Üks nädalavahetus, kaks vestlust, üks järeldus. Mina julgen väita, et mehed ei analüüsi väga oma eelnevaid suhteid. Naised seevastu analüüsivad üle. Üks sõbranna arvas, et küll mehed ikka mõtlevad ja teevad järeldusi. Teine pakkus, et ka mehed arutavad omavahel suhteteemasid.
Üks asi on mõelda ja arutada. Okei, ehk isegi analüüsida. Teie asi on näha oma rolli kõiges selles. Siin on kahe soo vahel lõhe. Naised mõtlevad, et mida nad omati valesti tegid? Mis neil viga on? Kuidas nad oleksid saanud ja seetõttu peaksid tulevikus midagi teisiti tegema. Sellest kasvab sageli ka tohutu süütunne. Mõtlemine, et kui ma ometi oleksin ilusam, saledam, targem, pikem, küpsetaksin kohevamaid biskviite ja triigiksin sirgemaid kraesid, siis ehk oleks ta jäänud minuga, kaineks, vägivallatuks, isaks ja meheks. Ühest küljest on see hea, teisalt annab see meestele get out of jail free card. Kui naine end süüdi tunneb, ergo - ta ongi. Mehed analüüsivad ka suhteid, aga seisukohast, et nendele tehti liiga. Ja et kui partner oleks olnud teistsugune, siis oleks ka lõpptulem olnud parem.
Seda mõttekäiku ilmestab kenasti raamat, mis on viimased nädalad (täitsa jama, et ma pean üht raamatut mitu nädalat lugema, sest mul lihtsalt füüsiliselt pole aega seda kiiremini lugeda!) mu öökapil märkmepabereid lehtede vahele kogunud.
Raamat põhineb ühe mehe kogemusel. Ta jutustab oma suhetest. Räägib, kuidas ta purjetas ühest suhtest teise ja niipea, kui asi hakkas tõsisemaks minema, saboteeris ta selle suhte. Alati põhjendades, et naine oli süüdi. Polnud päris see õige. Nii toimis ta aastaid, kuni leidis selle õige, kellele midagi ette heita polnud. Võiks mõelda, et end of story and they lived happily ever after. Aga ei. Sarnaselt eelnevale, hakkas ta ka seda suhet ruineerima. Ta otsis abi. Aga see ei aidanud. Ta otsustas, et monogaamia pole temale. Argumenteeris sedasi, et monogaamia ongi iganenud suhtevorm. Inimesed on evalveerunud ja seda peaksid tegema ka suhted. Ta katsetas polüamooriat. Üllatavalt (no tegelikult mitte, aga tema jaoks) ka see ei muutnud teda õnnelikuks. Ta proovis avatud suhteid ja need tegid ta veelgi õnnetumaks. Hetkel ma veel ei tea, kuhu ta oma otsingutega jõuab, sest oma sada lehte on lugemata, aga on näha, et muutused toimuvad. Muutused analüüsimises. Ta pole enam niivõrd teistele orienteeritud, kuivõrd enda sisse.
Minu jaoks ei ole see lugu maailmaraputav. See vaid kinnistab seda, mida ennegi uskusin teadvat. Mehed elavad väljapoole ja naised sisse. Olen kõrvalt näinud mehi, kes valivad endale naise naise järel, kõik üksteisele äravahetamiseni sarnased. Tulemus alati sama. Näinud mehi, kes proovivad erinevaid tüüpe ja lõpptulemus see, et kõik naised muutuvad tema käes samasugusteks. Muudetakse keskkonda, muutmata end. Kõige nukram on see, et nad ise ei saa sellest aru. Nad lähevad ja otsivad järgmise ning imestavad, kuidas ometi jälle kõik kordub. Nii kaua kordubki, kuni nad end ei muuda. Ei näe enda osa, oma rolli. Ei võta vastutust vaid otsivad süüdlast.
Ma tahaks süüdistada ühiskonda, ajajärku, milles me elame. Kosta, et valikute üleküllus on tinginud vegetatiivse seisundi, psühholoogilises mõttes, emotsionaalses. Inimesed ei viitsi pingutada, et ennast muuta, sest see on raske. Lihtsam on otsida järgnev, kellega peaks kohe algusest peale kõik paigas olema, klappima. No ja kui pole, siis järelikult polnud see õige ja muudkui edasi svaipida, kuni tuleb see õige. See pole tingimata ainult meeste suhtumine, ka paljud naised on järele jõudnud. Aga kuna naised on oma loomult ikkagi stabiilsemad ja neil on lisaks ka koduhoidja roll, siis nad pingutavad rohkem. Näevad rohkem vaeva. Täna veel. Kas ka homme?
