Kui te arvasite, et ma läksin, nagu viisakas ja normaalne inimene ennemuiste, teatrisse, vaatasin oma tüki ära ja jalutasin rahuldatuna ööpimeduses koju tagasi, ilma, et minuga tol õhtul midagi muud iseäralikku oleks sündinud, siis ilmselgelt olete te alles hiljuti mu lugejaskonnaga ühinenud.
Jama on nimelt selles, et kui sa tahad vähegi head asja vaadata ja vaadata, mitte saali nurgast teiste suurte kõrvade tagant aimata, mis laval võiks parasjagu toimuda, siis tuleb piletid juba varakult ära osta. Vahel koguni kaks kuud enne sündmust. Ja küll siis on vahva, kui kalender meelde tuletab, et täna peab töölt pisut varem ära küsima, et jõuaks endale kleidi selga venitada ja näu pähe maalida, aga seda, et mida ja kuhu täpselt vaatama minna, seda enam keegi ei suvatse meelde tuletada. Ei, ausalt, mul on tagantjärele hea meel, et ma kalendrisse vähemalt Draamateater olin lisanud. Muidu oleks ilmselt hoopis teine stoori jutustada.
Mul ei ole midagi enda vabanduseks öelda. Mitte ühtegi sõna ega lausepoega. Ema tegi mul kõik õigesti. Kasvatas mind tubliks ja viisakaks. Õpetas lugema. Aga mina, mina olen ju ikkagi just selline nagu ma olen.
Jõudsime kaaslasega kohale ja purjetame üleolevas meeleolus teatrisaali. Eemalt juba märkan, et seal, kus peaksid meie istekohad olema, laiutavad seeniorid. Esialgu ma taandusin ja hakkasin papreid uurima, et kas oli ikka põrand, äkki hoopis rõdu? Ei, põrand. Teine rida, kohad 7 ja 8. Loomulikult ei näinud ma kusagil ka kohanäitajat, kelle käest uurida, et mis toimub. No ja ega ma mingi malbeke ka pole. Ikkagi trennis käin ja küll ma nendest pensionäridest ka jagu saan kui vaja. Marssisin saali tagasi ja kõrgusin amatsoonina prouade kohale. Küsisin piletit näha. Vaeseke hakkas ülekere värisema ja ulatab mulle oma peos higiseks tõmbunud piletikese. Kõik õige. Rida 2 koht 7. Daamike vaatab mulle hirmunult otsa ja kujutab ette, kuidas ma tal kohe natist kinni haaran ja esikusse lohistan, et seal paar karmimat õppetundi anda. Kõrval hakkasid teised ka seletama, et nad ju kõik korraga ostisid piletid (näed, ikka inimesed teevad seda tänapäeval!) ja et mis mõttes valel kohal? Lehvitasin siis nina all oma piletitega ja demonstreerisin biitsepse.
Kaaslane kisuks mind õlapaelu pidi saalist välja ja uurisime koridoris uuesti piletit. Äkki kuupäev vale? Ei, ikka on 19. oktoober. Kontrollisime telefonist järgi. Õnneks märkasime eemalt lõpuks ka kohanäitajat ja pöördusime tema poole. Öeldakse meile: "Nüüd jooksuga viiendale korrusele!" Kõik muu oli õige. Päev, rida, koht. Ainult selline väike nüanss, nagu saal, jäi meil tähelepanuta. Väga piinlik! Kuna aega polnud enam, siis ei hakanud prouade juurde tagasi vabandama minema. Aga hinges ikka kripeldab.
See polnud loomulikult veel loo lõpp.
Istume lõpuks oma õigetel kohtadel, kedagi tümitama ei pidanud ja poolaja lõpus teatatakse, et palume kõigil vaheajaks saalist lahkuda ning vabandame eelneva segaduse pärast. Äh, mis asja? As luck would have it, kohtus mu kaaslane vaheajal oma naabrinaisega, kes meid valgustas, et enne algust oli seal suur segadus istekohtadega, kuna üks rida toole oli puudu. Seega, kui me oleks ka kohe alguses õigesse saali läinud ja oma designeeritud istekohtadele maandunud, oleks seal ikkagi olnud draama toolide pärast. Õige ka, kuidas sa lähed draamateatrisse ja draamat polegi? See poleks ju nagu õige. Aga nüüd oli draamat kogu raha eest!
