa ju lõpmatuseni seda va kohvi lirpida.
Kodus tekib probleem. Ma ei istu pea kunagi kodus olles ühe koha peal. Pidevalt on mingi siblimine ja sahkerdamine. Isegi, kui ma klaasi endale valmis panen, siis ei näe ma seda ja õhtul avastan sealt mingi rõveda libeda olluse, mida ma mõistagi juua ei julge. Ja nii ongi, et terve päev ei joo tilkagi vett. Mõtlesin, et äkki peaks oma aktiivsusmonitori seadistama nii, et see mulle iga tund märku annaks, et ma ikka klaasi vett võtaksin. Noh, jalutama ta ju mind ergutab, miks mitte siis seda? Kontrollisin, seda ei saa lisada. Tuleks ettepanek Fitbiti inimestele teha? Ma pole kindlasti ainuke, kes unustab vett juua.
Poisid on mul selles suhtes tublid. Nad on juba imikueast vett joonud. See on nende normaalsus. Meil lähevad mahlad kapis halvaks, sest keegi pole harjunud neid jooma. Karastusjooke ostame ka haruharva. Ja vett joovad nad kõvasti. Tean seda sellest, et mul on au igal õhtul 4*8 klaasi elamisest üles leida ja kraanikaussi toimetada. Pahandada ka nagu ei tahaks, ikka ju hea harjumus. Lihtsalt oleks kena, kui saaks harjumuseks ka oma klaas kraanikaussi toimetada.
Kuidas teil vee joomisega on? Olete harjunud jooma või tuleb seda teadlikult meelde tuletada?
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Vee joomine on mulle tulnud väga raskelt. Ma pole seda kunagi eriliselt armastanud. Ajju on kinnistunud hetk, kus ema koos sõbrannaga köögilaua taga ühist tuttavat klatšides ütles, et "Tead, ta annab oma lapsele tavalist vett juua! Isegi suhkrut ei pane sisse!" Jah, see oli ligi kolmkümmend aastat tagasi ja ilmestas tolleaegset suhtumist. Vee joomine oli midagi alandavat ja oma lapsele andsid vett ainult kohutavad rongaemad. Kui palju küll on maailm selle ajaga muutunud! Nüüd on emad, kes suudavad lapsi koolieani suhkrust eemal hoida, kangelannad!
Mingil hetkel ma siiski vett jooma hakkasin. Päris paljast vett joon ikka ainult suure janu puhul või trennis, muidu väikse sidruniviiluga. Töö juures pole mul raske kaheksa klaasi vett päeva jooksul alla kulistada. Pidevalt on klaas laua peal ja märkamatult see tühjeneb. Ei saa ju lõpmatuseni seda va kohvi lirpida.
Kodus tekib probleem. Ma ei istu pea kunagi kodus olles ühe koha peal. Pidevalt on mingi siblimine ja sahkerdamine. Isegi, kui ma klaasi endale valmis panen, siis ei näe ma seda ja õhtul avastan sealt mingi rõveda libeda olluse, mida ma mõistagi juua ei julge. Ja nii ongi, et terve päev ei joo tilkagi vett. Mõtlesin, et äkki peaks oma aktiivsusmonitori seadistama nii, et see mulle iga tund märku annaks, et ma ikka klaasi vett võtaksin. Noh, jalutama ta ju mind ergutab, miks mitte siis seda? Kontrollisin, seda ei saa lisada. Tuleks ettepanek Fitbiti inimestele teha? Ma pole kindlasti ainuke, kes unustab vett juua.
Poisid on mul selles suhtes tublid. Nad on juba imikueast vett joonud. See on nende normaalsus. Meil lähevad mahlad kapis halvaks, sest keegi pole harjunud neid jooma. Karastusjooke ostame ka haruharva. Ja vett joovad nad kõvasti. Tean seda sellest, et mul on au igal õhtul 4*8 klaasi elamisest üles leida ja kraanikaussi toimetada. Pahandada ka nagu ei tahaks, ikka ju hea harjumus. Lihtsalt oleks kena, kui saaks harjumuseks ka oma klaas kraanikaussi toimetada.
Kuidas teil vee joomisega on? Olete harjunud jooma või tuleb seda teadlikult meelde tuletada?
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Ma ei saa küsimuse püstitusest hästi aru. Kas ma peaks teadlikult rohkem (vett) jooma kui keha ise vajalikuks peab? Miks?
VastaKustutaVäga hea küsimus. Olen päris mitmega sel teemal vaielnud. Populaarseim vastus vastus on, et kui Sa tunned janu, siis see on põhimõtteliselt juba keha appikarje. Paljud ei tunne janutunnet ära, kuna enne saabub näljatunne ja see on tugevam. Ma ise tunnen küll, et neil päevil, kus olen vähem vett joonud, siis söön rohkem. Ma ei tea, kas vastasin Su küsimusele?
KustutaMa ei tea... Ma vist päriselt ei peaks seda siin küsima.
KustutaÜhelt poolt oleme me loomad nagu loomad ikka ja meie keha saab enda ülalpidamisega ise hakkama. Mismõttes "keha appikarje"... Teiselt poolt on tsivilisatsioon meid sellest loom-olemisest jube kaugele ajanud, söök on kogu aeg nina ees ja meie instinktid ei tööta selles keskkonas nii nagu peab, tulemuseks ülesöömine ja muu. Võib-olla on tõesti nii, et nii nagu mõned inimesed peaks teadlikult jälgima oma söömist, peaks teised jälgima joomist?
Umbes nii jah. Keha saadab valesid signaale ja õigeid signaale valel ajal. Sellepärast ei saa alati usaldada, mis õige tundub ja peab nii öelda tunnetuse kõrvale jätma ning lähenema asjale teadlikult ja ka tehniliselt. Ja võrdlus toitumisega on väga asjakohane. Paljud järgivad toidusedelit koostades isusid, mis pikas perspektiivis ei ole kasuks vaid kahjuks. Isud tekivad siis kui miski on organismis paigast ära. Kui toituda teadlikult nii, et kõik mineraalid ja vitamiinid saab kätte, siis ei peaks teoorias ka isusid tekkima. Eks see meie keha ongi üks parasjagu keeruline mehhanism 🤔.
Kustuta