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Üks asi on mõelda ja arutada. Okei, ehk isegi analüüsida. Teie asi on näha oma rolli kõiges selles. Siin on kahe soo vahel lõhe. Naised mõtlevad, et mida nad omati valesti tegid? Mis neil viga on? Kuidas nad oleksid saanud ja seetõttu peaksid tulevikus midagi teisiti tegema. Sellest kasvab sageli ka tohutu süütunne. Mõtlemine, et kui ma ometi oleksin ilusam, saledam, targem, pikem, küpsetaksin kohevamaid biskviite ja triigiksin sirgemaid kraesid, siis ehk oleks ta jäänud minuga, kaineks, vägivallatuks, isaks ja meheks. Ühest küljest on see hea, teisalt annab see meestele get out of jail free card. Kui naine end süüdi tunneb, ergo - ta ongi. Mehed analüüsivad ka suhteid, aga seisukohast, et nendele tehti liiga. Ja et kui partner oleks olnud teistsugune, siis oleks ka lõpptulem olnud parem.
Seda mõttekäiku ilmestab kenasti raamat, mis on viimased nädalad (täitsa jama, et ma pean üht raamatut mitu nädalat lugema, sest mul lihtsalt füüsiliselt pole aega seda kiiremini lugeda!) mu öökapil märkmepabereid lehtede vahele kogunud.
Raamat põhineb ühe mehe kogemusel. Ta jutustab oma suhetest. Räägib, kuidas ta purjetas ühest suhtest teise ja niipea, kui asi hakkas tõsisemaks minema, saboteeris ta selle suhte. Alati põhjendades, et naine oli süüdi. Polnud päris see õige. Nii toimis ta aastaid, kuni leidis selle õige, kellele midagi ette heita polnud. Võiks mõelda, et end of story and they lived happily ever after. Aga ei. Sarnaselt eelnevale, hakkas ta ka seda suhet ruineerima. Ta otsis abi. Aga see ei aidanud. Ta otsustas, et monogaamia pole temale. Argumenteeris sedasi, et monogaamia ongi iganenud suhtevorm. Inimesed on evalveerunud ja seda peaksid tegema ka suhted. Ta katsetas polüamooriat. Üllatavalt (no tegelikult mitte, aga tema jaoks) ka see ei muutnud teda õnnelikuks. Ta proovis avatud suhteid ja need tegid ta veelgi õnnetumaks. Hetkel ma veel ei tea, kuhu ta oma otsingutega jõuab, sest oma sada lehte on lugemata, aga on näha, et muutused toimuvad. Muutused analüüsimises. Ta pole enam niivõrd teistele orienteeritud, kuivõrd enda sisse.
Minu jaoks ei ole see lugu maailmaraputav. See vaid kinnistab seda, mida ennegi uskusin teadvat. Mehed elavad väljapoole ja naised sisse. Olen kõrvalt näinud mehi, kes valivad endale naise naise järel, kõik üksteisele äravahetamiseni sarnased. Tulemus alati sama. Näinud mehi, kes proovivad erinevaid tüüpe ja lõpptulemus see, et kõik naised muutuvad tema käes samasugusteks. Muudetakse keskkonda, muutmata end. Kõige nukram on see, et nad ise ei saa sellest aru. Nad lähevad ja otsivad järgmise ning imestavad, kuidas ometi jälle kõik kordub. Nii kaua kordubki, kuni nad end ei muuda. Ei näe enda osa, oma rolli. Ei võta vastutust vaid otsivad süüdlast.
Ma tahaks süüdistada ühiskonda, ajajärku, milles me elame. Kosta, et valikute üleküllus on tinginud vegetatiivse seisundi, psühholoogilises mõttes, emotsionaalses. Inimesed ei viitsi pingutada, et ennast muuta, sest see on raske. Lihtsam on otsida järgnev, kellega peaks kohe algusest peale kõik paigas olema, klappima. No ja kui pole, siis järelikult polnud see õige ja muudkui edasi svaipida, kuni tuleb see õige. See pole tingimata ainult meeste suhtumine, ka paljud naised on järele jõudnud. Aga kuna naised on oma loomult ikkagi stabiilsemad ja neil on lisaks ka koduhoidja roll, siis nad pingutavad rohkem. Näevad rohkem vaeva. Täna veel. Kas ka homme?
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Kommentaarid
Postita kommentaar