Üks vastasseis oli mul vanema generatsiooniga veel, aga ehk jutustan sellest mõni teine kord. Teate küll mida selle pika jutu kohta öeldakse 😉.
Jama on nimelt selles, et kui sa tahad vähegi head asja vaadata ja vaadata, mitte saali nurgast teiste suurte kõrvade tagant aimata, mis laval võiks parasjagu toimuda, siis tuleb piletid juba varakult ära osta. Vahel koguni kaks kuud enne sündmust. Ja küll siis on vahva, kui kalender meelde tuletab, et täna peab töölt pisut varem ära küsima, et jõuaks endale kleidi selga venitada ja näu pähe maalida, aga seda, et mida ja kuhu täpselt vaatama minna, seda enam keegi ei suvatse meelde tuletada. Ei, ausalt, mul on tagantjärele hea meel, et ma kalendrisse vähemalt Draamateater olin lisanud. Muidu oleks ilmselt hoopis teine stoori jutustada.
Mul ei ole midagi enda vabanduseks öelda. Mitte ühtegi sõna ega lausepoega. Ema tegi mul kõik õigesti. Kasvatas mind tubliks ja viisakaks. Õpetas lugema. Aga mina, mina olen ju ikkagi just selline nagu ma olen.
Jõudsime kaaslasega kohale ja purjetame üleolevas meeleolus teatrisaali. Eemalt juba märkan, et seal, kus peaksid meie istekohad olema, laiutavad seeniorid. Esialgu ma taandusin ja hakkasin papreid uurima, et kas oli ikka põrand, äkki hoopis rõdu? Ei, põrand. Teine rida, kohad 7 ja 8. Loomulikult ei näinud ma kusagil ka kohanäitajat, kelle käest uurida, et mis toimub. No ja ega ma mingi malbeke ka pole. Ikkagi trennis käin ja küll ma nendest pensionäridest ka jagu saan kui vaja. Marssisin saali tagasi ja kõrgusin amatsoonina prouade kohale. Küsisin piletit näha. Vaeseke hakkas ülekere värisema ja ulatab mulle oma peos higiseks tõmbunud piletikese. Kõik õige. Rida 2 koht 7. Daamike vaatab mulle hirmunult otsa ja kujutab ette, kuidas ma tal kohe natist kinni haaran ja esikusse lohistan, et seal paar karmimat õppetundi anda. Kõrval hakkasid teised ka seletama, et nad ju kõik korraga ostisid piletid (näed, ikka inimesed teevad seda tänapäeval!) ja et mis mõttes valel kohal? Lehvitasin siis nina all oma piletitega ja demonstreerisin biitsepse.
Kaaslane kisuks mind õlapaelu pidi saalist välja ja uurisime koridoris uuesti piletit. Äkki kuupäev vale? Ei, ikka on 19. oktoober. Kontrollisime telefonist järgi. Õnneks märkasime eemalt lõpuks ka kohanäitajat ja pöördusime tema poole. Öeldakse meile: "Nüüd jooksuga viiendale korrusele!" Kõik muu oli õige. Päev, rida, koht. Ainult selline väike nüanss, nagu saal, jäi meil tähelepanuta. Väga piinlik! Kuna aega polnud enam, siis ei hakanud prouade juurde tagasi vabandama minema. Aga hinges ikka kripeldab.
See polnud loomulikult veel loo lõpp.
Istume lõpuks oma õigetel kohtadel, kedagi tümitama ei pidanud ja poolaja lõpus teatatakse, et palume kõigil vaheajaks saalist lahkuda ning vabandame eelneva segaduse pärast. Äh, mis asja? As luck would have it, kohtus mu kaaslane vaheajal oma naabrinaisega, kes meid valgustas, et enne algust oli seal suur segadus istekohtadega, kuna üks rida toole oli puudu. Seega, kui me oleks ka kohe alguses õigesse saali läinud ja oma designeeritud istekohtadele maandunud, oleks seal ikkagi olnud draama toolide pärast. Õige ka, kuidas sa lähed draamateatrisse ja draamat polegi? See poleks ju nagu õige. Aga nüüd oli draamat kogu raha eest!
Üks vastasseis oli mul vanema generatsiooniga veel, aga ehk jutustan sellest mõni teine kord. Teate küll mida selle pika jutu kohta öeldakse 😉.
Kommentaarid
Postita kommentaar