Postitasin reedel blogisse juutuubi video ja hoiatasin, et huumorimeeleta inimesed ei peaks seda vaatama. Pärast hakkasin mõtlema, et kes ometi ketsid kappi viskas ja mind komöödia jumalannaks kroonis? Ja miks nüüd minul peaks olema õigus otsustada, et mis on naljakas ja mis mitte? Sest huumor on ju selline peenike taju, mida ei saa täpselt määratleda. Mõne meelest on üks asi naljakas, teise meelest jälle teine. Mõni asi on naljakas ainult teatud kontekstis. Nö inside joke. Või siis you had to be there joke. On musthuumor. Jalaga tagumikku naljad. Absurdihuumor.
Ilma keerutamata ütlen, et ma pean ennast keskmisest naljakamaks inimeseks. Ma olen sellele järelduseni jõudnud, kuna minult ei nõua erilist pingutust end ümbritsevaid inimesi naerma ajada. Ma saan aru küll, et aegajalt nad naeravad minu üle, mitte minuga koos, aga sellest pole lugu. Ma ise ka naeran enda üle. Vahel omaette ja valju häälega. On täiesti reaalne võimalus, et see on lihtsalt mõni diagnoosimata vaimuhaiguse ilming, aga eeldame hetkeks, et ma olen ikkagi naljakas.
Huumor on minu jaoks eluks hädavajalik. Ma ise lohutan end mõttega, et ju see hiiuveri ikka annab tunda. Aga tihti ei saa ma üldse aru, miks mõni asi, mida ma täiesti tõsiselt ütlen, inimesi naerma ajab. Natuke kardan, et äkki ma olen nagu külatola, keda ei saagi üldse tõsiselt võtta. Ka on mulle öeldud, et kui keegi räägib mõne nõmeda nalja, siis mina olen ainuke kes selle peale hüsteeriliselt naerma hakkab ja teised siis naeravad hoopis minu naeru peale, mitte selle nalja peale.
Noorena ei suutnud ma oma naerupahvakuid üldse talitseda. Ei olnud ebatavaline, et õpetaja mind klassist välja saatis, kuna ma ei suutnud naermist lõpetada. Täiskasvanuna on seda vähem ette tulnud, ometi olen vahel näiteks pidanud ühistranspordist peatus varem maha minema, kuna ei suuda end talitseda. Või siis olen matustel naernud. No jah, mida rohkem ma seletan, seda usutavam tundub, et mul ikka mingi sümptom on. Aga selline ohutu. Võrdlemisi.
Seega, ma ei taha üldse väita, et ma tean mis on naljakas või mis mitte. Ma pole tegelikult mingi huumoripolitsei ega otsustaja. Ma tahaks lisada, et inimesed kellel puudub huumorimeel on minu meelest imelikud, aga ma igaks juhuks ei tee seda. Asi võib nimelt selles olla, et ma ei saa nende huumorist lihtsalt aru.
*Hobuseid pildistas Kadri Vahtramäe
 |
| Naeran nagu hobune |
***
Kas sa tead, miks Hitler enesetapu sooritas?
Ta sai gaasiarve.
***
Ilma keerutamata ütlen, et ma pean ennast keskmisest naljakamaks inimeseks. Ma olen sellele järelduseni jõudnud, kuna minult ei nõua erilist pingutust end ümbritsevaid inimesi naerma ajada. Ma saan aru küll, et aegajalt nad naeravad minu üle, mitte minuga koos, aga sellest pole lugu. Ma ise ka naeran enda üle. Vahel omaette ja valju häälega. On täiesti reaalne võimalus, et see on lihtsalt mõni diagnoosimata vaimuhaiguse ilming, aga eeldame hetkeks, et ma olen ikkagi naljakas.
***
Valge mees kõnnib kõrbes ja õhtu saabudes otsib ööbimiskohta. Ükski hotell ei võta vastu valgeid turiste. Ostab mees siis tuubi musta kingaviksi ja määrib end mustaks. Läheb hotelli ja palub, et ta hommikul kell seitse üles äratataks.
Äratatakse mees kell seitse üles ja asub too end küürima. Peseb ja peseb, aga valgemaks ei lähe. Proovib ja katsetab erinevaid vahendid ja lausa harjaga kraabib end.
Kell kümme kuuleb koputust uksele ja koridoris seisab toateenindaja. Teenindaja vabandab ja ütleb, et äratas kogemata vale mehe.
Äratatakse mees kell seitse üles ja asub too end küürima. Peseb ja peseb, aga valgemaks ei lähe. Proovib ja katsetab erinevaid vahendid ja lausa harjaga kraabib end.
Kell kümme kuuleb koputust uksele ja koridoris seisab toateenindaja. Teenindaja vabandab ja ütleb, et äratas kogemata vale mehe.
***
Huumor on minu jaoks eluks hädavajalik. Ma ise lohutan end mõttega, et ju see hiiuveri ikka annab tunda. Aga tihti ei saa ma üldse aru, miks mõni asi, mida ma täiesti tõsiselt ütlen, inimesi naerma ajab. Natuke kardan, et äkki ma olen nagu külatola, keda ei saagi üldse tõsiselt võtta. Ka on mulle öeldud, et kui keegi räägib mõne nõmeda nalja, siis mina olen ainuke kes selle peale hüsteeriliselt naerma hakkab ja teised siis naeravad hoopis minu naeru peale, mitte selle nalja peale.
 |
| Jälgin Instagramis Keiti Vilmsi. Tema postitatud sõnamängud on kadestusväärselt naljakad. |
Noorena ei suutnud ma oma naerupahvakuid üldse talitseda. Ei olnud ebatavaline, et õpetaja mind klassist välja saatis, kuna ma ei suutnud naermist lõpetada. Täiskasvanuna on seda vähem ette tulnud, ometi olen vahel näiteks pidanud ühistranspordist peatus varem maha minema, kuna ei suuda end talitseda. Või siis olen matustel naernud. No jah, mida rohkem ma seletan, seda usutavam tundub, et mul ikka mingi sümptom on. Aga selline ohutu. Võrdlemisi.
Seega, ma ei taha üldse väita, et ma tean mis on naljakas või mis mitte. Ma pole tegelikult mingi huumoripolitsei ega otsustaja. Ma tahaks lisada, et inimesed kellel puudub huumorimeel on minu meelest imelikud, aga ma igaks juhuks ei tee seda. Asi võib nimelt selles olla, et ma ei saa nende huumorist lihtsalt aru.
*Hobuseid pildistas Kadri Vahtramäe
Kommentaarid
Postita kommentaar