Ma pole mitte kunagi elus palka juurde küsinud. Sellega võiks mu postitus lõppeda. Aga ei, nii kergelt te ei pääse. Ma kavatsen sellest, kuidas ma pole kunagi palka juurde küsinud terve A4 lehe täie teksti kirjutada. Sest, miks mitte?
Ma pole palka kunagi juurde küsinud, sest tavaliselt on mulle suuremat palka ise pakkuma tuldud. Naljata. Vahel samas ettevõttes, aga enamasti konkurentidelt. Ja siis ma olengi uskumatusest õlgu kehitanud ja mõelnud, et why not, võib ju kah, kui te tahate. Mis on viinud teise põhjuseni, miks ma pole seda sammu kunagi tegema pidanud - ma enamasti ei püsi samas firmas sellevõrra kaua, et ma oleks tundud õigust rohkem palka küsida. Tavaliselt olen ma üldse õnnelik, kui keegi lubab mul nende juures tööl käia ja kohvi juua. Kui nad veel iga kuu selle eest remondiraha mu kontole kannavad, siis nagu - parim töö ever!
Nüüd aga on asi jõudnud sinna, kus ma olen piisavalt kaua ühe koha peal jõlkunud ja minuni on jõudnud arusaamine, et neile väga meeldib see, kuidas ma nende juures kohvi joon. Ja mina mõtlen, et kuna ma nii väga meeldin ja kohvi hind on vahepeal kerkinud ja lisaks on mul veel vaja köögis remonti teha ning Volliga regulaarselt jalutamas käia, siis miks mitte küsida? Äkki need hullud nõustuvadki?
Juttu sellest, et kavatsen rohkem palka lunida, hakkasin otsesele ülemusele rääkima juba suvel. Korra mainisin, et kae, ma juba kaks aastat sitsinud siin, tea, kas nüüd oleks paslik mammonat juurde küsida? Ülemus esimese hooga ehmatas kohvi kurku kinni. Ma siis lahkelt aitasin teda ja koputasin seljale. Noh teate isegi, päästsin elu või nii. Lasin tal seedida seda asja ja nädal hiljem tõstatasin teema uuesti päeva korda. Siis suhtuti sellesse juba rahulikult. Kolmandal korral võttis ülemus ise jutulõnga üles. Ütles, et sa ikka maini Suurele Bossile, kuidas sa siin ettevõttele lisatulu oled teeninud ja kui rahul kliendid sinuga on, siis lihtsam ka suuremat palka pärida.
Niisiis nüüd on ülemus juba teadlik mu plaanist ja suure tõenäosusega moka otsast ka Suurt Bossi teavitanud. Suur Boss järgmisel nädala tuleb Seitsme Maa ja Mere tagant, siis ma keedan talle ühe suure cappuccino, serveerin Kirjut Koera ja jutustan talle oma raskest elust. Kuidas lapsed on nälgas ja paljad, Volli muudkui suitsetab ja joob ning mina pean üksipäini rabama. Eks ma annan teada, kuidas mul läks. Ma ise mõtlen, et mis on kõige hullem, mis saab juhtuda? Et ei saa. Siis ei muutu ju midagi. Aga kui tibakenegi juurde saaks, siis poleks see võit ainult rahalises mõttes vaid ka eneseületamise mõistes. Seega, nagu üks klient mulle ütles: "Sometimes lose, but always win!"
Kuidas Teie olete palka küsinud? Milliseid nippe kasutanud? Ja kuidas on läinud? Kas on ust ka näidatud küsimise peale?
 |
| Kahekesi kärbsega istume kontoris ja vaatame Excel tabelit |
Ma pole palka kunagi juurde küsinud, sest tavaliselt on mulle suuremat palka ise pakkuma tuldud. Naljata. Vahel samas ettevõttes, aga enamasti konkurentidelt. Ja siis ma olengi uskumatusest õlgu kehitanud ja mõelnud, et why not, võib ju kah, kui te tahate. Mis on viinud teise põhjuseni, miks ma pole seda sammu kunagi tegema pidanud - ma enamasti ei püsi samas firmas sellevõrra kaua, et ma oleks tundud õigust rohkem palka küsida. Tavaliselt olen ma üldse õnnelik, kui keegi lubab mul nende juures tööl käia ja kohvi juua. Kui nad veel iga kuu selle eest remondiraha mu kontole kannavad, siis nagu - parim töö ever!
Nüüd aga on asi jõudnud sinna, kus ma olen piisavalt kaua ühe koha peal jõlkunud ja minuni on jõudnud arusaamine, et neile väga meeldib see, kuidas ma nende juures kohvi joon. Ja mina mõtlen, et kuna ma nii väga meeldin ja kohvi hind on vahepeal kerkinud ja lisaks on mul veel vaja köögis remonti teha ning Volliga regulaarselt jalutamas käia, siis miks mitte küsida? Äkki need hullud nõustuvadki?
Juttu sellest, et kavatsen rohkem palka lunida, hakkasin otsesele ülemusele rääkima juba suvel. Korra mainisin, et kae, ma juba kaks aastat sitsinud siin, tea, kas nüüd oleks paslik mammonat juurde küsida? Ülemus esimese hooga ehmatas kohvi kurku kinni. Ma siis lahkelt aitasin teda ja koputasin seljale. Noh teate isegi, päästsin elu või nii. Lasin tal seedida seda asja ja nädal hiljem tõstatasin teema uuesti päeva korda. Siis suhtuti sellesse juba rahulikult. Kolmandal korral võttis ülemus ise jutulõnga üles. Ütles, et sa ikka maini Suurele Bossile, kuidas sa siin ettevõttele lisatulu oled teeninud ja kui rahul kliendid sinuga on, siis lihtsam ka suuremat palka pärida.
Niisiis nüüd on ülemus juba teadlik mu plaanist ja suure tõenäosusega moka otsast ka Suurt Bossi teavitanud. Suur Boss järgmisel nädala tuleb Seitsme Maa ja Mere tagant, siis ma keedan talle ühe suure cappuccino, serveerin Kirjut Koera ja jutustan talle oma raskest elust. Kuidas lapsed on nälgas ja paljad, Volli muudkui suitsetab ja joob ning mina pean üksipäini rabama. Eks ma annan teada, kuidas mul läks. Ma ise mõtlen, et mis on kõige hullem, mis saab juhtuda? Et ei saa. Siis ei muutu ju midagi. Aga kui tibakenegi juurde saaks, siis poleks see võit ainult rahalises mõttes vaid ka eneseületamise mõistes. Seega, nagu üks klient mulle ütles: "Sometimes lose, but always win!"
Kuidas Teie olete palka küsinud? Milliseid nippe kasutanud? Ja kuidas on läinud? Kas on ust ka näidatud küsimise peale?
Kommentaarid
Postita kommentaar